Maroko ringreis 2015.

Ehk lugu sellest, kuidas me vana matkabussi ja väikese lapsega Sahaara serval käisime.


Miks just Maroko? Selleks oli mitmeid põhjuseid.
Esiteks on see talvisel ajal üks soe koht, kuhu „omal jalal“ väikese vaevaga võimalik kohale jõuda.
Teiseks pakub ta islamiriigina oluliselt rohkem avastamist, kui risti rästi läbi sõidetud Euroopa, olles samal ajal (suhteliselt) turvaline ja turistisõbralik.
Kolmandaks - nii pika automatka juures mängib oma rolli aeg – seda peab palju olema. Pole ju mõtet 5000 km maha kihutada selleks, et paar päeva hiljem ots ümber pöörata ning tagasi tormama hakata. Ja sel talvel meil aega oli – umbes kaks kuud.
Ja lõpuks ka üks täiesti isiklik põhjus… Kunagi kaugetel 80-nendatel, kui diskodel käidud sai, ruulis seal Goomby Dance Band lauluga Marrakech.
Tol ajal ei osanud seda linna gloobusel kusagile paigutada ega tekkinud mõtetki, et selle külastamine kunagi võimalikuks võiks osutuda. Aga näe, 30 aastat hiljem ei tundunudki see enam nii võimatu olema.

Ettevalmistused.
Kuna varasem elu on korduvalt näidanud, et pikalt ja põhjalikult planeeritud ettevõtmised kipuvad erinevatel põhjustel ära jääma, siis seekord võtsime rahulikult – mineku otsustasime lõplikult poolteist päeva enne ärasõitu.
Möödunud suvel, kui selle reisi plaanid esimesi kordi ebamääraselt päevakorda tõusma hakkasid, jagasime Evega ülesanded laias laastus kaheks – temale jäi reisikava koostamine, minule meie 20 aastat vana matkabussi viimine sellisesse konditsiooni, et temaga Ikla piirist kaugemale julgeks sõita.
Ja mõlemal meil oli toimetamist kuni jõuludeni välja.

Reisiplaan.
Selle koostamise põhiliseks aluseks said internetis leiduvad reisikirjad – inglise ja hollandi automatkajate poolt kirjutatud, aga ka Rebaseonu, Hääletaja omad. Ja muidugi Tarmo Tammingu blogi, mille otsa aasta tagasi juhuslikult sattusin, end paljudeks öödeks lugema unustasin ja lõpuks Tarmo väidet, et enamus maailmast on suvalise autoga läbitav, uskuma hakkasin.
Iga suurema projekti ettevalmistamise juures leidub tavaliselt ka üllatusmomente… Minu puhul oli selleks täiesti juhuslik kohtumine Tarmoga Keila Pakiauto Keskuses, kust kumbki meist oma bussile varuosi hankima oli tulnud. Esialgu piirdus see tunniajase lobisemisega Maroko teemadel ja päädis mõni aeg hiljem pika koosistumisega, mille jooksul sai meie marsruut koos paljude vaatamisväärsustega kaardile maha märgitud.

Bussi sättimine.
Keda tehnilised teemad ei huvita, võib selle lõigu vabalt vahele jätta.
Meie reisikaaslase puhul oli tegemist 1995 aasta Fiat Ducatoga, millele Knausi elamu peale ehitatud. 2,5 turbodiisel, 85kW. See komplekt sai muretsetud poolteist aastat enne reisi algust ja selle ajaga oli sõidetud umbes 10 000 km mööda Eesti teid.
Alustatud sai põhjalikust kontrollist, mille tulemused ei olnud just eriti rõõmustavad. Vahetamist vajasid: stabika varda puksid, šarniirid, tagumised amortisaatorid, tagumine rattalaager, tagumised lehtvedrud (keegi oli kunagi liiga pikad pannud, mistõttu need praktiliselt ei töötanud), veepump, termostaat, turbo, kõik rihmad, rullikud, pihustiotsad, kõrsurvepumba tihendid, jahutusradiaatori temperatuuri andur ja üks jahutusventilaatoritest, eelsüüteküünal, igasugu pisikesi tihendeid mootori juures ning ilmselt veel pudi-padi, mis esimese hooga enam meenugi.
Selle igava vahetuse juures vast ainuke loominguline moment puudutas turbot. Uut otsides ilmnes, et selle mootori originaal on oluliselt kallim, kui uuema, 2,8 – se mootori oma. Sai uuritud, konsulteeritud ja selle tulemusel soetatud suurem turbo koos sisselaske kollektoriga. (Mootori poolne osa on neil sarnane, turbo kinnitus erinev). Kõrgsurvepumbast sai peale remonti olulisel määral küttekogust juurde keeratud ja tulemus oli muljetavaldav. Buss, mis enne piltlikult öeldes liikus vaid allamäge ja –tuult sai arvestatava väände, väga jõulise mineku ning väiksema küttekulu.
Vale oleks arvata, et see kõik vaid turbost tulenes, nagu eelpool kirjas, oli seal muidki vidinaid, mis päris õigesti ei toiminud.

Kuna kogu mootori seadistamise protsess võttis oluliselt kauem aega kui selle jutu kirjutamine – väldates kuid, siis muutis see mind lõpuks pisut paranoiliseks. Lähtudes vanarahva tarkusest, et kui sa end ise hoiad, siis pidi ka jumal hoidma, otsustasin igaks juhuks ühe kõrgsurvepumba ja pihustid reisile kaasa võtta.
Paraku polnud neid sugugi lihtne leida – sellises vanuses Fiatid on ammu endale läbi Kuusakoski uue elu saanud ja nii päädisid minu pikaajalised otsingud komplektse mootori ostmisega. Hinnavaidlus oli põhjalik, harjutasin end lõunamaisel turul toimetuleku tarbeks ning sain käigukasti ka kaasa. Mis ma nüüd sellega peale hakkan…ei tea, eks ühel päeval saab uus omanik kõik bussiga kaasa.
See selleks. Kruvisin pumba ja pihustid maha, pakkisin katusele ja kohe kindlam tunne sai.
Teades, et Maroko teed on kohati kehvad ja täis löökauke võtsin ka lisarehvi kaasa – kinnitasin selle väikeste koormarihmadega põhja alla tagavararatta külge.

Elamu osaga oli lihtsam, seal vajasid vahetust mõlemad salongi tarbevoolu akud, veepump ja Truma ahju temperatuuri andur.
Sel Knausi mudeli pole taga arvestatavat pakiruumi, seetõttu sai katusele paigaldatud 375 liitrine boks, ja kuna rehvid olid umbes 50% peal, siis igaks juhuks ka uus jooks rehve ostetud. Valitud sai Good Year´i Cargo Vector 2 M+S, nö. lõuna Euroopa lamell ja tagantjärgi võib öelda, et need õigustasid end kenasti nii Baltikumi talves, kiirteedel, Atlase mägedes kui ka kõrbeteedel.
Tegin veel ühe investeeringu – tellisin Saksa netipoest LPG ballooni. See on täpselt sama suur, nagu tavaline 11 kg –ne, ainult ujuki ja tankimisotsikuga, seega istus täpselt oma paarilise kõrvale. Suvel poleks seda ehk vaja olnud, aga külmaga sõites on gaasiküte ööpäevade kaupa järgi, kulu suur ja ei tahtnud ennast vaevata igapäevaste balloonivahetuse probleemidega.
Väga mugav oli! Kuskil polnud tankimisega probleeme peale Maroko, aga olin sellega arvestanud ja kuna seal kütmiseks polnud vaja gaasi raisata, siis jäi meil kahest balloonist ülegi.
Võimalus olnuks osta ka Marokos kasutatav balloon, mille keermed on sobivad, mida müüakse ja vahetatakse igas kämpingus, tanklas, poes, putkas ja tänavanurgal, aga sellega poleks hiljem kodus midagi peale hakata.

Et kõik veel üle kontrollida ja kindel olla, võtsime jõulude ajal ette suurema ringi ümber Eesti, mille jooksul sai harjutatud libedaga sõitu, katsetatud hommikuse külmaga käivitamist ning salongikütte toimimist. Õnneks olid ilmad piisavalt külmad ja lumised. Imelisel kombel ei ilmnenud ühtegi probleemi ja nii oligi meie buss minekuks valmis.

Ja mis siis ikka passida – toon bussi tema Keila garaažist koduhoovile, pikk päev asjade tassimist kolmandalt korruselt alla ja kappidesse pakkimist ning ongi kõik valmis… Start on järgmisel varahommikul.

Kõige noorem reisumees pole kuigi rõõmsa väljanägemisega – kella kuuene äratus polnud talle just meeltmööda. Pime ja külm ka alles, kraad näitab -5°. Kell 7.30 sõidame väravast välja.
Paldiski maanteel Harku mäest üles sõites põrutan pimedas löökauku. Pauk on nii kõva, hetkeks tundub, et sinna ei jäänud mitte ainult rehv, vaid ka esisild – aga ei hullu midagi. Ehk siis vaid ehmatus reisi alguseks.
Tee on kohati veidi lumine, veidi jäine, aga aastaaega arvestades hea.
Esimese kiire peatuse teeme Saulkrasti Statoilis. Korraks jalad sirgeks, täis kohvitopsid hoidjatesse ja edasi.
Leedu üllatab kehvaks jäänud teedega. Juba „vanadel aegadel“ peeti Leedu teid Baltikumi parimaiks. Seda võisid nad olla veel ka 5-6 aastat tagasi, aga tänaseks on tee kuni Kaunaseni korralikult pikirööbastesse sõidetud. Remondi asemel on kasutusele võetud ilmselgelt odavam variant – kiirus on valdavalt piiratud 70-ga. Peale selle on igasse võimalikku kohta ehitatud ohutussaared ja et tähelepanu ei hajuks on sinna-tänna ka 50 märke tipitud. Ja kõike seda kontrollitakse usinalt – vastutulijad vilgutavad ühtelugu tuledega ning rekkajuhid jagavad lällari kaudu infot. Üsna ebamugav on tugeva külgtuulega piki libedaid rööpaid kulgeda, aga lõpuks jõuame õnnelikult Kaunas-Klaipeda kiirteele ja sealt edasi on juba parem.

Pool kuus õhtul ületame Leedu - Poola piiri. Palju kaugemale polnudki plaanis trügida – peatume veidi enne Suwalkit asuvas TIR Port´is. Esimesed 684 km on läbitud.



Üks suur tükk minu varasemast elust on möödunud rekka roolis… Meeldivalt nostalgiline tunne on keerata parklasse, mida palju aastaid tagasi korduvalt külastada saanud. Kõik on koduselt tuttav ja köök on endiselt hea.



Väikemehel on pikast tööpäevast kõht tühi ja golonka, ehk grillitud koot läheb hästi. Peab tunnistama, et pilt võib olla pisut eksitav – ega ta üksi sellest siiski jagu ei saanud.

