Maroko ringreis 2015.

23. päev

Esimene asi mida hommikul kardinat eest lükates näen, on ümber bussi jalutavad paabulinnud.



Ümberringi valitseb alles vaikus, kasutame juhust duši all käia – sooja vett jagub enamasti paarile esimesele käijale, ülejäänud peavad õuesooja veega leppima.
Pakime laagri kokku ja sukeldume kohalikku liikluskeerisesse, eesmärgiks linnas asuv Marjane kaubanduskeskus.

Edasi lõunasse liikumiseks on meil vaja taaskord Atlas ületada. Selleks on kolm võimalust – kiirtee, tuldud tee või väike tee üle Tizi´n Testi kuru.
Mõni päev tagasi sai Tarmo Tamminguga konsulteeritud, tema tehtud videod üle vaadatud ja otsustatud, et kui juba siin olla, siis peab ikka viimast proovima. Tee on ehitatud prantslaste poolt eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel, on kitsas, kurviline ja adrenaliini pakkuv.
Sinnapoole me nüüd suuna võtamegi.









Kuna poe juurest liikuma saame alles lõuna paiku, siis ööbimise plaanime enne kuru, seda enam, et üleval mägedes on plaan sisse põigata Tin Mal´i mošeesse ja pimeda peale ei tahaks jääda.
Paraku on kämpingust järel vaid pleekinud silt ja katkised väravad. Sõidame edasi. Valida väga pole, kuna asustus on hõre.
Järgmises külakeses satub pisike tankla olema – lähen maad kuulama. Kõrval asuva kohviku pidaja pakub võimalust ööbida oma maja hoovil. Annab poja teejuhiks ja läheme. Minna on vaid kilomeeter, aga selgub, et hoovi keeramine on matkaauto jaoks liiga kitsas. Kahju, oleks olnud tore võimalus kohalikega koduses miljöös suhelda. Sõidame tagasi ja meid pargitakse kohviku kõrvale platsile.





Tuul keerutab tolmu ja kõikvõimalikku prahti, tühjad kilekotid hõljuvad akna taga. Manööverdan paar korda, et mõlemast uksest oleks võimalik koera „miinidele“ astumata välja pääseda.
Külastame kohvikut, väikese plaaniga õhtusöögi näol toetada lahket peremeest, aga menüüs pole midagi peale kohvi ja vee. Ok, Sprite on tegelikult ka. Valime siis kohvi ja vaatame veidi kohalikku jalgpalli ülekannet. Kohv on hea, aga mäng mitte eriti.
Meile tutvustatakse valvurit, kes öösel platsil silma peal peaks hoidma ja turvatunde saatel setime magama.

24. päev.

Eile hommikul vaatas kardinat eest tõmmates aknast sisse paabulind, täna öine valvur. Tahab ilmselt midagi saada… Pakun 20 dh, tundub väga rahule jäävat, ilmselt sai üle makstud, aga olgu tal ka hea päev. Vähemalt rahulik oli magada.
Siit vaid kümmekond kilomeetrit edasi, teest veidi eemale jääb Tin Mali mošee.





Mošee on ehitatud 1153 aastal ja kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Alates aastast 1990 käivad siin restaureerimistööd… tark ei torma.
Teatmikud kirjutavad, et tegemist on ühega kahest Marokos asuvast tegutsevast mošeest, kuhu ka mittemoslemeid sisse lastakse (teine on Hassan II mošee Casablancas).
Aga uksed on lukus… aeg tegelikult ka alles varajane. Käime ümber hoone, teeme pilti. Leian peaukselt telefoninumbri – helistan. Automaat vastab. Mööda jalutav papi seletab, et siit veidi eemal majas elab asjaomane persoon, kes uksed lahti teeb. Ega araabia keelest tuhkagi aru saa, aga umbes selline mulje jääb.
Laseme maja väravas uksekella, mis ilmselt ei tööta…, seisame nõutute nägudega – tahaks ikkagi mošeesse sisse piiluda. Papi jõuab ka kohale ja hakkab akna all midagi karjuma – see mõjub paremini kui mittetöötav kell. Peatselt ilmub uksele hommikumantlis unise näoga onu.
Räägime oma mure ära, toast tuuakse suur kimp võtmeid ja olemegi oma eesmärgi saavutanud.







Väikese pettumuse valmistab tõsiasi, et tegelikult polevat mošee juba ammu tegutsev – plaanis olla seda küll kunagi reedesteks palvusteks kasutama hakata, aga alles peale valmimist, mis 25 aastat väldanud remonditöid vaadates võibki vabalt paarisaja aasta pärast juhtuda.
Meile tehakse hoones väike ringkäik, lahkudes annan 20 dh (see summa oli kuskil raamatus soovituslik). Unine onu pole nii õnnelik kui öövalvur, aga juurde ka ei küsi. Jätame ta ukse kõrvale järgmisi huvilisi ootama ja sõidame Tizi´n Testi vallutama.

29 jaanuar. Kevad oma täies ilus on isegi 1260 m kõrgusele jõudnud.



Mida kõrgemale, seda kitsamaks, auklikumaks ja lumisemaks tee muutub. Sinna kuhu päike ei ulatu on jäine ja libe.



Aga muidu võrratu.





Piiretega pole üle pingutatud. Nagu varemgi kirjutatud, pole siinkandis liigsed turvameetmed aktuaalsed, igaüks peab ise vaatama kuidas ellu jääda. 

Ilma viperusteta jõuame tee kõrgemasse punkti 2100 m merepinnast.



Siin üleval on väike kohvik ja üllatusena ka tilluke kämping, mille kohta meil puudub igasugune info.
Teeme väikese kohvipausi, et vaadet nautida, jalgu sirutada ja bussil puhata lasta.





Edasi läheb ladusalt – aina allamäge.













Tee on parasjagu auto laiune ja möödumiskohti palju pole, õnneks meiesuguseid seiklejaid ka mitte.



Allapoole jõudes tee laieneb, asfaltkate muutub paremaks ja ilm soojemaks.
Kui keegi lugejatest siia kanti sattuma peaks, siis kindlasti võiks kaaluda valikut seda rada kasutada – on mida imetleda ja hiljem meenutada. Läbitav on see mistahes matkabussiga, rääkimata väiksematest liiklusvahenditest.

Kuna buss näeb välja nagu oleksime mudarallil käinud, korraldame talle 50 dh eest väikese pesupäeva.





Ja edasi ikka lõuna poole, järgmiseks suuremaks sihtpunktiks kaardil on Tan-Tan.
Õhtul jääme peatuma Tizniti linnakesse.
Kämping on suur ja uhke, täis Prantsusmaalt pärit busse. Meie oleme ainukesed mitte-prantslased.





Wifi on, aga aeglane, elekter on, aga pliidile ei piisa, dušš on, aga sooja vett pole.
Üks täitsa tavaline kämping.

