Talve lühendamine - Maroko 2013!

Otsustasime taas kord teha reisi Marokosse. Eelmisest reisist on ainult head mälestused.

Nagu ikka, jäi pakkimiseks aega napiks. Mõtlesin küll, et saan aegsasti kõik asjad pakitud ja viimane päev enne reisi vaatan kogu päeva aknast talveilma aga läks nii nagu tavaliselt ja magama alles peale keskööd tähendab jällegi napilt uneaega enne sõitu.

1. päev
Kolmapäev 20.02.2013

Meil kõik hästi, jõudsime lõpuks kell 21.30 825 km Tallinnast Poolas Lomzasse enne Varssavit.
Poolas igal pool lumi teedelt koristamata, hea et talverehvid alla jäid on kindel sõita. Kohalikud nii kui lund näevad, siis kiirus maanteel kohe alla 70 km/h. Mööda sõita raske, enne Varssavit igal pool ju kahesuunaline tee 1 rida mõlemas suunas. Autode kolonnid 10-20 autot reas, suurem osa veoautod. Meil õnneks kiiret ei ole ja möödasõite teeme harva.
Temperatuur kogu tee ulatuses -5 kuni -7.
Saime nüüd päeva lõpuks siin tee ääres "restoranis" sooja süüa nelja peale summa alla 35 eur koos pudeli veiniga. Samas parklas saame ka ööbida.
Homme hommikul start kell 7, siis jõuame õhtuks kuskile Saksamaale.

Raadiosaatjatel kasutame 8. kanalit. Saame ka Eesti veoautojuhtide juttu kuulata ja vastastikku teeolude kohta infot jagada.
Kaugele meil saatjat võtavad on katse veel tegemata aga teeme selle ka varsti ära.

Hetkel erilist pildimaterjali pole lisada.
Sõit sujub.

2. päev
Neljapäev 21.02.2013


Ega siin midagi erilist ei olnud - Poola, Poola, Poola. Võtsime asja rahulikult - Varssavisse jõudsime parajasti selleks ajaks, kui IKEA uksed olid juba avatud ja seal on alati suhteliselt normaalne nende sööklas kiirelt söögipeatus teha. Lisaks on hea samas ka kaubanduslikud huvid rahuldada samas asuvates suurtes kaubanduskeskustes - põhiliselt toidumoon aga ka muud vajalikku, mis teepeal meelde tuleb ja kodust on maha jäänud. Näiteks autoshampoon, millega bussid juba soojemas kohas suurest lägast puhtaks küürida. Eks kui seal suures kaupluses kauem aega viita, siis võib mitmeid vähem hädavajalikke asju kokku osta. Näiteks naiste talvesaapad olid alla hinnatud hooaja lõppemise tõttu. Uus hind umbes 6 EUR aga need jäin õnneks/kahjuks proual ostmata. Muidu toiduainete hinnad nagu ikka paljud kodumaa omadest soodsamad (suur turg). Apelsinid 0,6 eur/kg, juustu ostsime 4 eur/kg jne.

Edasi tee peal õnnestus ühe tankla WC-st ka puhtaveevarusid täiendada. Siin selliseid kappe tankla seina küljest ei leia, kus soojas sees veekraan ja lase aga kannu ning vala paaki.
Mul olemas selleks puhuks ka see kraani otsa käiv hädavajalik kiirliide, mis käib eksentrikuga kinni. Sellest saab vee voolikuga juba hõlpsalt kastekannu.

Pealelõunal leidsime taaskord sobiva koha ka kohaliku köögiga kõhud täis saada. Kahe peale kogu söök ja klaas veini ainult 12 EUR. Nats jäi sööki kaasa pakkimiseks ülegi. Tüüpilised söögikohad on siin väljast toredad:


Ainuke häda, et neid kohti siin tuleb "tikutulega" taga otsida. Ega neid suure tee ääres eriti tihti pole. Peab kogu aeg silmad lahti hoidma, et sobiv leida. Aga teenindus kiire ja kohad alati viisakad.