Bussi tagasi jõudes on termomeeter langenud -13° peale, pilved on hajunud, tuult pole. Järgmise päeva peale mõeldes tekib väike mure – kui veel külmemaks peaks minema, mida siis meie vanake käivitumisest arvab…?
Hommik pidavat õhtust targem olema. Selle teadmisega läheme magama.

2. päev.

Ja hommik ongi külmem kui õhtu -15°. Esiklaas on seest paksult jääs. Läbi selle jää kumab punakalt tõusma hakkav päike.

Kaldun korraks tehnilisele teemale.
Vanal Fiatil pole eelsüüteküünlaid. On üks küünal koos kütuse düüsiga, mis asub sisselaske torustikus, käivitub läbi temperatuurianduri umbes miinus viiest madalamal temperatuuril ja peaks teoreetiliselt tagama, et käivituse hetkel juba põlev kütus mootorisse imetakse. Peale seda, kui bussi ettevalmistuse käigus sai paigaldatud uus küünal, uus solenoidklapp mis juhib kütust küünla juurde ja vahetatud ka elektronblokk, mis kõike seda protsessi juhib, selgus, et see kõik ongi vaid „teoreetiliselt“. Praktiliselt on sellise mootori külmkäivituseks vaid kaks võimalust – bloki soojendus või eeter. Kuna selleks momendiks oli juba eelnimetatud mõttetute vidinate peale üksjagu raha kulutatud ja arvestades, et külmkäivitusi tuleb haruharva ette, siis jäi valik eetri peale.
Õhupuhasti kaas maha, suts eetrit sisse ja starterit. Aega võtab kõik umbes 30 sekundit ja käivitub esimese pöördega – nagu suvel soojaga.
Vähemalt positiivne algus külmale päevale. Saab rahulikult minna kohvikusse hommikust sööma.

Päev kulub, Varssavi läheneb. Külm ja selge ilm muutub tasapisi soojemaks ja sombusemaks.
Pealinnas võtame suuna Wroclawi peale. Pole sinnapoole ammu sõitnud ja see, et kiirtee algus õige pea kätte jõuab, on väike üllatus.
Peab tunnistama, et poolakas on ikka tublisti ehitanud… Varssavist Oderi äärsesse Frankfurti sai ju ammugi mööda kiirteed sõita, aga et ka Görlitzisse… vägev!
Olin alles poisike, kui Tallinna poolsest otsast hakati planeerima neljarealist teed Tartusse. Laias laastus on sellest möödas 40 aastat ja teed on tänaseks umbes 40 kilomeetrit… Kui samas tempos jätkatakse, siis saavad juba minu lapse, lapse, lapse, lapse lapsed (umbes nii peaks olema) hooga Tallinnast Tartusse sõita… Vabandust, kaldusin teemast kõrvale.
Õhtu saabudes leiame end juba Wroclawi külje alt. Kuna homme plaanis külastada sealset Auchani kaubanduskeskust, siis keerame kiirteelt maha tanklasse ja jääme sinna öömajale.
646 kilomeetrit sai oodatust oluliselt kergema vaevaga läbitud.

3. päev.

Ärkan enne teisi, panen bussi sooja, toon tanklast topsi kohvi ja veeren suurele teele tagasi.
Poole tunniga olen Wroclawi äärelinnas Auchani tohutu suures parklas. Kell on 7.30, pood avatakse 8.00. Teistel on nüüd rahulikult aega ärgata ja end shoppamiseks valmis settida.
Kaubakeskus on suur. Ei, väga, väga suur.
Enne, kui jõuan mingi suuna kasuks otsustada, on Eve jäljetult kadunud. Argo veeretab kohale vormeli, et kõmpimisega end mitte ära vaevata.



Ülevaate saamiseks ja toiduvarude täiendamiseks kulub paar tundi. Oleks pidanud kodust veel vähem asju kaasa ostma… hinna vahe on nii suur… Seekord tagantjärgi tarkus maksab. Mitte vähe.
Kraam ära pakitud, sõidame edasi. Ilm on sombune, temperatuur plussi poolel. Viimase peatuse Poola pinnal teeme 5 km enne Saksa piiri BP tanklas. Paak täis, lpg balloon samuti ja kärmesti edasi.
Tuul on hommikust alates tugevnenud ja puhub vastu. Mida sügavamale Saksa jõuame, seda tihedamaks muutub liiklus ja uduvihm.
Ühel hetkel on baan täis vilkuvaid ohutulesid – esimene stau – Saksas üsna tavaline liiklusummik. Peale pooletunnilist venimist jõuame põhjuseni.



Edasi sujub päev rahulikult.



Õhtuks jõuame Sinsheimi. Järgmine päev on meil plaanitud kohaliku tehnikamuuseumiga tutvumiseks. Pargime bussi ühe eksponaadi alla ja läheme magama.

4.päev.

Sinsheimi tehnikamuuseum .
Viis aastat tagasi sattusin sellesse muuseumi esmakordselt, pere pole siin varem käinud. Tegemist on Euroopa suurima eramuuseumiga – 50 000 m² näitusepinda, üle 3000 eksponaadi, mille moodustavad 300 vanaautot, 50-nendate aastate USA autode kollektsioon, 40 võidusõidu autot, Euroopa suurim F1 kollektsioon, 200 mootorratast, 27 vedurit, 50 lennukit (Concorde, Tu 144), 150 traktorit jpm.
Vaatamist igale vähegi tehnikahuvilisele rohkem kui küll.

5. päev.

Mulhouse juures siseneme Prantsusmaale, liigume diagonaalis läbi maa, sihiks Irun Hispaanias. See marsruut on täiesti sõidetav, kui on sooviks vältida tasulisi teid. Vaid parklaid ja tanklaid on vähevõitu. Oma laiskusest jätan ühte neist keeramata ja enne kui umbes 100 km pärast järgmine teele satub, saab kütus otsa. Õnneks on kanistrid kaasas ja kuskil teeservas saab üks neist paaki ümber valatud.
Prantsusmaal pole mulle kunagi meeldinud, seetõttu ei plaani me midagi vaadata ega pole ka millestki kirjutada.
Õhtuks saame 840 km sõidetud, jõuame Bordeaux´i kanti Totali tanklasse.

6. päev.

Ärkan kell 6. Käin tanklas kohviautomaadiga suhtlemas. Vahetan 1,10 € väikese topsi vastu, mis nagu masinast välja võttes selgub on pooltühi… Ometi sai ju tavaline kohvi tellitud… Milline siis veel espresso on? Liitri hind peab küll mingi kosmiline number olema. Võtan selle sooja tilga näppu ja kõmbin bussi tagasi.
Juba Saksamaal tanklakohvi ostes oli veidi võõras, et seda ei saanud enam klienditeenindajalt, vaid automaadist. Mõned aastad tagasi olid veel mõlemad variandid võimalikud. Paar aastat veel ja küllap saab siis ka bockwursti masinast välja tõmmata.
Ilmselt on tegemist mingi „paratamatu progressiga“, aga kuidagi kurb on tõdeda, et inimestega suhtlemise asemel peab kuskil nurgas jälle mingi uue aparaadi näppimist õppima.
Ilmselt olen lihtsalt vanaks jäämas. Kasvava eaga pidi kaasnema konservatiivsuse süvenemine. Ei mäleta enam, kes nii on öelnud (ilmselt vanadusest), aga küllap see oli üks tark inimene.
Vähemalt ilm tundub alkooviga bussi jaoks eelmistest päevadest soodsam olema – vali tuul on asendunud peene vihma ja paksu uduga. Sõidaks nagu allamäge.

Hakkab valgeks minema. Jätame pimeda ja vihmase Prantsusmaa seljataha ning ronime üle Püreneede Hispaaniasse.
Kohe parem tunne saab. Mitte vaid seepärast, et vihm ja udu teispoole mägesid jäid, vaid seetõttu, et mulle meeldib Hispaania. Siin sõitmist võiks tinglikult võrrelda Norraga – kaunid vaated vahelduvad iga künka ja kurvi taga. Mastaabid on muidugi erinevad.






Päev möödub sõitu nautides. Õhtuse tipptunni paiku läbime Madriidi ühtegi ummikusse sattumata ja jääme paarkümmend kilomeetrit allpool suurlinna tanklasse öömajale.
Pargin bussi kohviku kõrvale laternaposti alla ja läheme õhtust sööma.


Uhke väljanägemise, aga mitte nii uhke interjööriga söögikoht pakub viit komplektmenüüd. Vaid kohalikus keeles. Kui selgub, et teenindaja ei mõista sugugi inglise ega ka kehakeelt, oleme väikese probleemi ees. Esimeseks koju ununenud abivahendiks kujuneb Eesti-Hispaania vestlussõnastik.
Pole hullu, süveneme menüüdesse. Leiame sealt kaks tuttavat sõna - kalmaar ja peekon. Tellime mõlemad.
Pimekohting meie õhtusöögiga möödub üllatavalt meeldivalt. Portsud on väga suured ja kahest on kolmele liigagi palju.
Eriti pikaks õhtut ei venita, sest homme tahaks Gibraltarile jõuda.

7. päev.

Päev algab juba tavapärase jalutuskäiguga hommikukohvi järele. Selle saab meeldivalt teenindaja käest, kohvi on poole rohkem ja maksab poole vähem kui eile hommikul FRA-s.
Ilus päev tõotab tulla.
Päike paistab, platool sõites tõuseb termomeeter +20°-ni. Tuul puhub kuskilt põhjakaarest ja aitab tõhusalt kulgemisele kaasa.


Õhtuks jõuame La Lineasse, linnakesse Gibraltari kõrval.
Mingi tumedat verd tüüp peatab meid ja pakub ööseks parkimiskohta. Tahab 10 €. Tänan viisakalt ja sõidan edasi, sest ilmselgelt pole see päeva parim pakkumine. Eve uuris kuskilt interneti avarustest, et kohaliku jalgpallistaadioni kõrval pidi olema matkaautodele mõeldud parkla. Oluliselt odavam. Gibraltarile pööravast teeotsast umbes 900 m edasi me selle leiamegi. Ongi kohe staadioni kõrval.
Setin end kohale. Busse on üsna palju, aga kohti veel rohkem.


Sirutame jalgu, jalutame parkla värava taha mere äärde kaljut imetlema ja pilti tegema.

8. päev.

Kell 8 lähevad silmad lahti. Ühest pulbrist saab kohvi, teisest pudru. Ja võibki päeva alustada. Kougin kapist poisi käru välja ja olemegi minekuvalmis.


Bussiga Gibraltarile pääsemiseks peab võtma mingi eriloa. Tagantjärgi targana võib öelda, et jalgsi minek oli õige tegu – bussiga poleks seal nagunii sõitma ega parkima mahtunud.
Parklast on Inglismaale umbes kilomeeter maad jalutada. Väravas on passikontroll ja käigu pealt ongi piir ületatud.
Esimese asjana võtab meid vastu punane telefoniputka. Puha pettus, telefoni pole sees.