25. päev.

Ees ootab umbes 270 kilomeetrit ja meie reisi kõige kaugem punkt El Ouatia – päris Lääne Sahaara piirile pole plaanis välja sõita, kuna sellel oleks vaid märgiline tähendus.
Tee on „tavaline“, st., et mitte just Atlas, aga ilus ikka – ilma ränkade tõusudeta kulgeb see vahelduvalt mööda künkaid ja platoosid. Aegajalt avanevad vaated, mida piirab vaid silmapiir või udu.







Muljet avaldavad liivadüünid meenutavad, et Sahaara algab siitsamast.





Tan-Tan jätab oma laiade tänavate ja valgete majadega puhta ja avara mulje.





Olemegi kohal. Kämping asub kohe ookeani ääres, on suur ja pooltühi.



Randa jõudmiseks peab läbima umbes 100 meetri laiuse takistusriba, mis koosneb kõikvõimalikust prahist, ka katkistest pudelitest. Kahjuks on see enamiku Maroko randade omapära.





Õnneks on mõõna aeg ja Argo saab veest vabanenud liivaribal mängida.



Ilm on soe, aga tuuline, vahest sajab uduvihma. Kuidagi kodune tunne on – ainult seinakalendris oleks nagu vale kuu ette keeratud.

26. päev.

Täna oleme paiksed. Hommikul jalutame randa, aga vesi on nii kõrge, et puhast liivariba pole. Läheme siis hoopis küla peale kolama.







Kõik eluks vajalik on siin olemas, alustades mošeest, lõpetades lihapoega. Letis on aukohal kaameli pea. Pildilt hästi ei paista, sest kaugelt tehtud, aga väga lihuniku nina alla ei tahtnud kaameraga vehkima minna. Igaks juhuks. Kuidagi õõvastav tundub…
Siinkohal tekib meil väike lingvistiline küsimus – kuidas seda kaamelit nimetada… Kui oleks ilma peata kere, oleks tegemist dekapiteeritud kaameliga, aga meil siin on ilma kereta pea… võib-olla siis „kehatustatud“? Google ega ÕS ei anna sõnale ühtegi seletust, võib-olla peaks selle esitama järgmisele Presidendi sõnavõistlusele?
See on lihtsalt väike meelevaldne kõrvalepõige.
Nii kaameli pea kui värske kala, mida siia tegelikult otsima tulime jäävad ostmata, sest hinnad tunduvad kõrged olema. Võib-olla on Prantsuse turistid, keda siin palju liigub, turu ära rikkunud, võib-olla see vaid tundub nii…
Bussi juures tagasi, sisustame ülejäänud päeva lihtsalt vedelemisega. Eve jookseb läpakas kaenlas mööda platsi ja ajab wifit taga, kuna registratuurist öeldi, et kuskil peaks olema. Mina teen endale sobiva segu ja naudin seda bussi kõrval kõht vastu päikest vedeledes.
Soe on, et mitte öelda palav.

27. päev.

Keerame kalendris uue lehe – täna on 1. veebruar.
Kuna siin midagi eriti teha pole, otsustame hommikul, et hakkame kodu poole veerema. See on küll pisut tinglikult öeldud, sest nimekiri käimata kohtadega on alles pikk ja aega veel terve kuu, aga geograafiliselt ometigi õige – keerame nina põhja poole.
Plaanis on sõita mööda ookeani rannikut kuni Rabatini, külastades mitmeid linnu ja muidu huvipakkuvaid kohti ning sealt teha sissepõige sisemaale, vaatama Meknes´i ja Fes´i.
Sellel teel pole puudust kämpingutest, seetõttu puudub ka vajadus teha kindlaid päevaplaane – sõidame nii kaua kuni viitsime ja ööbime seal, kuhu parasjagu jõuame.
Kuskil mõnusas kohas on plaanis teha veidi pikem peatus – et saaks suurest puhkusest pisut puhata.

Tee on alguses sama, mis kaks päeva tagasi, ometi pakkumas sootuks teisi vaateid.







Sidi Ifni kandis on hiljutised vihmasajud osa sildu ja teid ära viinud.





Linn ise on kena, valge – sinisekirju ja puhas, paljude varasematega võrreldes.
Selgub, et täna on siin turupäev. Setin end suurde parklasse mitmete teiste matkaautode vahele ja Eve tormab ostlema.





Edasi keerab tee ennast päris Atlandi äärde ja hakkab kulgema piki kõrget kaljust kaldapealset.





Pisut edasi sõites, jääb tee äärde Legzira Plage. Viit näitab õiget teeotsa vaid Agadiri poolt tulijatele, seetõttu põrutame meiegi esimese hooga mööda ja keerame mõni kilomeeter hiljem otsa ümber.
Umbes 40 meetrit kõrgel punasest kivist kaldapealsel on paar väikest parklat, kust mööda treppe saab randa laskuda. Põhjus, miks sinna ronida tasub, asub umbes kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel.









Kõige ilusam on seal õhtuse päikeseloojangu ajal, eelduseks ka mõõnaaeg, sest tõusuveega ei pruugi kaarte alt kuivalt läbi pääseda.

Väike matk seljataga, jääb veel vaid üles bussi juurde ronida.



Samas kõrval asub ka maalilise vaatega suur vabaparkla.
Legzirast 15 kilomeetrit Agadiri poole jääb tee äärde uhiuus kämping.





Meil selle kohta mingit infot pole, aga kohe selgub ka põhjus – kämping avati alles 6 nädalat tagasi. Plats on väga suur ja puhas, samuti wc-d ja duširuumid. Väidetavalt on ka soe vesi olemas, kuna tavapäraste päikesepaneelide asemel pidid siin kasutusel olema gaasiboilerid. Elame-näeme.
Suhelda saab kõigiga inglise keeles. See kämping on „pereüritus“, kuhu ka naine, lapsed ja ilmselt suur hulk sugulasi kaasatud, kellest mitmed varem palju aastaid Taanis elanud.
Restoranil on katuseterass, kust saab päikeseloojangut vaadata. Tellime väikese õhtusöögi ja istume seda ootama. Teenindus on ülipüüdlik, söögid head ja odavad. Vist esimene koht siin maal, kus arvet tuues ei toonitata, et sinna „servist“ sisse pole arvestatud. Meeldiv üllatus. Arvestan selle ise juurde ja saan lausa ülevoolava tänulikkuse osaliseks.
Pesema minnes selgub, et gaasiboiler on tõesti olemas, aga mingil põhjusel see ei tööta, ehk siis sooja vett ikkagi pole. Noh tühja kah, saame hakkama.
Wifit samuti pole, kuna telefoniliinid ei pidavat siia ulatuma. Selle üle ei oskagi enam imestada.
Ühtegi puud, põõsast ega basseini ka ei ole. Pole hullu ega ideaalseid asju polegi olemas.