Päeva lõpuks üsna zombi tunne, ükski nipp rooli taga reipamaks enam ei teinud ja otsustasime mõnikümmend kilomeetrit enne Saksamaa piiri BP bensiinijaama taha suurest teest eemale laagrisse jääda.
Väike saunaõhtu ja nüüd saab ka lõpuks magama.

Temperatuur kogu päev ühtlaselt -3 kuni -6. Igal pool maad ja metsad lume all.
Kokkuvõttes 2.päev 644 km / kokku reisi algusest 1473 km.

3. päev
Reede, 22.veebruar

Ärkasime viimases peatuskohas Poolas u.10 km enne Saksamaa piiri kell 6:30, õhutemperatuur -5,5 kraadi.
Sõitma edasi kell 7.
Kell 7.10 ületasime ka Saksa piiri.

Edasi kogu päev sõit läbi Saksamaa ja õhtul juba paarsada km ka Prantsusmaa poole peal.


Saksamaal kogu teekond ainult kiirteed, mis meie kaalus autodele tasuta (maksavad ainult reisibussid ja suured veoautod). Sõiduradasid mõlemas suunas 2-3, autode voog pidev ja suuremate linnade läheduses väga intensiivne.

Seoses kiirteedega jäi eelmise päeva teekonna osas Poolas mainimata, et Varssavist Saksamaa poole eurorahadega ehitatud kiirtee on üsna valmis. Pooleliolevaid lõike enam ei näinud. Meil tuli ka kohati maksta (Viatolli seadeldisega, mis tuleb armatuurlaual hoida), kuna haagis sabas. Täpset kulu ei tea aga meie kaalus autol peaks seadmele laetud 30 euroga saama Poola osa sõita edasi ja pärast tagasi ning väike summa jääb seadmesse veel alles järgmisteks sõitudeks.

Päeva sees tõusis temperatuur ka üle nulli, maksimum oli 3 kraadi aga peaaegu kogu teekonnal igal pool kattis maad kerge lumi.

Õhtuks Prantsusmaa-Saksa piirist paarsada km läksime sama koha peale, kus eelmisel aastal. Suurest teest veidi eemal vaiksemas kohas, kus oli hea rahulik magada.

Kokkuvõttes 3.päev 1015 km / kokku reisi algusest ligi 2500 km. Kõige pikem sõidupäev reisi algusest.

Reisisellid

4. päev
Laupäev, 23.veebruar

Ärkasime kell 5:30.
Prantsusmaal, Prantsusmaa-Saksa piirist u.paarsada km.
Õhutemperatuur -4,5 kraadi. Eelmisel aastal samas kohas ööbides oli hommikul 3 kraadi sooja.
Sõitma edasi kell 6.

Edasi kogu päev sõit läbi Prantsusmaa. Prantsusmaal on kiirteed tasulised aga neid vältisime juba eelmisel korral ja nii ka seekord. Sellega peaks säästma u.100 eur. Sõitsime kiirteedega paralleelselt mööda kohalikke teid, kus vahepeal kiirus väiksem aga kuna laupäevane päev ja lisaks ka teed talvised ja kergelt lumised, siis teisi sõidukeid teedel väga vähe ja saime sõita võimalusel ikka 90 km/h. Kiirteedel sõites nagunii eriti kiiremini ei sõidaks, et kütusekulu väiksem oleks.

Jällegi peaaegu kogu teekonnal igal pool kattis maad kerge lumi - kohati jäi juba tunne, et sõidame põhja ja talve poole tagasi. Kuna kohalikel talverehve pole, siis nii kui lumi tee peal, siis keegi üle 60 km/h eriti ei sõida. Aga meid see väga ei seganud, saime vajadusel ikka mööda.


Vahejuhtum ka - ühel päevasel vahepeatusel avastasime, et 1 tagarehv on pooleldi tühi ja lähemal vaatamisel paistis traadi ots ka külje pealt.