Kuna köisraudtee, millega mäe otsa saaks on igatalviseks hoolduseks suletud, jääb üle taksoga minna. See lõbu maksab 70 €, sisaldades koobaste, tunnelite ja kindluse pileteid. Oleks veel sõiduhuvilisi olnud, saanuks seda kulu jagada, aga keda pole, seda pole. Antud juhul siis huvilisi.
Taksojuht on jutukas. Enne kui kusagile jõuame, on tema elulugu kuni pisiasjadeni meile teada. Peale seda jääb pisut aega ka Gibraltarist rääkimiseks.
Koopad.
300 m merepinnast asuvad ühed Euroopa suurimad stalaktiidikoopad. Osaliselt on need külastajatele avatud. Valguse mängu kõrgetel sammastel ja lagedel on huvitav jälgida.
Teise Maailmasõja ajal valmistati koopad ette haavatute vastuvõtmiseks, aga hospidalina need kasutust ei leidnud.
Üht koobast kasutatakse täna kontserdisaalina – selles on 400 istekohta.
Loodus on ikka igasugu huvitavaid asju kokku meisterdanud.






Kaitsekäigud.

Neid on mitmeid kaljusse raiutud. Varasemad pärinevad aastast 1779, hilisemad viimase suure sõja ajast.




Mäe küljel elavad makaagid, meid nad ei tülita. Võib-olla seetõttu, et parajasti on söögi aeg. Giid hoiatab, et teinekord pidid nad agressiivsed olema – üritama asju näpata ja muidu möödujaid kiusama.




Veel tasub vaatamist mooride kindlus, mis ehitatud 1333.



Ja botaanikaaed.




Peale kõige muu avaneb ülevalt võrratu vaade, ükskõik kuhu poole piiluda.






Nagu oleks Inglismaal käinud ja nagu poleks ka… Tänaval hakkab hispaania keelt rohkem kõrva kui inglise oma. Telefoniputkad ja laternapostid on nagu päris, tualetis on segistiga kraanid, mitte eraldi nagu päris Inglismaal. Hinnad on rohkem UK kui ES moodi.
Saa siis täpset sotti.
Igatahes tore päev oli!

Kui bussi tagasi jõuame, avastame, et jalad on väsinud. Otsustame ärasõidu asemel staadioni kohvikusse õhtustama minna. Seal ootab meid paraku ees pisike üllatus – pakutakse ainult juua, kuna kokk olla haigeks jäänud. Aga vot maniana, siis peaks süüa ka saama.
See meid eriti ei lohuta, kõmbime bussi ja sööme seda, mida külmikust leiame.
Kell 22 läheme magama – homme tuleb põnev päev!

9. päev.

Uni läheb kell 7 ära. Ilmselt väike ärevus sees.
Mis siis ikka, käik sisse ja minekule. Platsivaht ka nii varakult juba hakkamas. Eile sai 3 €, täna ei tahagi midagi – lehvitab sõbralikult. Kaks ööd 3 € eest on ikka parem kui ühest 10 maksta.
Kümmekond kilomeetrit hiljem keeran suurelt teelt maha. Salida (mahasõit) 112, C/Frogata. Seal asub piletikassa. Leida on lihtne, terve uulits matkabusse täis. Üllatusena selgub, et uksed avatakse kl.9… Kuskilt jäi silma, et pidi 24h lahti olema… aga mis vahet sel on. Puhkuse aeg ju.
Teised setivad end valmis ja läheme kõrvalasuva hotelli kohvikusse aega parajaks tegema.
Kohvi on hea, nagu siin maal ikka, aga võileibade valikuga jään pisut hätta. Katete valik on võõras – vaid mingid võided ja pasteetide moodi asjad. Võtan natuke ühte, natuke teist. Tulemus on see, et esimene on rasvane, teine veel rasvasem.
Kõrvallauas valab väga suur onu oma saiale ehedat oliiviõli… Polegi nagu väga isu. Kell vähe ka alles.
Kassa avatakse täpselt (mis siin maal polegi nii tavaline), piletid maksavad 240 €. Sinna ja tagasi. Kingituseks saab ühe shampuse pudelis siidri ja keeksi. Säilivusaega ei leia kuskilt – ilmselt on igavene.
Järgmise peatuse teeme paarsada meetrit eemal Lidli poes. Põhiliselt vajab komplekteerimist alkoholikelder. Noh, mitte et nüüd liigtarbimisega tegemist oleks, aga karskes keskkonnas plaanis päris pikalt viibida… Lihtsalt hea tunne, kui kõik vajalik käepärast on.
Võtame kasti ühte, kasti teist ja pisut kolmandatki. Pakin kõik diivani - ja kapialused ilusti täis. Lisaks veel mõned kohad, mis selleks puhuks varem valmis olen vaadanud.
Kindlasti on kuskil kirjas ka mingid „Islamimaale alkoholi sisseveo eeskirjad“. Aga kiiruga jäi nendega tutvumata. Ja karta on, et need ettekirjutused poleks minu tarbimisharjumustega hästi sobinud. Seega loodan vaid heale õnnele ja pakin korralikult lõpuni.
Laev väljub kell 12, tund varem peab kohal olema ega liiga palju aega polegi

Sadamat on lihtne leida – alguses hoia Algecirase ja sadama peale, kohale jõudes Tangeri peale. Seda vahet opereerib kolm laevafirmat, päris lõpus pead lihtsalt õige check-in´i rea valima, mille kohal Sulle sobiv nimi.
Pileti- ja passikontroll sujub ladusalt, sõiduautosid pole, vaid viis matkabussi. Veokid ja autota reisijad lähevad laeva mingeid teisi radu pidi.

Laevas peab täima migratsioonipaberid ja auto Marokosse sisse deklareerima. Blanketid on inimsõbralikult kahes keeles – araabia ja prantsuse. Õnneks Eve viimast tönkab ja saab ülesandega hakkama. Seejärel peab nende paberite ja passidega minema pikka järjekorda, mis lõppeb luugi juures, kus politseiametnik passi personaalse sisenemisnumbri lööb ja migratsioonipaberid ära korjab. Vaid auto deklaratsioon tuleb alles hoida, muidu võib koju tulema asudes auto Marokost välja saamisega probleeme tekkida.

Kui kõik see tehtud saab, hakkabki Tanger Medi sadam udust paistma. Laev väljub sadamast tunnise hilinemisega ja ega ta selle tunni päästmiseks merel olles ilmselt väga ei pinguta – kohale jõuame samuti tunni jagu sõiduplaanis ettenähtust hiljem.

Ja siis saame üllatuse osaliseks – laevast välja sõites võtab meid vastu kohalik politsei koos laeva ohvitseriga. Jääme märguande peale seisma, esimene küsimus, mille meremees esitab, on: „Kuidas läheb?“ ja seda selges eesti keeles.
Lühikese vestluse käigus selgub, et neil laevadel pidi mitmeid Eesti meremehi leiba teenima, seega mõned käibefraasid on käepärast võtta.

Edasi liigume tollikontrolli. Siin enam nii libedalt ei lähe. Kõik viis bussi sätitakse joonele, juhid kamandatakse kõrvale, umbes nagu omal ajal Vene kroonu autoroodus.
Ja siis algab kontroll. Ühel tuhnitakse bussis, teisel lastakse tagaosas oleva suure kasti sisu asfaldile laiali laotada. Oma järge oodates jõuan kahetseda, et kohalike tollieeskirjadega tutvumata jäi – teaks vähemalt mis ees ootab – kas musta stsenaariumi puhul peaks arvestama trahvi või trellidega.
Minuni jõudes on kuninglikul riigiametnikul ilmselt esimene õhin juba mööda läinud. Kiikab ukse vahelt sisse, näeb väikest last ja loobub. Seejärel märkab katuseboksi. Laseb selle lahti teha. Ronin üles, teen boksi lahti, ronin alla, tema ronib üles, ronib alla. Tahab näha seda musta ja ümmargust asja, mis üleval on. Ronin üles, võtan kuppelgrilli kaenlasse, ronin alla tagasi. Tahetakse seest näha. Teen lahti. Sobib. Ronin üles, panen boksi kinni, jälle alla.
Kahju, et filmida ei saa, hiljem oleks tore vaadata.
Ja siis järsku ongi kõik – vehitakse, et minge minema. Ilmselt oleme juba küllalt tüli teinud.
Algus on vähemalt paljutõotav.

Võtame sappa ühele prantsuse bussile, kellega meil üks sihtpunkt, Cap Sparteli kämping Tangeri äärelinnas. Nemad on varem käinud.
Algus on lihtne, kohe sadamast algab kiirtee. Tangeri linna vahel tekitavad veidi hämmingut ringteed – ühe ees on märk „Anna teed“, teise ees valgusfoor, kolmanda ees pole midagi… Saa siis aru kuidas täpselt käituma peab. Nagu hiljem selgub, polegi suurt vahet, igaüks sõidab nagu sõidab.
Igatahes jõuame elusalt ja tervelt kohale.



Registreerime end sisse ja otsime sobiva koha. Mille järgi sa ikka oskad valida, kui varasemad kogemused puuduvad… Igatahes leiame kena koha puude all.



Setime laagri üles ja läheme otsima Heraklese koopaid, mis siinsamas lähedal peaksid olema.
Aga võta näpust – need on remondiks suletud. Pikemaks ajaks, aastaks või enamaks.
Vot sulle siis kultuuriprogrammi algus! Koobaste asemel läheme ookeani vaatama.



Randa on umbes pool kilomeetrit. Sinna jõudmiseks peab ületama väikese mudasevõitu jõesängi. Otsin just kohta, kust Argo käeotsas võimalikult puhta jalaga üle pääseda, kui möödajalutav noormees küsib, kas otsime teed randa. Jaatava vastuse peale võtab ta poisi sülle ja hakkab minema, meie Evega väikeses hämmingus tema järel.
Veidi eemal teeb jõesäng käänu, ja veel veidi kaugemal on kivid, mida mööda saab kerge vaevaga teisele kaldale. Noormees paneb Argo maha, naeratab, lehvitab ja läheb tuldud teed tagasi.
Mis see siis nüüd oli?




Nii ilus on, et nägemata jäänud koopad ei tekita enam meelehärmi.

Kämpingus tagasi, ronin veelkord katusele, et grillahi uuesti alla tuua. Küpsetame kodust kaasa võetud liha ja leiba. Ilm on soe, grillihooaja avamine on sel aastal 14. jaanuaril.