28. päev.

Täna ootab ees lihtne päev – Agadiri on vaid 95 kilomeetrit minna, sinna plaanime paariks päevaks paigale jääda, et linnaga tutvuda.
Vaid mõni kilomeeter sõidetud, nõuab Eve valjuhäälselt pildistamispeatust. Merest paistab järjekordne „kaar“. Eilsetega võrreldes küll miniatuurne.



Tee kulgeb endiselt ookeani kallast pidi. Kaunid valged külad vahelduvad ilusate randadega.







Sissesõit Agadiri.



Keerame sisse linnas asuvasse kämpingusse ja saame üllatuse osaliseks – esimene kämping meie reisi jooksul mis on täis. Enamasti on kõik päris- või pooltühjad olnud. Pole midagi parata, sõidame edasi, 15 km pärast on järgmine.
Atlantica Park on täpselt seal, kus ta koordinaatide järgi olema peaks ja isegi mõni vaba koht leidub olema.





Kämpingus on umbes 300 hekkidega eraldatud parkimiskohta ja palju bangaloid. Enamuse seltskonnast moodustavad siin põgenikud Euroopast ja Skandinaaviast, kes kehva talvise ilma eest pagenud. Saabutakse enamasti oktoobris-novembris ja koju tagasi minnakse aprillis-mais.
Palju on prantslasi, aga ka soomlasi, rootslasi, hollandlasi, itaallasi. Aga Eestist pole kedagi peale meie…
Paneme laagri püsti, ja läheme tutvuma kohaga, kuhu oleme sattunud.
Ilus suur bassein, aga ujujaid pole. Lähen proovima.



Vesi tundub alguses jahe, aga tegelikult on ujumiseks paras.
Argo võtab mänguasjad kaasa ja läheme randa vaatama.











Ookeanis on vesi sama soe kui basseiniski – „suvine Pirita“. Ujumisest ei tule küll midagi välja, tegemist on rohkem lainetega võitlusega.
Rand on ilus, mitte just ideaalselt puhas, aga parem ikka kui varem nähtud. Surfareid on palju ja kõikvõimalikke teenusepakkujaid, alustades veemüüjast ja lõpetades kaamelimeestega.

Päev kaob kiiresti ja varsti on aeg päikeseloojangule minna.

29. päev.

Täna läheme Agadiri.
Bussipeatus on otse kämpingu väravas, posti küljes on silt, et buss käib iga 30 minuti järel. Pilet maksab 5 dh. Bussi oodates (mis tegelikult tuleb siis kui jõuab, vahest on intervall 15 minutit, vahest poolteist tundi), lobiseme prouaga Soomest, kes natukese ajaga annab väga põhjaliku ülevaate linnast – mida vaadata, kuhu minna, kust saab alkoholi, kust sealiha osta, kus raha vahetada jne. Pole ka imestada, temal siin juba 10-s talv elada, Agadir nagu teine kodu.
Ükskord buss siiski tuleb. Sinist värvi ja rahvast täis. 15 minutit loksumist, misjärel saame alustada keskväljaku ääres asuvast linnupargist.







Kena, puhas ja roheline. Ja täitsa tasuta.
Kuna siin hobukaarikuid silma ei hakka, võtame esmase kiire ülevaate saamiseks ette rongisõidu.











Agadiri kesklinn ei meenuta mitte millegi poolest varem nähtud Maroko linnu. Üheks põhjuseks on kindlasti 1960. aasta maavärin, mis vana linna täielikult purustas. Tegemist on väga ilusa arhitektuuri, puhta ja avara, veekeskusi, hotelle ning pangahooneid täis linnaga. Esimene linn, kus lapsevankriga vabalt mööda kõnniteid liikuda saab, sest need on olemas, ei koosne vaid aukudest ja esineb isegi kaldteid äärekivide juures.
Eks igaüks teeb võrdlused ikka oma mätta otsast vaadates, ja minu „mättaks“ on Argo käru.
Ehk teisisõnu, kui keegi võtab turismifirmast puhkusereisi Agadiri ja kogu aja siin veedab, siis kindlasti on tal ilus ja mõnus, aga hiljem seda Marokos käiguks nimetada oleks pisut tinglik.

Edasi siirdume Souk El-Hadile, turule, mis TripAdvisorist loetu põhjal peaks olema põhja Aafrika suuruselt kolmas – Kairo ja Fes´i medina järel - rohkem kui 3000 müügikohaga.











Viimasel pildil on tegemist turu kemmerguga. 1 dh eest antakse varnast ämber, mille saad kõrvalasuvas tünnis veega täita, et seejärel asjale minna.

Tõeliselt suur ja suhteliselt puhas turg. Reisijuhtides hoiatatakse siin eksimisvõimaluse eest, aga nii hull see asi nüüd ka pole.
Mulle tekitab stressi ka 5 minutit Kristiine Keskuses, mistõttu on see siin päris tõsine katsumus, aga Eve on oma sõiduvees – kaupleb, ostab ja naudib ilmselgelt kõike ümbritsevat.

Tagasi kämpingusse minek algab taas bussi ootamisega.

30.-41. päev.

Hommikuti käiakse busside vahel värsket kala müümas.



Pisut hiljem saabuvad saia, munade, aedviljade ja mandariinide müüjad.
Lasen ennast kohalikul kunstnikul ära rääkida ja bussile mõned maalingud teha.







Vahest käime naaberkülas turul.









Mängime palli.





Käime ujumas ja naudime niisama elu.







Ilmad on ilusad, temperatuur on enamasti 25 kraadi ringis.
Ja nii saabki kahest päevast märkamatult kaks nädalat…

42. päev.

Veebruari keskpaik on juba käes ja lõpuks peab liikuma hakkama. Kuna märtsi alguses peaks kodus olema, siis ühe nädala tiirutame veel Marokos – Essaouria, El-Jadida, Casablanca, Fes ja Meknes on veel käimata. Teine nädal jääb rahulikult koju põristamiseks.

Aastaid tagasi Prantsusmaal ja Hispaanias sõites sai vaadatud matkaautode - autosuvilate horde, mis sügisel lõuna ja kevadel põhja poole tagasi sõites kiirtee maksupunkte ummistasid ja mõeldud, et mis küll paneb inimesi nagu rändlinde liikuma.
Olles sellist eluvormi nüüd omal nahal katsetanud, saabub ka arusaamine – kui igapäevatöö võimaldab oma tegemist arvuti tagant või pensioniiga kätte jõudnud, siis on tõepoolest mõnus veeta talve soojas ja kuivas kliimas, külma ja niiskuse käes kopitamise asemel.