Algul tundus, et on tee pealt saanud aga kui remondikomplektiga parandama hakkasime, siis ei suutnud seda kuidagi välja sikutatada. Ja rehvi sisse suund oli ka sõidusuunale vastupidi. Lõpuks mõtlesime välja, et see on rehvi enda külje sees oleva terasvõrgu ots ja seal pole meil parandada midagi. Millest tuli ei tea. Ilmselt ülekoormusest ja ehk mõnest august läbisõitmisest. Mul bussi kaal ette nähtud kuni 3,5 tonni. Tegelikult on kuskil 4,5-5 tonni. Kuskil on kindlasti ka piir palju need tugevdatud "C"-rehvid kaalu vastu peavad. Peab ka uurima võib-olla on saadaval ka suurema kaalu jaoks veel tugevamaid rehve. Muidu sõidukitootjad teevad suurema kandevõimega sõidukitele taha paarisratastega silla, siis on kandevõime kohe suurem.
Katsun selle rehviga Eestisse tagasi jõudes maaletooja või esindaja (Bridgestone) juurde minna, ehk oskavad ka midagi seletada. Rehv ise küll 5 aastat vana aga läbisõit väike (muster nagu uus) võib-olla 15 tuhat km.
Panime siis kaasavõetud varurehvi alla. Kunagi pole veel vaja läinud. Siit ka hea tõde, et ilma varurehvita kaugemale reisile minna ikka ei tasu riskida. Kaalub küll palju aga jama oleks palju olnud, kui kaasas poleks.
Seiklust oli veel niipalju, et buss tundus tasasel maal ja ei hakanud tõkiskingi panema aga kui ratas oli peaaegu alt ära, siis ikkagi buss vajus tungi pealt ära. Õnneks oli 2 polti veel osaliselt sees ja jäi nende peale pidama. Siis panime vastas rattale tõkiskingad ka, uuesti tung alla ning sai ratas vahetatud. Aga tagumine tõkisking kiilus ratta alla kinni ja ähmiga sinna see parklasse meist jäigi. Oli veel ilus selline alumiiniumist SKIF telkhaagise originaal.


Sõidu päeva lõpetasime kell 20 veel Prantsusmaa poole peal kuskil Hispaania piiri lähedal piirilinnas mingis restorani kõrval parklas. Seal oli teisigi matkaautodega ööbijaid. Meil oli hea võimalus lasta samasse auto kõrval olevasse kanalisatsiooni solgiveed ja kallata tühjaks ka täis saanud WC-kassetid. Selliseid toiminguid on muidu teel olles suhteliselt tülikas teha aga nüüd läks väga lihtsalt.

Kokkuvõttes 4.päev 850 km (väga hea arvestades, et kiirteedel ei liikunud) / kokku reisi algusest ligi 3300 km.

Reisisellid

Enne reisikirja jätkamist infoks, et oleme ilusti sihtpunktis Marokos aga sellest täpsemalt hiljem.

Haagised - need jah meil motode jaoks. ATV ja UTV on kaasas. Seekord küll mitte kõrbesse minekuks aga ekskursiooniks Atlase mägedesse ja eelkõige mööda linna sõitmiseks, kaubanduse külastuseks jne. Ostma ju peab.

Reisiinfo lisamine siia on täiesti takerdunud, kuna läksin internetiga alt. Ostsin vist kohaliku Q-GSM firma pulga (tegelik nimi Meditel) ja sellel bussi juures õige levi puudub. Näitab, et on 2G ja see ka vahepeal nullis. Sai täna ostetud õige firma oma (Maroc Telecom). Hind neil mõlemal muidu sama – pulk + 1 kuu internetti 230 dirhamit = 21 EUR. Kui osta hiljem juurde 1 kuu internetti, siis selle hind 200 dirhamit ehk u.18 EUR. Pulga enda hind seega olematu.

