Ehk lugu sellest, kuidas me vana matkabussi ja väikese lapsega Sahaara serval käisime.
Miks just Maroko? Selleks oli mitmeid põhjuseid.
Esiteks on see talvisel ajal üks soe koht, kuhu „omal jalal“ väikese vaevaga võimalik kohale jõuda.
Teiseks pakub ta islamiriigina oluliselt rohkem avastamist, kui risti rästi läbi sõidetud Euroopa, olles samal ajal (suhteliselt) turvaline ja turistisõbralik.
Kolmandaks - nii pika automatka juures mängib oma rolli aeg – seda peab palju olema. Pole ju mõtet 5000 km maha kihutada selleks, et paar päeva hiljem ots ümber pöörata ning tagasi tormama hakata. Ja sel talvel meil aega oli – umbes kaks kuud.
Ja lõpuks ka üks täiesti isiklik põhjus… Kunagi kaugetel 80-nendatel, kui diskodel käidud sai, ruulis seal Goomby Dance Band lauluga Marrakech.
Tol ajal ei osanud seda linna gloobusel kusagile paigutada ega tekkinud mõtetki, et selle külastamine kunagi võimalikuks võiks osutuda. Aga näe, 30 aastat hiljem ei tundunudki see enam nii võimatu olema.
Ettevalmistused.
Kuna varasem elu on korduvalt näidanud, et pikalt ja põhjalikult planeeritud ettevõtmised kipuvad erinevatel põhjustel ära jääma, siis seekord võtsime rahulikult – mineku otsustasime lõplikult poolteist päeva enne ärasõitu.
Möödunud suvel, kui selle reisi plaanid esimesi kordi ebamääraselt päevakorda tõusma hakkasid, jagasime Evega ülesanded laias laastus kaheks – temale jäi reisikava koostamine, minule meie 20 aastat vana matkabussi viimine sellisesse konditsiooni, et temaga Ikla piirist kaugemale julgeks sõita.
Ja mõlemal meil oli toimetamist kuni jõuludeni välja.
Reisiplaan.
Selle koostamise põhiliseks aluseks said internetis leiduvad reisikirjad – inglise ja hollandi automatkajate poolt kirjutatud, aga ka Rebaseonu, Hääletaja omad. Ja muidugi
Tarmo Tammingu
blogi, mille otsa aasta tagasi juhuslikult sattusin, end paljudeks öödeks lugema unustasin ja lõpuks Tarmo väidet, et enamus maailmast on suvalise autoga läbitav, uskuma hakkasin.
Iga suurema projekti ettevalmistamise juures leidub tavaliselt ka üllatusmomente… Minu puhul oli selleks täiesti juhuslik kohtumine Tarmoga Keila Pakiauto Keskuses, kust kumbki meist oma bussile varuosi hankima oli tulnud. Esialgu piirdus see tunniajase lobisemisega Maroko teemadel ja päädis mõni aeg hiljem pika koosistumisega, mille jooksul sai meie marsruut koos paljude vaatamisväärsustega kaardile maha märgitud.
Bussi sättimine.
Keda tehnilised teemad ei huvita, võib selle lõigu vabalt vahele jätta.
Meie reisikaaslase puhul oli tegemist 1995 aasta Fiat Ducatoga, millele Knausi elamu peale ehitatud. 2,5 turbodiisel, 85kW. See komplekt sai muretsetud poolteist aastat enne reisi algust ja selle ajaga oli sõidetud umbes 10 000 km mööda Eesti teid.
Alustatud sai põhjalikust kontrollist, mille tulemused ei olnud just eriti rõõmustavad. Vahetamist vajasid: stabika varda puksid, šarniirid, tagumised amortisaatorid, tagumine rattalaager, tagumised lehtvedrud (keegi oli kunagi liiga pikad pannud, mistõttu need praktiliselt ei töötanud), veepump, termostaat, turbo, kõik rihmad, rullikud, pihustiotsad, kõrsurvepumba tihendid, jahutusradiaatori temperatuuri andur ja üks jahutusventilaatoritest, eelsüüteküünal, igasugu pisikesi tihendeid mootori juures ning ilmselt veel pudi-padi, mis esimese hooga enam meenugi.