Selle teadmisega pakime oma laagri kokku, jätame meeldivate naabritega hüvasti ja sõidame väravast välja. Sihiks Essaouira.
Mööda minnes põikame läbi Agadirist pisut põhja pool asuvast Tarhazoute´st, mis kunagi olnud siinne „hipide paradiis“, kus peatunud ka Bob Marley.







155 km ilusat ookeaniäärset teed, mille läbimisel jõuame Essaouirasse. Kämpingu leiame paar kilomeetrit enne kesklinna.
Kasutame korduvalt proovitud skeemi – buss kämpingusse, taksoga linna ja tagasi. Petite takso maksab 8 dh.

Esmalt rajasid siia oma tugipunkti foiniiklased 7. sajandil eKr. 15. sajandil ehitasid portugallased siia oma kindluse. Linn tekkis sellele kohale alles 1760. aastatel.
Linnamüür koos kahe bastioniga on hästi säilinud.









Nagu kombeks, on ka see medina üks kitsaste tänavate labürint.









Mujal on tänavad laiad, majad valgeks lubjatud ja sinisega kaunistatud.





Linn jätab puhta ja kena mulje.





Sadamast, mis 18. sajandil oli siinkandi suurim, kuhu saabusid karavanid lõunast läbi Sahaara, et oma kaupu Euroopasse saata, on tänaseks järel vaid kalasadam koos väikese laevatehasega, mis annavad tööd umbes 500 perekonnale.







Ilus väike linnake, mis kindlasti väärib külastamist.

43. päev.

Kuna hommik ei erine oluliselt 42. varasemast, ei hakka sellel pikemalt peatuma.
Jätkame sõitu põhja poole.
Valida on kahe praktiliselt paralleelselt kulgeva tee vahel – väiksem mööda ookeani kallast, suurem mõnikümmend kilomeetrit kõrval sisemaal. Võtame väiksema.







Kohalikud lehvitavad ja jätavad igati inimsõbraliku mulje.


Teele jäävat Safit peetakse Maroko „potipealinnaks“. Plaanis on minna seda tööstusharu uudistama.
Safi aga võtab meid hoopis vastu suurte fosforiiditehaste, tolmuste ja auklike tänavatega.



Selleks ajaks kui linna teises servas asuvasse inimtühja kämpingusse jõuame on esimene tuhin juba möödas – no mõni koht lihtsalt ei meeldi ja see on täpselt üks sellistest.
Ainus elav hing on kämpa tualetis vastu jalutav paabulind.



Peame natuke plaani ja veeretame end uuesti minekule, lootusega enne pimedat El Jadidasse jõuda.





Kohalik kämping näeb üsna kole välja.



Nii väljast kui ka seest. Vastuvõtt on inimtühi, rohi niitmata, tualetid koristamata, duširuumis niriseb vaid külma vett. Restorani jõudes avastan sealt jalad laual magava koka… küsimusele kas midagi süüa saab, vastatakse jaatavalt, aga ühtegi menüüd kuskil pole…
Ok, kokkan parem ise.

44. päev.

Öösel sadanud vihm on lõppenud, päev tõotab ilus tulla.
Linna on siit paar kilomeetrit. Jõuame jala enne kohale, kui vaba takso leiame.



Paar sõna El Jadidast.
Siia rajasid portugallased oma kindluse aastal 1502. Aja jooksul kujunes sellest kaubanduskeskus. 1569. aastal sundis tollane sultan portugallased linnast lahkuma, mispeale viimased linna maatasa tegid. Uuesti asustati see koht alles 19. sajandil kohalike araabia hõimude poolt.
Esialgne linnamüür on taastatud, kunagisest viiest bastionist neli on restaureeritud.









Ilmselt kõige põnevamaks vaatamisväärsuseks on 1514 aastal ehitatud relvaladu, mis 1541. aastal võeti kasutusele veehoidlana. 25 sambaga saali mõõdud on 34x33 meetrit, vett ammutati laes oleva ava kaudu..
Sammaste ja võlvide peegeldus veepinnal tekitab huvitava vaatepildi.







Ringkäik tehtud, kõmbime tuldud teed bussi juurde tagasi ja võtame suuna Casablancale.
Aeg pole veel hiline ja õlivahetuse välp kohe täis saamas. Keerame sisse suvalisse tanklasse, et uurida õlivahetuse võimalusi.
Kuna filtrid on omal kaasas, pole mingit probleemi – umbes poole tunni pärast saame sõitu jätkata. Õlivahetus maksis 50 dh, 6 liitrit 10W/30 õli 350 dh. Töö on odav, õli maksab umbes samapalju kui kodus.



Veidi veel ja olemegi kohal. Casablanca on siit 20 km kaugusel, aga edasi enam kämpinguid pole. Vähemalt meie andmetel.



Parajasti on kämpingus käsil koristustööd ja Argo lööb ka kaasa.



Siit linna saab liinibussi ja taksoga. Hulgaliselt kohaliku bussitranspordi värskeid kogemusi on meil Agadiri ajast olemas, seetõttu tellime registratuurist endale hommikuks takso.
Mina hakkan õhtut söögitegemisega sisustama, Eve läheb kämpingu aia taga peetavale turupäevale.
See turg erineb paljudest varemnähtutest vaid selle poolest, et siin pole turiste. Eve on ilmselt ainuke. Huvitaval kombel ei ürita keegi midagi kaela määrida, samas ka ei tingita hindade üle. Tegelikult saab siit kõike nagunii poolmuidu.

45. päev.

Nagu varasematelgi kordadel on takso täpselt lepitud ajal kohal.
Kolmveerand tundi hiljem oleme Hassan II mošee juures.



Pisut sellest suurehitusest.
Tegemist on maailmas suuruselt 7-nda , Aafrika mandril suurima mošeega. Minarett on maailma kõrgeim – 210 m. Ehitus valmis nelja aastaga 1989-1993. Töötati kahes vahetuses, päeval oli ametis 1400, öises vahetuses 1100 töölist. Ehitusmaksumus oli ligikaudu 585 milj. €. Peasaali 1100 tonni kaaluv katus avaneb 5 minutiga. Hoones pole konditsioneere, seetõttu on teenistuste ajal katus avatud.
Korraga mahub palvusele ca 105 000 inimest, 25 000 saali, ülejäänud peavad leppima hoone ees asuva väljakuga.

















Uhke jumalakoda asub suurlinna magalarajooni serval.





Midagi kodust meenub…olgu pealegi, see on meelevaldne võrdlus.

Tegemist on ülivõimsa ehitisega, aga kui arvestada, et usk on läbi ajaloo õigustanud ka miljonite inimeste tapmist, siis sellega võrreldes polegi nagu midagi erilist…
Ah, peaasi, et need rahul on, keda see puudutab.

Siin linnas ei vaata me rohkem midagi. Casablanca on euroopalik suurlinn ja midagi sellist pole me siia otsima tulnud.