Väga huvitav lugemine!
Jään huviga järge ootama

10. päev

Kümnes päev algab bussis keedetud kohvi ja võileibadega.
Esimese käigu teen pesuruumi, et uurida sooja vee olemasolu. Õnneks on üks Sloveenia härra minust ette jõudnud – sooja vett pole. Hea, et seda enda peal katsetama ei pidanud. Täiendava info kogumise käigus selgub, et 20 dh (1€ = ca 10,5 dh) eest per face saab bangalos sooja vee all käia.
Kuulutan bussis välja pesupäeva – rätikud kaenlasse, poiss käe otsa ja protseduurile.
Hommikune õhk on alles jahe, bangalo samuti. Kivipõrand on päris külm ja üldse mitte puhas. Aga vesi läheb lõpuks soojaks – peale seda, kui avastan, et selle saavutamiseks peab segisti külma vee asendisse keerama.
Päris mõnus on. Paraku Argo nii ei arva ning jääb vaid loota lastekaitse töötajate puudumisele lähikonnas.
Pestud ja kammitud, oleme valmis ees ootavateks seiklusteks.

Paari sõnaga plaanidest.
Eve eesmärgiks on teha Marokole tiir peale, pluss mõned haagid siia-sinna, kasutades väiksemaid teid, et näha võimalikult palju kohalikku elu-olu ja vaadata üle kõik linnad mis Maroko kaardile joonistatud on.
Minu ootused on pisut tagasihoidlikumad – tahaks näha Atlandi ookeani (see eesmärk sai juba eile täidetud), Sahaara kõrbe, käia ära Marrakeshis ja sõita üle Atlase Tizi´n Ticka kaudu.
Reaalne reisikava on järgmine. Esmalt plaanime sõita mööda Vahemere rannikut ida poole, kuni Alžeeria piir vastu tuleb ja siis piki seda lõunasse, kuni Sahaara servani. Sealt üle Atlase Marrakeshi ning edasi jälle lõunasse Lääne Sahaara piirini välja. Seal ots ringi ning piki Atlandi rannikut üles tagasi. Lihtne.
Aga kuna ka lihtsa asja saavutamise esimeseks eelduseks on otsast alustamine, siis lükkan käigu sisse ja läheme liikvele.
Esmalt peame leidma Ivar Kalevi käest saadud Maroc Telecomi netipulgale sobiva kaardi – kodustega kommunikeerumiseks.
Kuuldavasti on kuskil lähikonnas Marjane kaubakeskus, suundume seda otsima. Eriti keeruline polegi – paar korda tee küsimist ja oleme kohal.


Eve läheb poodi, mina jään igaks juhuks bussi – ei tunne veel kohalikku kriminogeenset olukorda. Ilmselt pole ma originaalne, sest pisut hiljem pargivad lähedusse kolm Itaalia matkaautot, ühe juht jääb bussi ülejäänud seltskond suundub ostlema.
Uudistan rooli tagant suures parklas toimuvat. Igasugust rahvast liigub – väikeste poiste kamp kontrollib itaallaste bussi garaaži ust – on lukus ja minnakse edasi. Ühe käega nooruk koputab uksele ja sirutab käe välja – sente pole veel jõudnud korjata, paberraha ei raatsi anda.
Peale kolmanda kerjuse visiiti kolin rooli tagant ära. Jääb rahulikumaks.
Lõpuks jõuab Eve tagasi. Nagu oleks pool päeva kulunud… Aga kaart on leitud, raha vahetatud ja ka palju kohalikku toidukraami soetatud.
Võtame suuna UNESCO nimekirja kuuluvasse Tetouani. „Valgesse Linna“.

Selle linna tarbeks on meil kaks plaani: a) buss mõnda sobivasse kohta parkida ja linna peale minna, b) sõita 10 kilomeetrit edasi Martili kämpingusse ja sealt homme taksoga tagasi tulla.
Kohapeal selgub, et Tetouan on üks piki maanteed väga pikaks veninud linn. Ei oska mõistatada vanalinna täpset asukohta, mistõttu otsustame käigu pealt kämpingu kasuks.
Siin ja edaspidi on meile suureks abiks „Camping Morocco“ 2009 aasta inglise keelne teatmik. Sellest on ilmunud ka uuem ja täiendatud trükk, aga paraku vaid prantsuse keeles.



Setime end kohale ja läheme jalutama.
Lapsevankriga on pisut keeruline liikuda, kuna kõnniteed on jalakäijatelegi rasked läbida. Peab õppima kohalikelt ja liikuma sõiduteel. Keegi ei pahanda ega ürita üle varvaste sõita.





Teeme esimesed tutvumised kohaliku tänavakaubandusega.
Peade ja varvastega surnud kanu nägin vist viimati umbes 40 aastat tagasi, kui vanaisa maal kanasupiks ettevalmistusi tegi… Mis parata, urbaniseerumine, ise olen süüdi.
Tuul keerutab tolmu ja prahti, kõik lõhnab teisiti kui kodus…Paljude loetud reisikirjade põhjal võiski midagi sellist oodata. Äge!
Paari tunniga teeme suure ringi ümber kämpa, tagasi tuleme mööda rannapromenaadi, mis pole oluliselt puhtam kui ülejäänud linn.




Kiusatus on oma kõhu peal testida kohalikku kööki – selleks kasutame kämpingu restorani. Esmalt ja eemalt tundub see sama pime, kui kämpingu parkla, aga lähemal uurimisel selgub, et on täiesti avatud – oleme lihtsalt ainukesed külastajad.




Peale mõningast süvenemist araabia-prantsuse keelsesse menüüsse konstanteerime, et ei leia sealt piisavalt tuttavaid sõnu õhtusöögi komplekteerimiseks. Alustame läbirääkimisi araabia-prantsuse keelse kelneriga. Peale väikeseid segadusi ja arusaamatusi saame hakkama omleti ja kala tellimisega. Mitte et see meie esimene valik oleks olnud, aga vähemalt jõudsime vastastikusele arusaamisele.
Istume ja ootame, väikemees hakkab juba kärsituks muutuma. Selgub, et me pole mitte ainukesed külalised, vaid täna esimesed, mistõttu ettevalmistused ja pliidi kütmine võtab veidi aega. Või veidi rohkem.
Lõpuks on söök laual. 150 +20 dh tippi. Imelikul kombel osatakse arvet tuues kenasti inglise keeles seletada, et hind ei sisalda teenindustasu. Ja eeldusel, et äkki me ei oska hästi inglise keelt, seletatakse see mitu korda üle. Kogemused alles puuduvad, ei oska veel öelda, kas see on odav või kallis. Aga väga maitsev igatahes.
Kõht täis, võib rahulikult magama minna. Ebatervisliku ellusuhtumise ehe näide.

11. päev.

Öö läbi on kerget vihma sadanud. Hommikuks lõppeb krõbin bussi katusel, aga päikest pole. Ja sooja ka.
Käru välja, poiss sisse ja minekule. Kämpingu väravas uurime lähima taksopeatuse ja võimaliku sõiduhinna kohta. Selgub, et peatus samas nurga taga ja sõit maksab umbes 50 dh.
Takso leidmine on lihtne, aga 50 dh peale kaubale saada mitte nii väga. Esimese taksistiga ei õnnestugi, teine on lõpuks nõus. Eks valgele inimesele on vist teine hinnakiri kui kohalikule.

Taksodest.
Marokos on kahte tüüpi taksosid. Väikesed ehk „petit taxi“-d, mis sõidavad ainult oma linna piires – kasvõi 10 km eemale teise linna nad sõita ei tohi. Peale võtavad vaid kolm inimest, vahel rohkem ka, aga siis topelt tasu eest. Valdavaks margiks on tillukesed Daciad ja Renault´d. Värv on linnade lõikes erinev – on siniseid, kollaseid, oraanže jne.
Linnade vahet sõidavad nn „grand taxi“-d. Suurte taksode park koosneb põhiliselt igivanadest W123 Mersudest. Need omakorda ei tohi linnas sees ühest kohast teise sõita ega suvalisel tänavaotsal reisijaid peale võtta - neile on omad peatused. Aga selle eest sõitjaid mahub sinna rohkem, 6-7 inimest sisse-välja ronimas on üsna tavaline pilt.
Taksomeetreid esineb vaid üksikutes väiketaksodes, seetõttu oleks mõistlik hind enne sõidu alustamist kokku leppida – see võib üsna suurel määral kõikuda. Näiteks Martilist Tetouani küsitakse 120 dh, lõpuks ollakse 50-ga ka rahul…

Igatahes tuuakse meid kenasti UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva medina (vanalinna) väravasse.



Linna asustasid 15. sajandil Granadast põgenenud juudid ja 17. sajandil Andaluusia maurid.
Hommik on jahedavõitu, õhk öösel sadanud vihmast niiske. Kitsad tänavad on ligased ja inimesi täis. Tänava kohale on tõmmatud presendist ja kilest palakaid, kust ootamatult võid ämbritäie vett krae vahele saada.




Meenub ajaloo tund ammusest kooliajast, kus kirjeldati elu keskaegsetes linnades – kogu kaubandus käis tänaval, kanalisatsiooni puudumise tõttu visati jäägid tänavale(ka ülemistelt korrustelt), kust see siis omasoodu allamäge ära valgus.




Kas see keskajal just nii oli, pole täna enam kelleltki küsida, aga Tetouanis oli küll. Tõele au andes peab lisama, et oma ukse esist loputati ja pühiti üsna usinalt. Sodi lükati keset tänavat kulgevasse renni, kust see siis omasoodu edasi liikus.
Tegelikult kipub ikka nii olema, et ükskõik kui palju sa eeltööd teed, raamatuid ja reisikirju loed, kui hästi sa arvad end tegelikkust ette kujutavat, siis see mida kohapeal näed ja tajud, ületab kõik ootused.

Aeg läheb, igasugu tüüpe haagib külge. Ühed tahavad midagi, teised pakuvad. Kõige tüütumad on nö. giidid. Kui apelsinimüüja jääb sinust oma leti juurde maha, siis need on nagu pinnud p…s. Erinevalt teenindajaist, kellelt võiks mõningat keeleoskust eeldada – kaupluses, tanklas, restoranis, kasvõi kämpingu registratuuris, aga seda enamasti pole, siis need sellid on tõelised polüglotid. Vabandad, et ei mõista prantsuse keelt, minnakse üle inglise keelele, sealt edasi hispaania ja kes teab mis keelele veel. Ühel hetkel üritame kavalad olla ja teeme end soomlasteks. Kasu pole midagi, sest vastuseks on: “Tervetuloa Marokon!“
Ainult „Estonia“ ei kõneta kedagi. Omaaegne miljonikampaania „Welcome to Estonia“ pole siiani küündinud.
Kuna põhjalik eeltöö on tehtud, kõik vaatamisväärne teada, gps igaks juhuks taskus kaasas, siis sellise teenuse järgi me paraku mingit vajadust ei tunne.
Üks eriti kannatlik teejuht saab siiski 1 €, kui meid taksopeatusesse juhatab. Või õigem oleks vist öelda, et taksopeatuseni sabas jõlgub. Sealt peatusest me siiski normaalse hinnaga küüti ei saa – leiame sobiva viis minutit hiljem kõrvaltänavast.

Kuna meil täna plaanis ka „sinist linna“ ehk Chefchaoueni külastada, siis väga ei venita. Kämpingusse jõudes tasume arve, 115 dh ja teeme kiirelt minekut.