Selle igava vahetuse juures vast ainuke loominguline moment puudutas turbot. Uut otsides ilmnes, et selle mootori originaal on oluliselt kallim, kui uuema, 2,8 – se mootori oma. Sai uuritud, konsulteeritud ja selle tulemusel soetatud suurem turbo koos sisselaske kollektoriga. (Mootori poolne osa on neil sarnane, turbo kinnitus erinev). Kõrgsurvepumbast sai peale remonti olulisel määral küttekogust juurde keeratud ja tulemus oli muljetavaldav. Buss, mis enne piltlikult öeldes liikus vaid allamäge ja –tuult sai arvestatava väände, väga jõulise mineku ning väiksema küttekulu.
Vale oleks arvata, et see kõik vaid turbost tulenes, nagu eelpool kirjas, oli seal muidki vidinaid, mis päris õigesti ei toiminud.
Kuna kogu mootori seadistamise protsess võttis oluliselt kauem aega kui selle jutu kirjutamine – väldates kuid, siis muutis see mind lõpuks pisut paranoiliseks. Lähtudes vanarahva tarkusest, et kui sa end ise hoiad, siis pidi ka jumal hoidma, otsustasin igaks juhuks ühe kõrgsurvepumba ja pihustid reisile kaasa võtta.
Paraku polnud neid sugugi lihtne leida – sellises vanuses Fiatid on ammu endale läbi Kuusakoski uue elu saanud ja nii päädisid minu pikaajalised otsingud komplektse mootori ostmisega. Hinnavaidlus oli põhjalik, harjutasin end lõunamaisel turul toimetuleku tarbeks ning sain käigukasti ka kaasa. Mis ma nüüd sellega peale hakkan…ei tea, eks ühel päeval saab uus omanik kõik bussiga kaasa.
See selleks. Kruvisin pumba ja pihustid maha, pakkisin katusele ja kohe kindlam tunne sai.
Teades, et Maroko teed on kohati kehvad ja täis löökauke võtsin ka lisarehvi kaasa – kinnitasin selle väikeste koormarihmadega põhja alla tagavararatta külge.
Elamu osaga oli lihtsam, seal vajasid vahetust mõlemad salongi tarbevoolu akud, veepump ja Truma ahju temperatuuri andur.
Sel Knausi mudeli pole taga arvestatavat pakiruumi, seetõttu sai katusele paigaldatud 375 liitrine boks, ja kuna rehvid olid umbes 50% peal, siis igaks juhuks ka uus jooks rehve ostetud. Valitud sai Good Year´i Cargo Vector 2 M+S, nö. lõuna Euroopa lamell ja tagantjärgi võib öelda, et need õigustasid end kenasti nii Baltikumi talves, kiirteedel, Atlase mägedes kui ka kõrbeteedel.
Tegin veel ühe investeeringu – tellisin Saksa netipoest LPG ballooni. See on täpselt sama suur, nagu tavaline 11 kg –ne, ainult ujuki ja tankimisotsikuga, seega istus täpselt oma paarilise kõrvale. Suvel poleks seda ehk vaja olnud, aga külmaga sõites on gaasiküte ööpäevade kaupa järgi, kulu suur ja ei tahtnud ennast vaevata igapäevaste balloonivahetuse probleemidega.
Väga mugav oli! Kuskil polnud tankimisega probleeme peale Maroko, aga olin sellega arvestanud ja kuna seal kütmiseks polnud vaja gaasi raisata, siis jäi meil kahest balloonist ülegi.
Võimalus olnuks osta ka Marokos kasutatav balloon, mille keermed on sobivad, mida müüakse ja vahetatakse igas kämpingus, tanklas, poes, putkas ja tänavanurgal, aga sellega poleks hiljem kodus midagi peale hakata.
Et kõik veel üle kontrollida ja kindel olla, võtsime jõulude ajal ette suurema ringi ümber Eesti, mille jooksul sai harjutatud libedaga sõitu, katsetatud hommikuse külmaga käivitamist ning salongikütte toimimist. Õnneks olid ilmad piisavalt külmad ja lumised. Imelisel kombel ei ilmnenud ühtegi probleemi ja nii oligi meie buss minekuks valmis.
Ja mis siis ikka passida – toon bussi tema Keila garaažist koduhoovile, pikk päev asjade tassimist kolmandalt korruselt alla ja kappidesse pakkimist ning ongi kõik valmis… Start on järgmisel varahommikul.