Hommikul linna toonud takso korjab meid uuesti peale ja viib kämpingusse. Pakime kiiresti laagri kokku – õhtuks tahaks 270 kilomeetri kaugusele Meknesisse jõuda.

Esmakordselt Marokos kasutame kiirteed – umbes 4500 km on siin mööda kohalikke ja mägiteid turnitud, kuidagi ei suuda kiusatusele vastu seista, kui kiire edasipääsemise võimalus käeulatuses on.





Kohale jõudes saame teistkordselt üllatuse osaliseks – kämping on suletud. Valvur üritab läbi lukus värava midagi seletada parkimise kohta linna peal, aga tuhkagi ei saa aru. Läheme siis otsima. Mingil väljakul hulk püssimehi koos, küsime ühelt teed. Selgub, et oleme kuningapalee ette sattunud. Vot kui vahva! Aga lahkelt juhatatakse suunda: a´la keera kolm korda vasakule, siis neli korda paremale, sõida läbi viie ringtee ja oledki kohal.
Ukerdame natuke aega ühest vanalinna väravast välja, teisest sisse, kuni kuningliku golfiklubi värava ja keskaegse vangla vahel hakkavad silma paar matkaautot. Ongi õige koht!
Onu küsib 40 dh ja setib meid kohale. Nii keskaegses miljöös polegi varem õnnestunud ööbida.
Kuna õues on juba pime, siis täna enam kolama ei lähe. Vaatame kohalikke araabiakeelseid uudiseid, teeme süüa ja läheme magama.

46. päev.

Meknes. Täna 550 000 elanikuga linna hiilgus sai alguse 1672 aastal, kui troonile asunud Mulai Ismail tegi sellest valitsejalinna. Algasid suuremahulised ehitustööd, mis kestsid üle 50 aasta.
Kolme müüriga, millede kogupikkus on 40 kilomeetrit ümbritsetud medina, meenutab tohutult suurt kindlust.





Peavärav valmis 1732 aastal ja on väidetavalt üks põhja Aafrika uhkematest. Väravat ehtivad sambad ja osad kaunistused on toodud Volubilise varemetest (sinna üritame jõuda täna õhtuks).



Alustame jalutuskäiguga vanalinnas. Siit mitte midagi ütlevast ja paljude teistega sarnanevast kangialusest pääseb tohutu suurde kitsaste tänavate labürinti.









Pisikesed tänavate ääres asuvad poekesed avatakse kella 10 paiku, praegu on enamus neist alles suletud.

Selle väljaku all asub 17. sajandil ehitatud vangla, kuhu omal ajal mahutati kuni 60 000 peamiselt Euroopast pärit sõjavangi.



Siin hoiti neid seinte külge aheldatuna.





Kohalikud kaarikuajajad on aktiivsed ja kuna linn on piisavalt suur, laseme end üsna kergesti ära rääkida. 120 dh eest lubatakse tunniajalist tuuri.



Alustame sultan Mulai Ismaili poolt rajatud laohoonest, mille 15 võlvlagedega ruumis hoiti vilja. Paksud seinad hoidsid stabiilset temperatuuri ja kaarjad koridorid tagasid hea ventilatsiooni.







Samas kõrval asub sultani hobusetall, millel on 29 võlvidega vahekäiku. 1755. aasta Lissaboni maavärinas varises sisse tallide katus ja peale seda pole neid kasutatud.





Meknesi 40 000 m² veehoidla, taamal paistavad hobusetallide varemed.



Üritame külastada ka Mulai Ismaili mausoleumi, aga see on täna suletud… sanitaarpäev või midagi sellist.



Sellega saab ring tehtud. Kindlasti oleks siin vaadata veel ja veel, aga aeg pressib pisut peale– tahaks täna veel Volubilise varemetele jõuda. Astume läbi väikesest tänavakohvikust ja asume teele. Minna on vaid 30 kilomeetrit.

Volubilis asustati 3 sajandil eKr Mauritaania kuningate poolt. Kui Rooma keiser Claudius 45. aastal Mauritaania vallutas, sai Volubilisest vabalinn. 3. sajandil tõmbusid roomlased Mauritaaniast tagasi, millest sai alguse linna langus. 788. aastal võtsid sealsed kristlased omaks islami usu.
Linn asub 400 000 m² suurusel maa alal, väljakaevamisi alustati 1915. aastal ja need on jätkumas tänagi.











Ilmselt on ilus siin kunagi elada olnud…

Sõidame tuldud teed tagasi Meknesi ja sealt edasi Fesi poole.



Kämping Fes´i äärelinnas on suur ja tühi. Peale meie pole kedagi.







Siinkandis pole küll veel turismi tipphooaeg, aga sellist inimtühjust eest leida on pisut üllatav…
Registratuuris pakub mingi tegelane homseks giiditeenust… arvestades Fesi suurust, otsustame pakutu vastu võtta. Lepime kokku, et hommikul ootab meid inglise keelt kõnelev giid koos taksoga kämpingu väravas.

Päev on tegus olnud, teeme süüa ja läheme puhkama.

47. päev.

Tänane hommik küll õhtust targem pole – giid ei mõista inglise keelt ja taksot tal ka kaasas pole. Arvab, et läheks hoopis meie bussiga… tänan pakkumast, aga see variant ei sobi sugugi.
Vahest mõni asi kohe ajab vihale. Näiteks nagu selline olukord. Õnneks on taksopeatus siinsamas lähedal.
Seame sammud sinnapoole. Teepeal selgub, et tegemist saksakeelse giidiga. Võib-olla nii kaugelt vaadates pole tõesti vahet, inglise või saksa keel…õnneks läbi häda saab temalt ka mõne inglisekeelse fraasi kätte.
Meil on mõned konkreetsed asjad mida näha tahaks: mošeed, mille juurest on alguse saanud maailma vanim järjest tegutsev ülikool, mingit konkreetset purskkaevu ja nahaparkimistöökodasid – Fes on iidsetest aegadest Maroko suurim nahatöötlemise keskus.
Peale seda tahaks pisut kolada vanalinnas, kus elab 500 000 Fesi 1,5 miljonist elanikust, kus on 10 000 tänavat, 320 mošeed, 270 turgu, üle 200 sauna, 11 koraanikooli.
Taksosõidu ajal räägime kõik oma soovid giidile nii inglise kui ka mõningases saksa keeles ära.
Aga sissejuhatuseks veetakse meid hoopis mingisse kangapoodi. Selle kannatame ära, ostame kodustele kingituseks paar asja ja läheme edasi…nahapoodi.
Sealt ilma ühegi ostuta pääsenuna, seletame giidile veelkord, et me pole siin ostmise, vaid vaatamise peal väljas. Noogutatakse nagu saadaks aru ja läheme edasi. Järgmine peatus on vürtsipoes. See teeb juba päris tigedaks. Seepeale arvab giid, et võiks hoopis sööma minna…
Vaatame mingisse tema pakutud söögikohta sisse – see oleks nagu meie Olde Hansa… No ei ole üldse see mida me siit otsime!
Maksame talle lepitud summa ära ja saadame minema – see oli täiesti mõttetu raha ja aja kulutamine. Ajast on isegi rohkem kahju.
Võtame kaardi välja ja asume ise avastusretkele. Tegelikult oleks just siin gps kasuks tulnud, aga giidile lootes on see jälle bussi jäänud.
Aga saame hakkama.
Medina oma suuruse ja kitsaste tänavatega suudab varem kogetule vaatamata muljet avaldada.