Sõita on 75 kilomeetrit, aga kohale jõudmiseks kulub peaaegu kaks tundi. Tee on kitsas ja kehvakene sõita, aga loodus ilus vaadata.
Kämping asub kohe linna servas kõrge künka otsas. Viimasel kurvilisel teejupil muutub tõus sedavõrd järsuks, et esirehv kipub asfaldil vaikselt vilet lööma, aga otsa ümber keerama ei pea – venitame tasapisi väravani välja.



Kämping on kena, vaade ülevalt kaunis. Millegipärast on vanamees pildil moega, nagu oleks ise bussi mäkke lükanud – ilmselt tõusis just magamast.
Ühendan meie elamu vooluvõrku, panen kütte järgi, sest saabuv õhtu ei tõota just soe tulla ja võtame suuna alt paistva „sinise linna“ poole.



Minna on vaid kilomeeter või pisut enam, aga laskumine on üsna järsk, vähemalt titekäru jaoks.



Linn asub kahe mäe vahelises orus, seetõttu on ka paljud tänavad järsud.



Ja majad ongi valdavalt indigosinised. Nagu oleks smurfidele külla tulnud.




Paljud fassaadid on kaunistatud.



Võib-olla on põhjuseks parem ilm kui hommikul, aga siin medinas tundub Tetouaniga võrreldes kuidagi puhtam ja valgem (sinisem). Kahjuks ei saa kõike soovitud pildile, kuna foto või videotehnika kätte võtmine häirib ilmselgelt kohalikke ja muudab nad tõredaks.

Vaatamised vaadatud, ülevaade olemas, pimedus peatselt saabumas, vaja hakata minema.
Pilguga mäe otsast kämpa otsimine ei tekita sugugi tuhinat. Ainult kael jääb valusaks.
Eks ole täna käidud ka – võtame petit takso ja see viib meid 15 dh eest mäe otsa tagasi.
Tallinnas ei hakka takso sellise raha eest isegi kohalt liikuma…

Väsimus võtab võimust, ei viitsi laudu, toole ja köögitarbeid lahti pakkima hakata. Aga süüa tahaks… ainus võimalus on taas kohalik kohvik.
Nagu eilegi õhtul oleme siin ainukesed sööjad – kuigi autosid on platsil umbes kümne ringis… Põhjus jääbki välja mõtlemata.
Mõningase hõikamise peale ilmub kuskilt tagaruumidest noormees, kes peale väikest vestlust lippab tagasi õde kutsuma, kes inglise keelt pidavat mõistma. Koos õega tulevad veel mõned tädid ja hakkavad köögis ettevalmistusi tegema. Kuidagi piinlik oli teist õhtut järjest oma tühja kõhuga inimestele tüli teha…ikkagi ainult nagu meie pärast või nii…
Aga seekord ei kulu sugugi palju aega ja varsti on tagine (kohalik rahvustoit, mis veidi meenutab meie ühepaja toitu, seekord lambaliha ja rosinagarneeringuga…) laual.



Väga huvitav. Aga esialgu on tugev vürtsi ja magusa kontrast veidi harjumatu.
40 dh eest saame kolmekesi kõhud täis, täname lahket pererahvast ja läheme „koju“.
Veidi hiljem algab katusel vaikne krõbin – hommikul lõppenud vihm on jälle tagasi.

12. päev

Ärkame valju, järjekindla kukelaulu peale, mis kostab kohaliku söögikoha tagant kanaaiast. Ehk oleks pidanud õhtul kanatagine tellima…?
Vihm on lõppenud, aga ilm on pilvine ja jahe, kraad näitab +3°.
Bussikohv, võileib ja koidu ajal minekule. Täna tuleb sõidupäev – plaanis on piki rannikut liikuda nii kaugele kui jõuame.
Tee on ilus, lookleb mööda Vahemere rannikut piki Rifi Atlast.





Igas suuremas külas on võimalus täiendada savipoti tagavara.



Tihtilugu kohtab heinapakke vedavaid autosid. Erinevaid.




Lõuna paiku jõuame Jebhasse, kenasse väikesesse kalurikülla. Teeme lühikese peatuse, sirutame jalgu ja laseme bussil veidi rahulikumalt hingata.




Seni on tee olnud imelisi vaateid pakkuv, aga raske sõita – eriti bussile. Kilomeetrite pikkused järsud tõusud vahelduvad pikkade laskumistega. Ikka 2.-3. käiguga kaks kolm kilomeetrit mäest üles, et siis samamoodi, paarkümmend kilomeetrit tunnis mäest laskuda.
Jebhast liikuma minnes läheb veel hullemaks (ja ilusamaks) – merepinna kõrguselt algab tõus, mis lõppeb 730 meetri peal.




230 kilomeetrit saab sõidetud, päev hakkab õhtusse kalduma. Targast teatmikust leiame kämpingu, mis suurelt teel umbes kümme kilomeetrit kõrvale jääb. Kuna alternatiivi pole, siis läheme seda ühte ja ainukest otsima.
Tee läheb ikka kitsamaks ja kitsamaks, auklik asfalt asendub savirajaga.




Ühel hetkel oleme teelahkmel – ühtegi viita pole, kumbki gps ei saa enam ammu aru, kuhu minema peab… Mingi igivana Lolli Ivani muinasjutt meenub: „Ühte teed pidi minnes leiad otsa, teise lõpus õnne.“ Kus pool meie õnn küll olla võiks? Mis seal ikka. Valin ühe kahest, aga nagu kilomeeter hiljem selgub, siis just selle vale. Midagi siin elus ka ei muutu… Edasi enam ei mahu, ümber keeramiseks pole kohta.
Hetk hiljem on buss ümber piiratud poistekambast, kes suure õhinaga üksteise võidu seletavad mida nüüd tegema peab – pool tuldud teed tagurpidi tagasi minema, seal pidi mingi kurvi peal ümber keeramiseks laiem koht olema. Nagu ei mäleta, et oleks olnud, aga valida nagunii pole.
Hakkame pisitasa minema. Hea, et tagurduskaamera sai paigaldatud, aga parem, kui juhendajaid vähem oleks… Ühel pool sein, teisel pool pole midagi, vähemalt mõne meetri jagu allapoole. Kõik vähene vaba ruum ümber auto on õpetajaid tihedalt täis. Ja ühel hetkel ühe kurvi peal hakatakse näitama, et oleme ümberpööramise kohale jõudnud.
Lähen välja, hindan olukorda – mine tea, võib-olla tõesti. Kuna suurele ristmikule veel tükk maad kurvilist teed tagurdada, siis vähemalt ümberkeeramise üritamine tundub mõistlik. Mõeldud tehtud. Hea, et buss vaid 5,5 meetrit pikk on, üleliigset ruumi pole sugugi.
Nina taas õiges suunas, poistele „abi“ eest pakk eesti kommi (nägudest võib välja lugeda, et ilmselt oodati midagi muud) ja edasi.
Teist teeotsa pidi sõites paistabki kämping peatselt mäe otsas. Jään veidi eemal seisma, et plaani pidada, kas üritada tõusu võtta nina või saba ees. Hollandi matkaauto jõuab ka samasse. Proovin esmalt õiget pidi, kui ei õnnestu, küll siis jõuab ümber pöörata. Aga õnnestub.
Hollandlane setib end meie kõrvale, rohkem matkajaid pole. Imelikul kombel kohti ka mitte eriti… Väikeettevõtlus a´la Maroko. Aga muidu on siin ilus. Otse aknast avaneb 47 meetri kõrguselt „miljonivaade“ Vahemerele.
Uurin kämpingu omanikult, miks ei võiks teeristil mõnd suunaviita olla – ilmselt pole meie ju esimesed ekslejad. Selgub, et viida pidi sama poistekamp alati peale paigaldamist kõrvaldama… väikese tasu teenimise eesmärgil. Siin ikka on millega harjuda…
Kuna kohalikku toitlustamist pole, kougin katuselt grilli alla ja alustame oma grillfesti.

13. päev.

Meie reisi kolmeteistkümnendal päeval läheb ilm lõpuks soojaks – hommikul näitab termomeeter +15°. Taevas on pisut pilvine, aga selle eest on tuulevaikus. Mõnus.
Naabrid hakkavad meiega samal ajal liigutama, joome koos kohvi, jagame reisimuljeid, lobiseme niisama. Hollandlased on toredad nagu ikka. Võib-olla aitab sellise mulje kujunemisele kaasa ka nende keelteoskus – lihtne on jutule saada.
Vaid ükskord ammu trehvasin Asseni kandis papit, kes inglise keelt ei mõistnud. Pakkus mulle saksa ja prantsuse keelt, aga kuna mina nendega ei haakunud, istus oma autosse ja sõitis ees sinna, kuhu mul vaja minna oli. Nii armas!
Nüüd olen oma jutuga jälle metsa jõudnud või õigemini Marokost Hollandisse.
Aga jätkame kämpingu juurest.
Kohvi joomisele järgneb igahommikune laua, toolide ja muu träni pakkimine, misjärel võib veerema hakata. Kell on märkamatult pool üks saanud.
Otsest kiiret ju pole, aga taevas hakkavad kujuneme kahtlaselt tumedad pilved – kui sadama peaks hakkama jääme siia seniks, kuni saviteed on taas kuivanud…kes teab, kaua see aega võib võtta.
Maantee on veidi siledam ja igavam kui eile, aga ilus ikkagi.





Melilla juures üritame sõita poolsaare tippu, kus pidavat olema suur merelindude koloonia. Tee muutub järjest kitsamaks, mägisemaks ja kurvilisemaks. Peale pooletunnist ponnistust anname alla – olgu need linnud pealegi seal, bussi päris ära piinata ka ei saa. Keerame otsa ringi ja läheme tagasi. Mingi teine tee peaks ka kuskil olema, aga kuna infot selle sõidetavuse kohta pole, ei viitsi otsima hakata.
Veeretame end mööda suurt teed ida poole edasi.
Kella kuueks jõuame Saidiasse. Kämpingust kuhu esmalt siirdume, on järel ainult mälestus. Istun ilmselt üsna nõutu näoga rooli taga, sest mööduv noormees tuleb küsimata seletama, et umbes kilomeeter maad „sinnapoole“ on üks kämping veel.
Selle leiame kerge vaevaga. Väravad tehakse lahti. Kui hoovi keerame, avastame, et oleme taas ainukesed külalised. Meile näidatakse ära olmesõlm (isegi soe vesi on saadaval), soovitakse ilusat olemist ja antakse värava võti – juhuks kui peaks olema soovi linna jalutama minna…



Ikka on. Linnake jätab üsna puhta, aga magava mulje. Tänavad on praktiliselt inimtühjad, turiste pole üldse näha. Rand on ridamisi täis uhkeid kohvikuid ja pizzeriasid, kõik suletud, enamus poode samuti. Südatalv ikkagi.
Eve pistab näpu Vahemerre – viimane võimalus Marokos – homme võtame suuna lõunasse.