Omavahelisest raadiosidest niipalju, et kohati saime kuni 3 km, millest meile täiesti piisas (varem enne putitamist oli see kuni 500 m). Niipalju oli, et teisel ekipaazil oli rääkimise vaheajal eetris vaikus aga meil aeg-ajalt kuskilt kaugelt möla. Vahepeal vene keeles töö käis (vsjo porjadke, rabotajem jne). Maroko poole peal läks see segav möla vahetpidamatuks (juba kohalikus keeles) kuni lõpuni nii, et pea lõpuks valutas. Ei tea, mis valesti on.

Ja nüüd reisikirja jätk.

5. päev
Pühapäev, 24.veebruar

EV aastapäev

Ärkasime kell 6:15 ja startisime kell 7. Õhutemperatuur väljas 2,5 kraadi sooja.

Meie ööbimiskoht Hispaania piiri lähedal mingis piirilinnas restorani kõrval parklas:


Prantsusmaa-Hispaania piirist sõitsime kohe üle nii, et ei saanud arugi. Ees ootas u.1000 km sõitu. Teed jälle lumised ja kogenud reisikaaslased teisest ekipaazist ei olnud kindlad, et ikka õhtuks kohal oleme sihtpunktis Vahemere ranniku ääres.

Pärast mõnetunnist sõitu paarsada km peale piiriületust möödusime bensiinijaamast, mille taga õnnestus eelmisel aastal veeta viimane öö enne Vahemere äärde jõudmist:


Teisisõnu olime eelmise reisi graafikust need 200 km maas. Lisaks veel see, et tol korral läks soojaks juba Poolas aga nagu näha, siis seekord ikka veel lund omajagu. Eks siis õhutemperatuur ka veel vastav.
Tol korral selle bensiinijaama taga ööbides oli meil õnne ka, kuna tegelikult ehk mõnesaja km ulatuses oli väga raske leida ööbimiskohta - see on just selline mägine piirkond, kus polnud võimalik kuhugi suure tee pealt ära keerata. Siis sattusime selle jaama peale. Oli imetilluke keset mägede kiirteed ja eriti seal ka ruumi poleks olnud aga tol korral bensiinijaam ei olnud veel avatud (just ehituse lõpujärgus, poes juba kaup riiulil aga vist oli avamise lint veel läbi lõikamata) ning suuri veoautosid ei lastud vist seetõttu veel ka parkida aga me saime oma bussid haagistega sinna taha ilusti ära parkida.

Hispaanias põhjast lõunasse sõites on hea, et saab sõita peamiselt mööda tasuta kiirteed.
Kiirtee maks kogu Hispaania peale kokku ainult 13,39 EUR.
Mõlemas suunas enamuse ajast 2 rida, sõita nagu lust. Ainuke häda, et tee on rammestav.


Ennelõunasel tankimisel British Petroleumi tanklas saime poolsalaja pesta ka bussidel ühe külje ära. Selle külje, mida tanklamees oma staabist ei näinud. Rohkem ei saanud pesta, kuna ta oleks kohemaid pahaseks saanud.


Pesuvett sai samast suurest tünnist otse suure harjaga.


Kui meie reisikaaslane hakkas mobiiliga helistama, siis oli tanklamehel kohe kisa lahti. Bensiinijaamas ei tohi mobiiliga helistada, telefon võib plahvatada ja sellega koos kogu bensiinijaam. Lubas kutsuda politsei. Sõitsime ruttu edasi.

Kell 13.20 jõudsime ümber Madridi viivale ringteele ehk oluline etapp Hispaaniast sai selja taha. Pildil on näha mingid kõrgemad hooned, mis paistavad üle Madridi.


Sellel pildil on näha mäe otsas need 3 tuuleveskit, millega oli Don Quiotel mingi probleem:


Lõpuks õnnestus ikkagi läbi suure punnimise õhtuks sihtkohta kohale jõuda õhtul 8 paiku.
Sõitnud siis hommikust koos 4 vahepeatusega 13 tundi ja 1033 km.
Koha nimi Fuengirola Malaga piirkonnas Vahemere ääres.