Selline näeb linn välja pisut kõrgemalt vaadates.







Väikese tiirutamise peale leiame otsitud mošee. Siia rajati aastail 1350-55 koraanikool, millest välja kasvanud ülikool on Vikipedia andmeil maailma vanim järjest tegutsev õppeasutus.







Edasi läheme uudistama nahaparkaleid.



Hais mis ukselt vastu lööb, pole mitte millegagi võrreldav. Selliseid suhteliselt väikeseid parkimistöökodasid on mitmeid linna peal laiali.

Pooljuhuslikult leiame ka Nejjarine purskkaevu, kus paraku vett pole.



Kui on soov ehedat Marokot näha, siis Fes on kindlasti üks ilmekas koht kohaliku linnaeluga tutvumiseks. Hea, et see meil päris reisi lõpuks oli planeeritud, vastupidisel juhul poleks ehk mõnegi teise koha üle enam üllatuda osanud.
Vaatamata altminekule giidiga, võime pika päevaga igati rahule jääda. Orienteerume vanalinnast välja ja võtame takso, et kämpingusse tagasi sõita.

48. päev.

Nüüd on suund vääramatult kodu poole. Kasutame tasulise tee mugavusi ja õhtul jääme pidama umbes 130 kilomeetrit Tangerist allpool Moulay Bousselhami kämpingusse.
Kena koht laguuni kaldal.





Plaan on järgmisel hommikul minna paadiga merele flamingosid vaatama.

49. päev.

Hommikul avastame, et Fesi kämpingust võetud vesi haiseb. See toob kaasa paagipesu ja veevahetuse protseduuri.
Kuna eilne päikeseline ilm on pilvisega asendunud, jätame paadisõidu ära. Võib-olla on programm lihtsalt nii tihe olnud, et väga enam ei viitsi… Teeme selle asemel külakese peal väikese jalutuskäigu ja sõidame edasi.





Vaid 135 kilomeetrit on minna Tangerisse, samasse kämpingusse, kus poolteist kuud tagasi tegime esimese peatuse Marokosse saabudes.
Samas on meil plaan veeta ka viimane öö – saaks pikale ringile kenasti joone alla tõmmata.
Kohale jõudes selgub, et külastajaid on veel vähem, kui eelmisel korral – seekord oleme ainukesed ja pargime juba tuttava koha peale.



Kuidagi kurb tunne on… nii ilus ja huvitav oli.

50. päev.

Täna on 24 veebruar. Ärkan varakult, et poole seitsmeks sadamasse jõuda. See on esimene kord Maroko pinnal päris pimedas sõita ja napilt oleks ennast ära karistanud – keset Tangeri linna tormab vastu hobune, köis järgi lohisemas. „Laupkokkupõrkest“ ei jää palju puudu… Liikluseeskirjad hakkavad vist ka alles koos päikesetõusuga kehtima, sest vähesed liikumas olevad autod ei lase end valgusfoori punastest tuledest ega stoppmärkidest häirida. Peaks ikka kuulama seda, mida kogenumad räägivad ja siinkandis pimedas mitte ringi turnima!
Lõpuks jõuame isegi pisut plaanitust varem õnnelikult sadamasse kohale.
Kõik tolli ja passikontrolli protseduurid lähevad ladusalt, keegi midagi ei küsi ega näha ei taha.



Ja ongi Aafrika udusse kadumas.



Teiselt poolt ilmub samal ajal nähtavale Gibraltar.



Tagasi ei lähe me mitte tuldud teed Madridi kaudu, vaid võtame suuna Barcelonale. Üheks põhjuseks on soov näha Vahemere rannikut, teiseks plaan sisse põigata Andorrasse. Ja möödaminnes külastada ka Valdurit ja Mariat, kes Cartagena kandis kämpingus talve veedavad.
Sinna ongi plaanis õhtuks jõuda.









La Manga kämping on väikese küla suurusega. Väravast antakse kaasa plaan ja turvamees, kes meid omale kohale juhatab.







Kuna aeg juba hiline, siis tähistame pisut Vabariigi sünnipäeva ja läheme magama.

51. päev.

Nagu igas kämpingus, nii ka siin on Argo esimeseks mureks uurida välja mänguväljaku olemasolu. Siin on see täiesti olemas.





Valdur viib hommikul oma haagissuvila siia lähedale muuveri paigaldusele ja tuleb siis meile järgi, et koos kohaliku elu-oluga tutvuma minna.
Sõidame läbi La Manga linnakese, külastame mõnd kaubanduskeskust. Kui Hispaania nii kole kaugel poleks, võiks siin käia riideid ostmas. Humana hindadega müüakse uusi ja korralike asju. Kasutame juhust ja ostleme põhjalikult.
Kämpingusse tagasi jõudes teeme meie pool väikese õhtusöögi.

52. päev.

Hommikul jätame Valduri ja Mariaga hüvasti ning läheme liikvele.



A7 on enamasti 2+2 realine tasuta kiirtee, seda mööda sõidame terve päeva Barcelona poole.







Selleks ajaks kui pimedaks läheb on meil 500 km selja taga, keeran Reusi lähistel tanklasse. Kraad näitab +20°, aga tuul on väga vali – kõigutab bussi ja kolistab tankla katusega.
Siin ei oska mujale minna, kui teha visiit tankla tualetti ja magama keerata.

53. päev.

Uni läheb varakult ära – võimatu on magada, kui buss kõigub nagu sõidaks. Tuul on tormiks pööranud ja puhub kuhu poole? Õige vastus on: vastu. Kuhu mujale tal ikka puhuda oleks…
Tankla seina ääres, otse bussi kõrval on kohviautomaat. Vahetan seal eurose mündi kohvitopsi vastu ja lükkan käigu sisse.
Terve ennelõuna kuni Andorrani on vaevaline, sest tuul ei näita sugugi nõrgenemise märke, aga tee on ilus ja mida kõrgemale Püreneedesse tõuseme, seda ilusamaks läheb.







Andorra võtab meid vastu 0 kandis temperatuuri ja kerge lumesajuga.
Keerame kesklinnas tasulisse parklasse, matkaautodele on siin lausa eraldi kohad maha joonistatud, kõik puha tühjad...
Otsime kapipõhjast talveriided välja ja läheme linna vaatama.

