Ainukese avatud poe leiame kämpingu väravast. Võtame mõne jogurti, saia ja nipet-näpet. Ühtegi hinda pole kuskil näha. Kassaaparaati ka mitte. Laome valitu letile hunnikusse, onu leti tagant ütleb midagi – aru ei saa tuhkagi. Otsib siis kalkulaatori välja, klõbistab natuke ja näitab sellel numbrit. Kiire asjade ja summa analüüs annab tulemuseks olematu hinna, võrreldes näiteks koduse Selveriga.
Keerame suure raudvärava lukust lahti ja olemegi tänaseks kodus.

14. päev.

Ärkan kella kuue ajal kõva lärmi peale. Minarett asub kohe kämpingu kõrval, võimatu on seda mitte kuulda. Uni läheb ära, kolin voodist alla ja hakkan sättima.
Öö läbi on tugevasti sadanud, kämpingu hoov meenutab väikest järve.
Päeva esimeseks probleemiks kujuneb elava hinge leidmine, kellele saaks ööbimise eest tasuda ja värava võtme tagastada. Käin ja klobistan kõik uksetagused läbi – kuskil pole kedagi. Keeran värava lahti, vajutan väljaspool asuvat kellanuppu – midagi ei muutu. Lõpuks leian registratuuri aknalt väikeses kirjas telefoninumbri. Pika kutsumise peale vastab unine araabiakeelne hääl. Räägin midagi, pole ju vahet mida, sest aru nagunii ei saada.
Aga niipalju on sellest abi, et umbes viis minutit hiljem on selle unise hääle unine omanik kohal. Meie nimesid ei viitsitagi kirja panema hakata, annan 100 dh ja võtmed, meile lehvitatakse väravalt sõbralikult (ja uniselt) järele.

Tänase päeva plaan on külastada umbes 40 km eemal Berkane kandis mägedes asuvaid koopaid ja Zegzeli kanjoni. Koobastest on leitud ühed vanimad inimsäilmed Aafrika pinnal, need on umbes pool kilomeetrit sügavad ja osaliselt alles läbi uurimata.
Uuesti on sadama hakanud. Ilmselt on vihm siinkandis niipalju harva esinev ilmastikunähtus, et teedel, tänavatel pole kanalisatsiooni rajamist otstarbekaks peetud. Madalamates kohtades ulatub vesi bussi ukse servani. Liiklus on hõre, aga sellele vaatamata ettevaatlik ja vaevaline.
Mäkke pöörates muutub tee taas kitsaks, kurviliseks ja tõus 720 meetri peale järsuks. Mis viga oleks siin 4x4 autoga ringi turnida. Aga kuna sellist pole, peab vana Ducato asja ära ajama.
Lõpuks kohale jõudes selgub, et koopad on suletud. Ilmselt talve tõttu. No vot siis, kas tasus nii palju vaeva näha…? Vihma sajab vahet pidamata. Kuna Argo on uinunud, leian hea vabanduse, et mitte välja minna. Eve trotsib ilmaolusid ja läheb pilti tegema.





Kanjonisse jõudmiseks peaks sama rada pidi veel edasi turnima, aga kuna vihm ei näita lõppemise märke ja nähtavus on kohati vilets, teeme minu pealekäimisel otsuse tagasi pöörata.
Laskume taas praktiliselt mere tasandile ja võtame suuna lõunasse, hakkame piki Alžeeria piiri Sahaara poole liikuma.
Oujda kandis hakkab maastik tasapisi siledaks ja kivisemaks muutuma. Tee tõuseb platoole ja jõuab lõpuks 1500 m kõrgusele.




Kõrgemale jõudes asendub vihm tugeva tuulega. Ja liivatorm ei lase ennast kaua oodata.



Ja veel kõrgemale tõustes lisandub ka lumetorm.




Lõpuks ilm paraneb, lumesadu lõppeb, aga liiva tuiskab edasi.



Sellel umbes kolmesaja kilomeetrisel teel puudub praktiliselt asustus. Ja teised liiklejad. Liialdamata nägime vaid mõnda üksikut autot. Ainukesed elusad hinged on tee ääres kütuse müüjad. Kütus on siia toimetatud üle mägede Alžeeriast, müüakse plastikpudelites ja liitri eest küsitakse 6,5 dh. Väljanägemine ei ahvatle ostma, hinnale vaatamata.

Õhtuks jõuame Bou Arfasse. Linna sissesõidul peatab meid politsei.
Siinkohal on paslik rääkida Maroko korravalvuritest pisut pikemalt.
Neid on siin palju – nii maanteedel kui ka linnades. Palju on kõikvõimalikke turvamehi ja ilmselt ka mingeid meie munitsipaalpolitsei taolisi tegelasi. Kui mõnda linnakesse sisse sõites patrulli pole, siis välja sõites on kindlasti. Samuti ka iga suurema ringtee peal seisab mõni politsei, vile suus ja kasutab seda aeg ajalt sihtotstarbeliselt.
Tegelikult on see mugav võimalus vajadusel tee küsimiseks, kas siis autoroolis või kuskil linna peal jalutades. Reeglina on nad sõbralikud ja abivalmid – niipalju kui keeleoskus seda võimaldab.
Üldiselt nad matkaautosid ei tülita, täna, siin ja praegu on ilmselt tegemist lihtsalt igavuse peletamisega. Ju pole ammu kedagi liikumas olnud. Küsitakse kust tuleme, kuhu läheme, kuidas Marokos meeldib ja kas kõik on hästi. Korraks minnakse koos passidega autosse, aga tullakse kohe tagasi ja soovitakse head reisi.

Selles linnas ega lähiümbruses kämpinguid pole, seetõttu peame ööbimiskoha leidmisele loominguliselt lähenema. Ringi tiirutades hakkab silma mingit hotelli näitav viit, võtame suuna sinnapoole.



Hotell on suur ja uhke, aga pime ja mahajäätud nagu kõik siinkandis. Lähemal uurimisel õnnestub siiski mingeid elumärke leida – uks on lahti ning mõningase hõikumise peale ilmub keegi valvelaua taha. Peale lühikest kehakeelset vestlust kutsutakse tegelane, kes avab uhkes kivimüüris suure raudvärava ja juhatab meid parkima otse basseini kõrval asuvale tenniseväljakule.



Isegi elekter on olemas, tualeti ja duši võimalust pakutakse lahkelt hotellis. Mis sa veel oskad tahta, kui siis vaid soojemat ilma. Kraad näitab +2° ja tuul ei taha sugugi raugeda.
Õues kokkamise ajaks peab juba põhjalikult ära pakitud talvejope välja otsima.
Peale tutvumisvisiiti hotelli tualetti, kus ainsa valikuna on vaid augud põrandas, veeämbrid viisakalt kõrval, otsustame, et ei hakka pesemisega endale ega personalile tüli tegema – higistamiseks pole nagunii võimalust olnud.

15. päev

Päev algab taas varakult mulla kisa ja kukelauluga. Ärkan enne teisi, teen kohvi, panen kirja eelmise päeva sündmused, mis õhtul kirjutamata olid jäänud ja tutvun algava päeva plaanidega.
Sõidame lõuna suunalt umbes 110 km kagu poole, et vaadata Alžeeria piiril asuvat Figuigi linna.
Tee on ilus, sile ja sirge, kulgeb kauguses asuvate mägede vahel. Liiklust ikka pole. Mulle meeldib.







Figuig tundub eemalt roosa – ilmselt värvib päike liivakivi kirkamaks kui see tavaliselt on. Linn ise koosneb vanadest ja väikestest kindlustest (ksaridest), mis omavahel käikudega ühendatud, paljud käikudest on kaetud kaunistatud palmitüvedega.





Liivakivist ehitised vajavad igakevadist hoolitsust, et uuendada fassaade tuule ja vihma tekitatud kahjustuste eest. Aga kuna inimesed on siit uusrajoonidesse välja rändamas, on ka see vana ja huvitav linn lagunemas.


Ringkäigu lõpetame teeäärses kohvikus, kus menüüst saab teha valiku tee, kohvi ning pudelivee vahel. Midagi muud lihtsalt pole ja see teeb valiku lihtsaks. Võtame kohvi ja naudime seda kümmekond minutit jalgu puhates.

Sõidame tagasi Bou Arfasse, sealt edasi ikka piki piiri edelasse. Järgmiseks sihtpunktiks on Merzouga. Seal tahaks minna kaamelitega mööda düüne turnima, kõrbesse päikeseloojangut ja tõusu vaatama. Aga täna me veel sinna ei jõua.





Kõrbes on maantee 1+1 realine, väikestes teele jäävates linnades 2+2 realine.



Liiklust ja inimesi pole siin ega seal. Kunagi sai loetud mingit raamatut mehest, kes hommikul ärgates avastas, et kõik peale tema olid kusagile kadunud… kahjuks ei mäleta raamatu nime ega autorit, aga millegipärast see nüüd meenus…Apokalüpsis.



Aga tee on ilus, vahelduseks mägedele saab kerge vaevaga ja kiiresti edasi.
Selleks ajaks kui hämarduma hakkab, on meil peaaegu 500 kilomeetrit sõidetud. Ööbima jääme kämpingusse Meski linnakese kõrval. Viimane jupike teed on kivine ja järsu laskumisega, aga koht ise looduslikult kaunis palmisalu.


Eve oli kuskilt lugenud, et seda kämpingut peetakse komuuni korras ja tulu läheb kohaliku kogukonna hüvanguks. Seda teadmist ei oska kuidagi tõlgendada enne, kui kohale jõuame.
Vaevalt oleme end paigale sättinud, kui tuuakse vaip ja rullitakse bussi kõrvale lahti. Mind veetakse läbi terve kämpingu, näidatakse ära tualetid, veevõtu kohad, bassein ja kõik sinna juurde kuuluv. Edastatakse ka kutse tulla peamajja teed jooma. Jessas kui liigutav. Tänan, võtan selle teadmiseks ja hakkan õhtusöögiks ettevalmistusi tegema.
Induktsioonipliit annab häiret, pistan testri stepslisse ja avastan sealt vaid 170 volti…mis parata, täna peab gaasipliidi peal toimetama.
Vaevalt tund hiljem koputatakse uksele – „Ega te pole unustanud, tee on juba ammu valmis ja kõik ootavad…“ Mis see peaks tähendama?
Tähendab seda, et meile kui uutele (ja peaaegu ainsatele) külalistele on teelaud kaetud. Suur tuba meenutab käsitöömuuseumi ladu – virnade viisi vaipu, seinad täis vanu vasknõusid ja puukujusid. Kohalikud serveerivad teed, mängivad trumme ja laulavad. Peale kõige selle lõppu vihjatakse viisakalt, et need vaibad ja esemed siin on kohalike inimeste kätetöö ning soovi korral võime kasvõi kõik endale ära osta… Hetkega on kogu põrand lahtirullitud vaipadega kaetud. Jutt on nii pikk ja põhjalik, et kuidagi ei leia võimalust viisakalt lahkumiseks.
Need Kirby tolmuimeja müüjad, kes meil kunagi kodus käisid, olid ikka päris algajad…
Kena lugu küll! Aga lõpuks, meie pole teed ega eeskava tellinud, täname ja läheme bussi.
Hommikul lubatakse sai ja tee bussi tuua.
Endal kuidagi kaksipidised tunded – ühest küljest nagu piinlik, inimesed ikkagi pingutasid ja üritasid, teisest küljest ka väikestviisi rahulolu, et lõunamaistest müügimeestest nii kergesti lahti saime.
Ajast ette rutates võib öelda, et vähemalt enesega rahulolu osutub ennatlikuks. Aga see on juba homne lugu.