Esimese asjana võtsime oma hoole alla oma väikese sugulase, kes juba 5 aastat seal elab. Seejärel parkisime bussid vaba-parklasse, Vahemereni 200 m.
Kohaliku Princesa soovituse peale seadsime sammud umbes kilomeetri kaugusel asuvasse uude hiinapärasesse söögikohta WOK, kus saime ühtlasi ka meie armsa Eesti 95 sünnipäeva pidada.


Seal maksad 13 EUR/inimene ja sööd nii palju, kui jäksad. Kõikvõimalikud külmad ja soojad toidud olid valikus. Võtad aga igalt poolt natuke ja teed niimoodi 5 tiiru laua ja söögilettide vahel.





Tagasiteel busside juurde kohtasime ühte vahvat rotti Larissat:


Kokkuvõttes 5.päev 1033 km, mis kilomeetritelt ühtlasi ka kõige pikem sõidupäev. Siin ka meie 5. päeva marsruut läbi Hispaania:


Päeva sees tõusis temp. maksimum +10 kraadi. See ka esimene soojem moment reisi algusest.

Kokku reisi algusest ligi 4400 km.

Kütust tankisime reisi algusest kokku 537 liitrit, keskmiseks kuluks tuli meie bussil 12,28 l/100 km.

Tehnika (peale 4-nda päeva rehvijama) pidas ilusti vastu ja reisisellid ka (kui sõiduväsimus välja arvata).

Eks see kohalejõudmine Vahemere äärde oli suur kergendus. Viimased paar tundi sõitu olid juba pimedas, suur väsimus sees, tohutu vilgas liiklus kahes reas viimased paarsada kilomeetrit. See oli lõpus ikka päris paras pingutus aga see kohalejõudmise ootus hoidis meeled virgena ja ei lasknud alla anda.

Reisisellid

6. päev
Esmaspäev, 25.veebruar
Fuengirola, Malaga, Hispaania

Ärkamine seekord juba rahulikult 9-10 vahel.
Õhutemperatuur väljas 12 kraadi sooja. Päike, soe tuul.
Meie sõidukid vabaparklas:


Vaade meie sõidukite juurest Vahemerele:


Reisikaaslased otsustasid teha pikema jalutuskäigu Vahemere rannas, meie samal ajal aga elame pere-elu koos Meribeliga. Teine ju olnud Eestist eemal ligi aasta ja nii väga tahab olla meiega. Keetsime lõunaks purgisuppi.


Peale lõunat sõitsime toidu- ja joogivarude täiendamisele kohalikesse hinnaliidrite pooditesse – Lidl ja Mercadona. Kuna meil Eestist varuga toidumoona kaasas, siis toidu peale kulu eriti ei ole. Nats sealiha, mis Eesti omast soodsam ja enamus kulu vägijookidele. Vägijookidega on see häda, et Marokos hind u.3 korda kõrgem. Seekord kindel plaan kõik kaasa võtta, kuigi see on kontrabanda.


Õlu 16 l
Veini 33 l
Brändy 3 l
Vahuvein 1,5 l
Dzinni 2,4 l
Rumm 1,4 l
Martini 1 l


Edasi Cabopino kämpingu vastas olevasse randa, kus on hea auto ära parkida ja omi asju ajada. Seal saab rahulikult oma asju ringi pakkida ja pesuveed välja lasta. Saime rahulikult oma vägijoogid kõikvõimalikesse kohtadesse ära peita. Maroko kuningas ei luba üle mõne liitri maale tuua.
Passaziiri istme alla ja ukse sisse:


Aku kappi:


Gaasikappi:


Lisaks igale poole kappidesse toas nats sinna ja nats tänna.
Rehepappi peab ju tegema.
Kui kõik sai korralikult ära pakitud, siis saime Meribeliga ka rannas fotosessiooni teha. Võimlemiskogemus on pildilt hästi näha.