Kui harjumatu külm välja arvata, siis on siin igati ilus. Linn on väga puhas, vana arhitektuur on huvitavalt modernsega kokku sulatatud. Palju on skulptuure, väikeseid kohvikuid ja pudupoode.
Endises parlamendihoones õnnestub end hispaaniakeelsele grupile sappa sokutada ja väike ekskursioon teha. Aru ei saa tuhkagi, aga maja ise on vana ja uhke.
Käime paaris poes, ostame traditsioonilise suveniirtaldriku ja karbi pontsikuid.
Nagu enamuses käidud kohtades nii ka siin, võiks vaadata veel ühte teist ja kolmandat, aga kuna kuskile peab piiri tõmbama, siis siia ta tõmbamegi.
Käidud, nähtud, linnuke kirjas ja sõidame edasi. Muidu ei jõua kunagi koju tagasi…

Plaanime minna Andorrast välja Prantsusmaale Perpignani poole, aga öösel sadanud lume tõttu on tee suletud. See on halb uudis – ilus tee jääb sõitmata ja peab tagasi Hispaaniasse minema. Mis parata, talve kapriisid.





Oleme just ringiga, Hispaania kaudu minnes, mägedes Prantsusmaa piiri ületanud, kui bussi all midagi koledasti ragisema hakkab.
Juba päev varem oli mingi asi korraks häält teinud, aga põhjust ma toona ei leidnud – rattalaagrid olid ühtmoodi jahedad, visuaalsel vaatlusel midagi alt ära kukkumas ka polnud… Aga nüüd on asi päris hull. Tõmban teeserva, viskan uuesti pilgu bussi alla, aga sealt pole midagi leida – kõik on nagu olema peab.
Peatan mööduva auto ja uurin lähima remonditöökoja kohta - selgub, et üks selline on vaid mõne kilomeetri kaugusel. Ega valida eriti pole, ragistame pisitasa sinna välja.

Tegemist on pisikese Renault töökojaga. Otsin üles kõige suurema pealiku, vabandan, et ei mõista kohalikku murrakut ja räägin inglise keeles oma mure ära. Sama hästi oleks võinud eesti keeles rääkida. Keegi klientidest siiski mõistab mind ja tõlgib jutu ära. Selgub, et kuna tööpäeva lõpuni on vaid tund aega, siis täna ei hakata enam midagi tegema. Ja kuna on reede, siis enne esmaspäeva ei juhtu midagi. Et kui on tahtmist, võib kõrval asuva hotelli parklas paari päeva jagu aega parajaks teha.

Kui midagi juhtub, siis juhtub see ikka kõigest võimalikest kõige hullemal ajal – reede õhtul ja kohas – Prantsusmaal.
Kuid vaatame asja positiivset poolt - Murphy on öelnud, et üksi olukord pole nii hull, et enam hullemaks minna ei saaks – oleme 1600 meetri kõrgusel ja väljas on 10 kraadi külma.

Igatsedes taga hommikust 20 kraadist sooja, pargime end ära ja hakkame talvitumiseks valmistuma.

54, 55. päev.

Hommikul ei taha kuidagi teki alt välja pugeda. Kiiret ka pole. Kuna ei tea täpselt palju gaasi järel on ja kaua siin elada tuleb, siis ei julgenud õhtul kütet palju peale keerata.

Kohvi joodud, otsin tööriistad ja riided välja ning lähen bussi alla raginat otsima.
Päike nagu soojendaks pisut, aga temperatuur on ikka miinuse poolel ning tugev tuul on kole külm.







Kuna ei oska eilset ragina allikat kusagile täpselt lokaliseerida, siis alustan esimesest paremast nurgast. Argo tuleb ka appi.
Rattalaager on korras, veovõlli laager samuti, ühtegi lõtku, ega midagi katkist silma ei hakka. Ratas alla tagasi, tagumine alt ära – seal avaneb sama pilt.
Kurb tõde selgub alles vasaku tagaratta juures – laager on puru ja ära lõhkunud ka laagri ja mutri vahel asuva stopperseibi. Hea, et kaugemale ei sõitnud, ratas on kohe, kohe alt ära tulemas.
Vähemalt on nüüd põhjus teada ja võib rahulikult esmaspäeva edasi oodata.

Siinkohal väike tähelepanek, mis ehk ka mõnele teisele bussiomanikule kasuks võiks tulla.
Kui keegi veel peale minu peaks oma teadmatuses kaasa vedama Fiati originaaltungrauda, lootuses häda korral abi saada, siis selle võiks igaks juhuks enne järgmist väljasõitu vanarauahunnikusse visata ja millegi normaalsega asendada. Minu tungraud tundus tuttuus olema. Esimese ratta juures annab otsad keeramise võti, teise ratta juures võtme pikendus ning kui ma need oma võtmekomplekti abil asendatud saan, siis kolmanda tõstmise ajal vajub tungraud ise kõveraks enne, kui ratas maast lahti tuleb.

Aga muidu on siin ilus. Argo pole oma elus veel nii paksu lund näinud ja naudib võimalust selles sumada.







Meie Evega üritame mõttetegevust teravana hoida ja taome "turakat“. Kaarte sai viimati mängitud umbes 20 aastat tagasi, aga näed kui tore, kui kõikvõimalikud asjad kaasas on.

Eve külastab hotelli, lootuses saada kohalikku interneti salasõna ja uurida võimalust buss vooluvõrku ühendada – pistik on siinsamas parkla servas. Selgub, et esimese jaoks peame endale toa võtma ja teist lihtsalt ei lubata, ka raha eest mitte.
Seda oleks võinud varasemaid kogemusi arvesse võttes ka küsimas käimata eeldada – prantslased ju ikkagi. Saame ilma ka hakkama.
Koduste prantsuse keelt oskavate tuttavate abiga koostame esmaspäevaks kirja, mida remonditöökotta kaasa võtta, et oleks vähem käte, jalgadega seletamist.

56. päev.

Lõpuks on esmaspäeva hommik kätte jõudnud. Ootaja aeg on pikk, tundub, nagu oleksime siin juba terve igaviku elanud.
Võtan oma targa prantsusekeelse paberi ja bussi vin koodi kaasa ning lähen servisesse. Tundub, et saadakse aru – no ei tohiks ju keeruline olla ka. Öeldakse, et seda osa kohal pole, aga tellitakse, ning kutsutakse lõunaks koos bussiga tagasi. Kõlab kenasti.
Lõunaks veeretame end töökoja ette kitsukesele platsile.
Mõne aja pärast tuleb keegi ligi, räägib midagi, toob tungraua, näitan näpuga vasakut tagaratast – nurk tõstetakse ülesse. Loksutatakse ratast (see loksub tublisti) vangutatakse pead. Tuleb suur ülemus, kellega hommikul rääkimas käisin ja ütleb, et tagaratta laager on läbi, peab uue tellima.
What the f…! Ma tean seda juba mitu päeva ja laager pidi ju lõunaks kohal olema!