16. päev

Kämpingu territooriumil on allikad, millest saab alguse Draa jõgi. Vesi täidab ka kohaliku basseini, kus temperatuur püsib 21 kraadi.




Plaanin hommikul varajase ujumise teha, aga kraadil 0-i nähes mõtlen ümber. Ei saa minust talisuplejat.
Varsti koputatakse taas uksele – sai jõuab kohale, aga teed palutakse jooma enne ärasõitu. See on halb märk…
Hommikukohv joodud, läheme vaatama kämpingu taga asuvaid vanu Meski varemeid.



Tee on kitsas ja kivine.




Kui jõuame jõeni, oleme sunnitud Argoga tagasi pöörduma, kuna sillaks olev palmitüvi on vankri jaoks kitsas ja mingeid akrobaadi harjutusi ei soovi tegema hakata. Eve läheb üksi edasi.



Siin pole kõik sildistatud, nagu kodus oleme harjunud – varisemisohtlik, eluohtlik, ronimine keelatud, sisenemine keelatud jne.




Igal pool võid sõita või turnida – ise oled loll, kui alla kukud.

Kämpingus tagasi, maksame arve ja üritame vaikselt ära hiilida, aga ei õnnestu – tuletatakse meelde, et tee ju alles joomata. Üle varvaste sõita polevat viisakas ja kolmandat varianti pole… läheme siis teele.
Jutt jätkub sealt, kus õhtul pooleli jäi, ainult uue hoo ja energiaga. Lõpuks nõustun kõige väiksema vaibaga, mille suudan leida, tingimusel, et see bussi mahub. Eve käib proovimas, paraku mahubki…
Asume siis hinna kallale. See käib siin paberi ja pliiatsiga, pakkumised vaheldumisi ühelt ja teiselt poolt. Mina alustan 100 dh-ga, tema 1250-ga. Vahe on päris märkimisväärne.
Eve võtab varsti töö üle, kuna mul saab kannatus otsa. Lõplikuks hinnaks jääb 250 dh, pudel viina, 2 purki õlut ja lubadus, et läheme kaamelimatkale nende poolt soovitatud hotelli kaudu. Viinast on kõige rohkem kahju… Ja isegi 100 dh eest poleks mul seda vaipa vaja olnud. Ilmselt on kibestumine tingitud lihtsalt allajäämisest – kellele see ikka meeldib.

Aga lõpuks saame oma teekonda Merzougasse jätkata, vaip kenasti bussi põrandal.





Tee on hea, välja arvatud Rissani linn, mis on üks paras pommiauk – asfalt lagunenud, risti põiki kraave täis kaevatud, kaevuluugid puudu jne. Aga linna piirilt läheb jälle hea sile tee edasi.



Kaamelikari tee ääres on märgiks, et „suur liiv“ ei tohiks enam kaugel olla.





Ja seal see ongi…

Pargime bussi ära ja teeme tutvumisringi ksaris (hotellis).







See uks avaneb Sahaarasse. Romantiline.



Kiire teejoomine ja kaamelid ongi ootamas. Argo uudistab esialgu eemalt.



Mulle on see elu esimene kaamelisõit ja mitte just elu mugavaim ettevõtmine… erinevalt hobusest ei kõiguta see transpordivahend mitte ainult ette-ja tahapoole, vaid igas võimalikus suunas, jalatugesid pole ja kinni saab hoida vaid kitsukesest käetoest. (Eelnev jutt on inimesele, kes ehk pole veel kaameli selga sattunud.)
Aga pilt mis kaameli seljast avaneb on võrratu – seda ei oska ma kuidagi paremini kommenteerida.

Õnneks ei ole katsumus kuigi pikk – umbes tunniga oleme berberite laagris kohal.



Esmalt läheme päikeseloojangut kaema, samas asuva, väidetavalt umbes 300 meetri kõrguse düüni harjale. Ikka kaks sammu edasi, üks tagasi ja nii ülesse välja.









Ning lõpuks telki magama.



Nagu varem käijad kirjutanud, on kõrbes öösiti külm ja vastavalt soovitusele on meil magamiskotid kaasas. Kahjuks ei viitsi neisse pugeda ja see maksab kätte – tegelikult ongi külm, isegi tekihunniku all.

17. päev.

Kell seitse on äratus, et jõuaks õigeks ajaks düüni otsa päikesetõusu pildistama. Kohale jõudes avaneb taas kaunis vaade. Ja külm ka enam pole.





Alla jõudes on „kõrbelaevad“ juba ootamas, et meid hotelli tagasi transportida.





Oli meeldejääv ettevõtmine. Võrratud vaated, lõputu liiv, tore lõkkeõhtu – ainus mis selle kõige juures imelik tundus oli telklaagri taga asuv wc. Päris veega, prilllaua ja tualetpaberiga. Sellise komplektsusega tualett on harulduseks mistahes kohas Marokos, aga siin keset liiva – kuidagi kohatu… Ilmselt siiski vajalik hellitatud Euroopa turisti kohale meelitamiseks.
Jätame pererahvaga hüvasti ja võtame suuna Todhra kuru poole.

Siinne piirkond on rikas kõikvõimalike fossiilide poolest. Suuremaid või väiksemaid neist saab osta igast teele jäävast külakesest.



Umbes 200 kilomeetrit on üsna igavat teed. Maantee on kenasti sõidetav, aga teele jäävad väikelinnad väga tolmused ja auklike tänavatega.
Todhra kurus on väidetavalt lõuna Maroko kõige muljetavaldavamad kaljud, mis populaarsed ka mägironijate hulgas. 300 meetri kõrgused kivist seinad tõusevad püstloodis kahel pool kitsast koridori, millesse mahub vaid tee ja väike jõgi.







Võimas! Pisut klaustrofoobiat tekitav tunne on nende kaljude all seista.

Kell pole küll veel palju, aga kuna siia üles sõites hakkas silma ilus teeäärne kämping, otsustame sinna öömajale jääda.





Siit mitte kaugele jääb Dadesi kuru, millele ligipääsu võimaluste kohta puudub meil täpne info. Uurides kohalike käest selgub, et sinna viib vaid mägine kruusatee, mistõttu tõmbame selle nimekirjast maha. Kahju küll, aga buss on juba niigi valu saanud. Kui kunagi peaks veel siiakanti sattuma, võtame rendiauto ja läheme sellega turnima.

Kämping on suur ja uhke, aga taas pole peale meie kedagi, ometi siin peaks juba turismipiirkond olema…
Räägitakse, et FRA uudistes olla sügisel hoiatatud terrorismi ohu eest Marokos, sellest ka prantsuse turistide vähesus, keda tavaliselt pidi siin palju liikumas olema. Just oli neil endil Pariisis mingi „terroristidega“ seotud pantvangidraama, mis ka siinsetest uudistest läbi kajas… „Suur poliitika“ on üks nõme teema. Inimesed omavahel saaksid ilma poliitikuteta tõenäoliselt märksa paremini läbi…
Olgu mis on, aga seni on siin küll täiesti rahulik, sõbralik ja turvaline olnud.

Uurin kohaliku toitlustuse kohta. Selgub, et restoran täiesti olemas ja huvi korral aetakse naised kodust välja meile süüa tegema… Seame end sisse ja sisustame ooteaega kohalikku wifit kasutades.
Internetist Marokos.
Põhiliseks teenusepakkujaks on siin riiklik Maroc Telecom. Selle firma müügikohti leidub praktiliselt iga nurga peal, mida ei saa öelda levi kohta. Meil on kasutuses nende netipulk, kuhu sai ostetud 8GB mahu ja kuu aega kehtiv kaart. Lootsime leida vaba mahu ja piiratud ajaga kaarti, et saaks suures koguses pilte üles laadida, aga alates sellest aastast neid enam müügil pole…
Ja kui siit kuskilt ka ühenduse leiab, siis kiirus on selline, et enne unustad ära, mida internetis teha tahtsid, kui seal midagi tehtud saad…. Ilmselt kodune 3 ja 4G-d on lihtsalt ära hellitanud. Aga vähemalt meilid saab saadetud ja hädapärased pangatoimingud tehtud.

Kokad ei ela vist kaugel, sest vähem kui tunni pärast on laud kaetud ning toit valmis.

18 päev.

Selle kämpingu kõrval minaretti pole ja hommikul ärkame kukelaulu peale. Mõnus, nagu lapsepõlves maal vanaema juures.
Teeme tavapäraselt suure hulga kohvi, et jääks ka päevaks termosesse panna ja läheme liikvele.
Tänaseks on meil plaanis Ouarzazatega tutvumine - esmalt külastada Atlase filmistuudiot, seejärel kuskil seal lähikonnas asuvat Taourirt´i kasbahi (kindlust), kui selle üles leiame.

Ouarzazate on 70 000 elanikuga, laiade tänavate ja rohkete parkidega provintsilinn. Linnast umbes kuus kilomeetrit eemal, Marrakeshi viiva tee ääres, ümbritsetud kõrgete savimüüridega, asub Atlase filmistuudio.



Siin on filmitud näiteks Araabia Lawrence, Kleopatra, Muumia, Niiluse kalliskivi, Gladiaator, Asterix ja Obelix, 7 aastat Tiibetis jpt. Umbes 30 000 m² alal paiknevad erinevate filmide tarbeks ehitatud rekvisiidid..
Võtame ennast giidile sappa, et kuulata, mis tal rääkida on.











Selles majas Tiibetis elas Brad Pitt 7 aastat. Keset Maroko kõrbe, taustaks Atlase mäed 60 kilomeetri kaugusel. Eks see filmitööstus üks läbinisti silmapete ole, aga sellisesse kohta sattudes üllatud ikka uuesti, millise fake´iga tegemist on.
Ma pole eriline filmikunsti austaja, aga paratamatult samastub see s…st saia tegemisega. Mitte et nüüd selle pärast viitsiks mõne filmi rohkem vaadata, aga lihtsalt üks huvitav emotsioon.

Filmimaailmast välja astudes, asume otsima selle linna ainukest ajaloolist ehitist, milleks on 18 saj. ehitatud kindlus. Selle leiab kergesti pisut linna poole tagasi sõites viitade järgi.