Muidugi pidime tooma Princesale Eestist ka paar lumepalli, millega päris kodumaad meelde tuletada.


Lõpuks sai kohapeal aeg otsa. Princesa Meribeli ema tuli oma varandusele järgi ja meie sõitsime u.100 km edasi Algecirasse sadama lähedale ning parkisime kohaliku Mercadona kaupluse parklasse.


Tankisime eelnavalt ka nats lisa kütust. Diisli hind 1,42 eur/l. Siis magama ja järgmisel hommikul juba ülesõit Aafrika mandrile.

Reisisellid

7. päev
Teisipäev, 26.veebruar
Algeciras, Hispaania

Ärkasime seekord jälle kella peale – kell 7. Laev peaks väljuma plaani järgi kell 8 ja minimaalselt 20 minutit enne seda peab olema kohal.
Õhutemperatuur väljas 5,5 kraadi sooja.

Kohe läks ka sõiduks sadama poole, mis meist kümmekond km. Laevani jõudmiseks oli sadama alal veel segadust – GPS juhised ja tegelik tee sadama alal ei läinud kokku. Sadama alal olid teed tehtud teisaldatavate plastik äärtega. Tegelased tõstavad neid vist aeg-ajalt ringi ja meil oli tegemist, et õige tee leida. Siiski jõudsime laeva juurde juba varuga 7:20. Hispaania passikontroll meie passe vaadata ei soovinud, vehkis aga käega, et sõida edasi. Mingit tollikontrolli ka ei eksisteerinud. Kuigi laeva väljumisajaks oli plaani järgi 8, siis meie saime laeva alles kell 8:20. Meid pandi laeva oma haagistega viimastena. Kõik väiksemad sõidukid aeti sisse enne meid. Sellel oli ka oma põhjus, mis selgus kohale jõudes Maroko poolel.
Laev väljus lõpuks 40 minuti hilinemisega kell 8:40. See on sellisel reisil tavaline. Eelmisel korral reisil läks laev 2 tundi hiljem välja.

Laeval suurt tegevust polnud. Kohustuslik osa on läbida Maroko poolse passikontrolli eelpost ja poolkohustuslik osa külastada laevapoodi vägijookide varu täiendamiseks.

Maroko passikontrolli läbivad kõik laevalolijad, ka Maroko elanikud. Protseduuriks tuleb eelnevalt täita formular oma isikuandmetega kahes eksemplaris – üks jääb laevas ametnikule, teine läheb juba maa peal passikontrollis ametnikule.
Kuigi Maroko struktuuritegelaste pildistamine või filmimine on igal ajal ja pool keelatud, siis mingid pildid pidime omale puusa pealt tegema:


Edasi kulges aeg laevas suhteliselt vaevaliselt. Ainult laeva poes vägijookide varusid täiendades tekkis väike elevus hinnasiltide juures – kangem alkohol on üliodav, paljud joogid 5-10 eur/liiter:



Meie piirdusime: Martini 7,20 eur/l ja Torres 7,80 eur/l:


Sellega aktiivsem tegevus piirdus.

Pikast istumisest oli keegi enne meid jätnud toolile jälje:


Kohalikud kalevipojad ei jätnud ka kasutamata võimalust väikeseks puhkuseks:


Lõpuks jõudsime kauaoodatud ja tõotatud maale, Tanger-Med sadam Marokos otse ees:


Ülesõit kestis plaanitult umbes poolteist tundi. Kohalik aeg Eesti aeg miinus 2 tundi.
Seejärel ootas meid ees vaevalisim osa reisist – Maroko piiriületus. Eelmisel reisil kulus selleks tunde ja tookord oli sissejuhatus kohalikuga komandöriga järgmine: “Kas oskate prantsuse keelt?” – “Ei oska” - “No siis tuleb teil minuga palju probleeme”. Ebasõbralikumat piirületust on raske ette kujutada. Tohutu närvi- ja ajakuluga saime tookord kuidagi üle. Mitu tundi kulus lihtsalt millegi ootamise peale.
Seekord oli see probleemide ootus kõik juba ootusena sees. Lisaks siis veel väike muretsemine salaalkoholi pärast (ette oli lohutuseks teada, et matkaautosid keegi lähemalt ei uuri).
Aga laevast väljasõidul selgus ka põhjus, miks meid viimasena laeva aeti. Nimelt laev ühe rambiga. Pidime siis esimesena ka laevast välja sõitma oma haagistega. See oli omaette vaatemäng. Peale meie ülejäänud sõidukid marokolaste omad. Neil puudus kannatus oodata, kuni me rahulikult saame eest ära välja. Hakati vasakult ja paremalt meist mööda tagurdama. Mingil hetkel oli meie selja taga risti-rästi laevatekk sõidukeid täis. Laevatöötajatel sõnaõigus juhendada puudus, marokolased ise korraldasid kogu liiklust laeval. Aeg-ajalt jooksis ka mõnest tagurdavast kaubikust juht laeva väljasõidu juurde ja hakkas seal ise kamandama. Lõpuks saime kuidagimoodi ka oma sõidukid laevast väljas. Nats aimu saab siit paari minutilisest videost:


Ja siis see piiriületuse probleem. Tundub, et Maroko kuningas on vahepeal korra majja löönud. Oli meilgi plaanis kaebekiri kirjutada aga ilmselt oli seda juba keegi teinud. Igatahes tundus, et kõik komandörid olid välja vahetatud ja keegi meid seekord ei väsitanud. Natuke vaadati masinaid väljastpoolt ja asi sujus:


Kogu protseduur võttis ehk nelikümmend minutit ja oli pingevaba. Meie ja sõidukite vastu keegi huvi ei tundnud ja kuidagi imelik oli lihtsalt minema sõita. Igaks juhuks küsisin veel komandörilt üle, kas võin ikka kindlasti minema sõita.
Mõnus.


Tegime kohe tunni pärast ka peatuse esimeses tanklas tankimiseks ja söömiseks:




Nafta 0,795 eur/l. Eelmisel reisil oli 0,66 eur/l. Kuningas ei ole hinda lubanud vahepeal väga palju tõsta.
Edasi sõit järgmise sihtpunkti poole üle 600 km – Marrakech. Siin nägime esimest korda sellel reisil ka Atlandi ookeani, üle banaanikasvuhoonete:


Tasapisi kerkis ka õhutemperatuur väljas 20 kraadini:


Sõita muidu lihtne. Kuningas on käskinud ehitada olulisemad teed eraldi suunad kahes reas:


Selle eest tuli tasuda ka kiirtee maksu kokku umbes 29 eur. Hind täpselt sama, mis eelmisel reisil. Kuningas ei ole lubanud hinda tõsta.

Enne kohalejõudmist jõudis päike loojuda:





Lõpuks kell 8 õhtul õnnestus autod Marrakechis Ourikacamp kämpingus ära parkida.
Väike kohalejõudmise naps:


Niipalju oli kohapeal veel põnevust, et meeste dushiruumides oli vesi külm. Pesime siis tasakesi naiste poole peal, kus oli soe vesi olemas.

Edasi jätkub tegevus Marokos …

Aa, kunigas ka, Mohammed VI:


Siin ka väike info temast:
www.kcgrupp.ee/maroko/maroko-kuningriigist/kuningas

Reisisellid

8. päev
Kolmapäev, 27.veebruar
Marrakech, Maroko

Kuna parkisime eelmisel õhtul pimedas saabudes autod ajutiselt ära ja parkimiskohad jäid kämpingus suure sõidutee poole, siis ei saanud hommikul pikalt magada. Möödasõitvate sõidukite müra oli piisavalt suur, et hommikul vara uni ära läheks ja pisut enne 8 oligi poolvägisi äratus.