Läheme oma platsile tagasi ja talvitume edasi.

57. päev.

Tööpäeva alguseks oleme viisakalt kohal. Esialgu pole peale meie kedagi – töölisi ma mõtlen, aga eks nad aja jooksul pisi-tasa kogunevad. Lõunamaa värk, kella tuntakse täpselt siesta alguses ja tööpäeva lõpus, ülejäänu kujuneb loominguliselt.
Lõpuks lohistatakse tungraud välja ja võetakse laager maha.







Sellest pole järgi muud kui saale tükid ja tavoti sees peotäis rulle.
Kõik on tore kuni selle hetkeni, mil selgub, et uut stopperseibi pole. Üritan vigase seibiga keevitusaparaadile viidates seletada, et kerge vaevaga saaks selle asja ära parandada. Mind vaadatakse nagu eksinud tulnukat – nupukus pole siinkandis ilmselt eriti levinud. Selle asemel soovitatakse veel kaks päeva oodata, siis pidi seib ka kohale jõudma. Seda juttu ei viitsi pikalt kuulata, tasun ära umbes viis korda suurema arve kui kodus teise rattalaagri vahetuse eest oli küsitud ja tuleme koos katkise seibiga tulema.
Lähim linn on Perpignan, 100 kilomeetrit mägedest alla sõita. Läheme sinna autolammutust otsima.









Ilm on ilus, tee veel ilusam. Vilets tuju läheb veidi paremaks. Teeme paar peatust, et tagaratast kontrollida, aga tundub, et püsib all küll.

Romula leidmine on palju väikesem probleem, kui seal otsitava selgitamine. Kasutan auto passi, prantsuskeelseid termineid, vaba käega tehtud joonist, inglise- ja kehakeelt. See viimane on seni igas käidud ilma otsas hädast aidanud, aga siin kipub ahastus peale tulema… Sellist taipamatust olen varem kohanud vaid… ah, ei hakka parem rääkima.
Kuna ma alla anda ei kavatse, lastakse mind lõpuks koos mingi tegelasega lammutuse tagahoovile. Seal võtame ühel vrakil laagri lahti ja saan otsitava jubina lõpuks kätte. 5 € tahetakse ka saada.
Nüüd jääb üle vaid leida töökoda, kus seib paigaldada. Teeks seda väikese vaevaga ise, aga tungraud pole peale kolme laupäevast tõstet enam töövõimeline.





See on kogu protsessi kõige lihtsam osa ja võtab umbes kümme minutit.

Kui EL-i lõpututes statistika aruannetes, mida kõikvõimalikes valdkondades peetakse, oleks mõnes tabelis euroopa rahvad ülbuse ja umbkeelsuse alusel ritta pandud, siis prantslastele esikoha heitluses ilmselt palju konkurente ei leiduks. Vabandan siinkohal frankofiilide ees, aga see arvamus põhineb minu pikaajalistel kogemustel. Ja viimased päevad vaid kinnitasid varasemaid tähelepanekuid.

Kell on juba viis saamas, keeran bussi tasulisele kiirteele ja võtan hoo üles. Eve üritab mind ümber veenda, et võiks ikka tasuta teid pidi ukerdada, aga see ei sobi mulle sugugi – mitte ühtegi ringteed ei taha enam näha.
Väike viivitus tekib igas maksupunktis, kuna mingi automaatika mõõdab meie maja 3. klassi kuuluvaks. Sinna alla lähevad bussid, mis on üle 3,5 tonni rasked ja üle 3 meetri kõrged. Ilmselt õieti mõõdab, sest katuseboks teeb kõrguseks umbes 3,1 meetrit ja kaal on ka tõenäoliselt üle 3,5 tonni. Aga passi järgi kuulub ta klassi kaks. Ja seda ma iga tõkkepuu taga ka väidan. Automaadile, sest tädid, kes aastaid tagasi kenasti naeratades raha korjasid, on nendega asendatud. Ja ükski neist ei vaidle vastu, vaid teeb summa umbes kolmandiku jagu väiksemaks. Arvestades, et Perpignanist Mulhouseni kulub umbes 130 € on hinnavahe olemas.
Viie tunniga saab üle 400 kilomeetri sõidetud, Montelimari lähistel jääme tanklasse öömajale.

58-59. päev.

Kolmapäev on sõidupäev.
Esimese peatuse teeme Besanconi juures, kui tollikontroll meie vastu huvi hakkab tundma ja siniste vilkurite saatel kiirteelt tankla parklasse eskordib. Uhke tunne on sedasi sõita!
Nii Marokosse minnes kui tulles eeldasin, et küll keegi ikka piiril bussi tagaotsa alla seotud varurehvi sisse piiluda soovib, aga seal ei huvitanud see kedagi, aga nüüd on lahe peeglist piiluda, kuidas esimese asjana bussi alla roomatakse. Hiljem elatakse oma pettumust välja sellega, et umbes tunni aja jooksul buss ülima põhjalikkusega läbi puistatakse. Narkokoerad on kohal ja puha. Leida pole siit midagi ja lõpuks pannakse kõik kenasti tagasi. Ise istun bussi kõrval kivi otsas ja üritan oma antipaatias mitte väga ebaviisakaks muutuda.
Teise peatuse teeme lõuna Saksas Lidli poodi külastades. Õhtuks on 875 kilomeetrit kodu poole tuldud.

Neljapäev on üsna sarnane – kell 4 hommikul läheb sõiduks ja õhtuks oleme Lodži külje all. 870 kilomeetrit selja taga.
Laia lund sajab, läheme tankla kohvikusse õhtust sööma. Hea ja odav on.

60. päev.

Kell 4 taas liikuma, et võimalikult vara Varssavist läbi jõuda. Nii Garmini kui Clarioni gps-id on sarnaselt programmeeritud, aga linna peal nad ühist keelt ei leia. Nagu tavaliselt. Aeg on varajane ja varsti on suurlinn selja taga.
Täna on Evel sünnipäev. Esialgu oli plaan selleks ajaks koju jõuda, aga kuna asjaolud seda ei soosinud siis nüüd on võimalus „sünnipäevakohvi“ Poolas juua.
Kella kaheksa paiku leian sobiva koha ja ajan ülejäänud reisiseltskonna ülesse.





Peale mitut päeva kiirteedel sõitmist tundub Varssavist kodupoole tulek üsna vaevaline ja aeganõudev. Ilm on sombune, aeg ajalt sajab ühte-teist.
Õhtuks jõuame Leedu-Läti piirile ja jätkame hommikul alustatud sünnipäeva tähistamist.