Kindluse rajajad kontrollisid siit kogu lõuna Marokot ja ligipääsu Kõrg – Atlasele. Hoonet on täiustatud 19. sajandil ja alates 1994 aastast toimuvad siin restaureerimistööd. Ikka tasa ja targu. Ja osa sellest, mis tänaseks üle käidud, on ka külalistele avatud.
Oleme hetkeks dilemma ees, kas võtta taas giid, või minna ise avastusretkele. Kuna tüüp, kes teenust pakub ei osutugi tavapäraselt pealetükkivaks, otsustame tema abi kasutada.



Ja õieti teeme, sest umbes tunni aja jooksul saame soravas inglise keeles ülevaate mitte ainult sellest konkreetsest hoonest, vaid ka Maroko ja islami ajaloost laiemalt.
Kui keegi peaks sinna sattuma, küsige piletikassast kiilaspäiset, tumedanahalist giidi ja te ei kahetse.
Kindluse kõrval asub vana berberi küla, mis on vanem kui kindlus ise. Ja näeb selline ka välja. Teeme seal väikese jalutuskäigu ja sõidame edasi. Lõuna poole, Mhamidi.





Tee on taas nauditav sõita, ilusad vaated vahelduvad sama kiiresti kui numbrid kilomeetripostidel.
Õhtuks oleme Agdz´i linnakese kämpingus, mis ei erine varasematest mitte millegi poolest.

19 päev.

Ärkame ja jätkame õhtul alustatud teed Mhamid´i, plaaniga sinna paariks päevaks paigale jääda, et veelkord Sahaarat imetleda.
Zagora linna väravast algas vanasti kaamelitee Timbuktusse, mis kestis ligikaudu 52 päeva.



Aga meie sõidame oma suunas edasi. Pikk tee üle sileda ja liivase maastiku.





Kõik sujub kenasti seni, kuni 60 kilomeetrit enne Mhamidi muutub tee väga viletsaks. Kohati üritatakse seda parandada, mis teeb liikumise veel vaevalisemaks.





Kui me lõpuks läbi raputatuna kohale jõuame, selgub, et paljukiidetud Mhamid on samasugune auklik ja tolmune küla, nagu ka tee sinna.
Kiikame mõnda kämpingu hoovi ja valime neist ühe välja – vahet pole, ühesugused tolmused kõik. Setime end kohale ja asume kohalikku aktiviteeti uurima.
Seitse kilomeetrit eemal külas toimub üle Aafrikaline rahvamuusika festival – iseenesest oleks huvitav, aga bussiga ei pidavat ligi pääsema, seega peaks kuskilt 4x4 küüdi leidma. Sinna ja hiljem ka tagasi.
1500 dh eest saaks maasturiga sõita 60km kaugusele liivadüüni vaatama. Mingi raha eest, mida ei õnnestugi täpselt välja uurida, saaks sinna ka ööseks jääda… Kõik on juba nagu olnud…
Jalgsi kolada pole kusagile, ümberringi on vaid liivane kõnnumaa ja külakeses endas pole midagi meelitavat.
Selleks ajaks oleme paar tundi kämpingus viibinud ja tolmu närinud – no ei meeldi mulle siin, midagi pole teha. Ühendan bussi vooluvõrgust lahti, Eve pakib Argo turvatooli.
See oleks ilmselt tore koht 4x4 autot või ATV-d omades – saaks päevade kaupa omapäi ringi turnida ja kõrbe avastada. Aga matkabussiga liikudes täiesti mõttetu koht.
Selle teadmise ja pisut pahura tujuga alustame tuldud teel tagasi rappumist.

Õhtuks oleme samas kämpingus, kust hommikul alustasime, 380 km seljataga.

20 päev.

Ärkame selle peale, et külm on – buss sai õhtul elektriküttele pandud, aga vool on ööga otsa lõppenud… Seda juhtub siinkandis tihti – vahelduv vool – vahest on ja vahest pole. Kraad näitab +2°, mõni ime siis, et jahe tundub.
Täna tõotab eilsest oluliselt põnevam päev tulla – ees ootab Kõrg-Atlase ületamine ja Marrakesh. Kaks minu jaoks olulist kohta sellel reisil.
Kiire kohv, võileib ja minekule.
Paarisaja kilomeetri pärast hakkab Atlas paistma.



Mida kõrgemale tee jõuab, seda kehvemaks muutub. Kohati on voolav vesi tee servad kaasa viinud.





2260 meetrile tõusmine läheb üllatavalt kiiresti ja kergelt.



Laskumine võtab oluliselt kauem aega – umbes 40 km serpentiine ja kauneid vaateid.













Vahelduseks mõni väike küla ja üksikud transpordivahendid.





Õhtu hakul jõuame 20 km Marrakeshist põhja pool asuvasse Le Relaisi kämpingusse ja seame end mugavalt sisse.







Elekter, soe vesi, bassein ja aeglane wifi on olemas, mida veel oskaks tahta…

21 päev.

Kämping pakub taksoteenust – kasutame seda ja saame 60 dh eest linna. Alustame Jardin Majorelle´st, ühest mitmest äärelinnas asuvast pargist, mille rajas 1920-nendatel aastatel prantsuse kunstnik Jacques Majorelle oma samas kõrval asuva villa juurde. Alates 1955 aastast on pargi osa avatud külastajatele. Hiljem ostis selle Yves Saint-Laurent ja tänaseks on tema tuhk sinna puistatud.
Pargis on üle 400 palmiliigi ja 1800 erinevat kaktust.









Pargi väravast võtame hobukaariku, et teha väike tutvumisring linnas ja lõpuks keskväljakule jõuda.





Paraku sisaldub hinnas ka vürtsipoe külastus, millest varem juttu ei olnud – istume ja kuulame müügimehe pika etteaste ära, ostame paki berberi teed ja sõidame edasi.
Veidi hiljem oleme Jemaa el Fna serval asuva Koutoubia mošee juures.



Kõik teed viivad keskväljakule.



Ja olemegi kohal.





Poleks meil juba mitmeid kogemusi kohaliku elu-oluga, võiks siin kultuuri(olme)šoki saada…
Väljak koos seda ümbritseva tänavalabürindiga on muljet avaldav – tihedalt täis inimesi ja kaubandust, õhus hõljub vürtside, kõikvõimalike söögikohtade ja mustuse lõhnu.







Otsime üles Marrakeshi muuseumi.







Koraanikooli.





Erinevalt Euroopa muuseumitest, kus rõhk eksponaatidel, on siinsetes vaadata pigem restaureeritud hooneid. Väljapanekud on väga tagasihoidlikud. Pariisi tasemel näitusi ja muuseume otsida ei maksa – siin on teised väärtused.

Gps-i unustasime hommikul kiiruga kämpingust lahkudes bussi. Tegelikult just siin linnas ringi kolamist silmas pidades saigi talle isegi lisaaku ostetud – ja seal nad mõlemad nüüd siis vedelevad…
Tegelikult pole asi nii hull, kui reisikirju lugedes tekkinud mulje. Võtmesõnaks on Jemaa el Fna. Kuhu iganes urkasse välja jõudes teab iga vastutulija sinna suunda näidata ja taaskord väljakul olles võib rahulikult uut tuuri alustada.

Päev kaob märkamatult õhtusse ja on aeg hakata liikuma kokkulepitud kohta, kuhu takso peaks meile varsti järgi tulema.



Kämpingus võtame läpakad kaenlasse ja läheme restorani kohalikku wifit püüdma – imekombel on selline asi täitsa olemas ning õnnestub isegi mõned pildid üles laadida. Viisakusest (või siis laiskusest, kuna lihtsalt ei viitsi ise kokata) teeme väikese õhtusöögi.

22. päev

Teine päev Marrakeshis on mõneti sarnane esimesele – meil on mitu kohta, mida tahaks vaatamas käia ning peale seda lihtsalt keskväljaku tagustel turgudel ja töökodades ringi kolada.

Taksopeatust võiks pidada Mercedese muuseumiks.



Oma ringkäiku alustame Saadiidide hauakambrite juures.







Hauakambrid on ehitatud ajavahemikul 16. saj. lõpp – 18. saj. algus ja siia on maetud toonased valitsejad. 1917 aastal avati need külastajatele.

Küsime tänavanurgal seisvatelt korravalvuritelt teed ja läheme otsima El-Badi palee varemeid. Pool tundi jalutamist ja olemegi kohal.







Palee valmis aastail 1578-1603, oli mõeldud ennekõike välismaiste saadikute vastuvõtmiseks ja audientside korraldamise paigaks. Seda ehitist oma 360 toaga, mis olid kaunistatud Itaalia marmori, India oonüksi ja lehtkullaga, väikeste parkide ja basseinidega, peeti üheks islamimaade imedest.
Aga elu on heitlik - juba 1683. aastal lasi järgmine valitseja selle lammutada ja kasutas materjali oma Meknesis asuva residentsi kaunistamiseks…

Edasi siirdume Bahia paleesse.









Ehitatud 19. sajandi lõpus, koosneb kahest osast, mitmest siseõuest, kus kasvavad küpressid ja apelsinipuud. Palju on kasutatud marmorit ja seedripuitu.
Väga peenelt töödeldud puit ja kivi, kenad värvilahendused, aga nagu eelnevates käidud muuseumites nii ka siin, puuduvad igasugused selleaegsed interjööri elemendid – kuskil pole näinud ühtegi mööblieset, justkui oleks tollased inimesed nelja seina vahel paljal põrandal elanud…

Sellega on tänane kultuuriprogramm ammendunud ja aeg teha väikesed sisseostud – mõned kingitused ja üht-teist mälestuseks.
See on üsna keeruline ja aeganõudev üritus. Mina üritan kõrvale hoida, aga Eve on omas sõiduvees – kauplemisse suhtub ta suure kirglikkusega.





Lõpuks maksame algselt küsitud hinnast poole. Ehk satume edaspidi mõnes poes sarnaseid asju nägema, saaks teada kui edukaks võib kauplemist pidada.

Päev hakkab õhtusse kalduma. Selleks, et näha päikeseloojangut Jemaa el Fna´l, läheme õhtust sööma ühte mitmest väljaku äärel asuvast restoranist. Trepp kolmandale korrusele on ülijärsk ja kitsas, aga vaade kompenseerib vaeva.









Sellega on meie aeg Marrakeshis ümber saanud. Kurb tunne on väljakult ära jalutades viimast korda üle õla vaadata.
Elamused, mida see linn pakkus, pole kindlasti võrdelised kirjapanduga – mul lihtsalt puudub selleks piisav kirjutamisoskus. Ja ilmselt peabki kõike seda ise kogema, sest teiste emotsioonid on alati subjektiivsed.
Marrakesh on linn, mida võid natukese ajaga armastama või vihkama hakata, aga ükskõikseks ta lihtsalt ei saa kedagi jätta.