Õhutemperatuur väljas ainult 11,5 kraadi sooja. Eelmisel reisil samal ajal oli iga hommik umbes 20 kraadi. Seekord oleme sattunud suhteliselt jahedal ajal siia.

Esimese asjana sõitsime kämpingust uuesti välja, et pikast sõidumustusest bussid ja haagised puhtaks lasta pesta.
Seda saab teha igas suuremas bensiinijaamas, kus on selleks suured kohad kasvõi veoauto pesemiseks:



Pesemine käis kahe töömehe käes imekiirelt. Töömees on kohalikus keeles TIRVA ja kiiresti on JALLA. Väga kiiresti on JALLA-JALLA.
Meie bussid pesid 2 tirvat jalla-jalla:





Pesu ise buss+haagis maksis 100 dirhamit ehk siis alla 10 euro. Töö oli üsna korralik.

Tagasi kämpingusse ja saime bussid ära parkida juba sobivasse kohta. Rohelust siin jätkub:



Naaberbussis prantslasel oli kiisu ka kaasas:



Enne kui laagri püstitamisega tegelema hakkasime käisime kiirelt ära kohalikus suuremas poes Carrefouris, mis meie laagrist pisut alla 10 km.
Sellise tegevuse jaoks on ATV ja UTV siin väga mõnus:




Kämpingu väravas on kett pidevalt ees, et keegi kohalik sinna ära ei eksiks. Kord on majas.
Kämpinguelaniku saabudes teeb tirva keti jalla-jalla lahti:



Kuna ilm oli päeval suhteliselt jahe ja pilvine, siis oli paras hakata laagrit ülesse panema ning niisama askeldama, et suurele kohalesõitmisele vaheldust saada.

Peale lõunat võtsime oma laagriplatsil vastu 4 tuttavat soomlast, kes olid tulnud lennukiga Marrakechi. Kasutavad oma kunagi ostetud puhkuseosakuid ja hotelli eest ei pea maksma. Ainult kohalesõit ja söögid. Üsna mõttetu asi see puhkuseosak.
Ühel soomlastest oli ühtlasi ka sünnipäev. Saime grillida ja oma kaasavõetud toiduvarusid vähendada.

Selline see 1. täispäev Marokos kohapeal oli.


Reisisellid

Miks te mööda ranniku äärt ei tulnud? Läbi Barcelona ju palju lühem maa Tallinn Fuengirola 4200km

Mini kirjutas: Miks te mööda ranniku äärt ei tulnud? Läbi Barcelona ju palju lühem maa Tallinn Fuengirola 4200km

Ränniku ääre kaudu ja läbi Barcelona pidavat teemaks olema isegi sadu eurosid? Ise me pole sõitnud aga reisikaaslased palju kordi, nemad teadsid. Samas võib ka seal olla maksuvabad teed kuskil läheduses olemas, ei tea.
Me katsusime taas kord tasuta teid mööda sõita nii palju, kui võimalik. Ajakadu seejuures mitte suur ning praktiliselt kogu Hispaania tasuta.
Kiirus teepeal nagunii sama, ega me üle 100 sõida.

9-15. päev
28.veebruar – 6.märts
Marrakech, Maroko

Kuna järgneva nädala viibisime Marrakechis kämpingus kohapeal ja motodega ümbruskonnas ringi liikudes, siis püüan kogu nädala kokku võtta kirjeldades erinevaid sündmuseid, tegevusi ja elu sel ajal.

Mõned teemad, millest on plaanis kirjutada ja pildimaterjali lisada:
Ilm
Elu kämpingus
Marrakech ja Jemaa el-Fnaa
Mägimatk
Koeraelu

Võib-olla lisandub kirjutamise käigus veel mõni teema, eks siis saab juurde lisada.

Reisisellid

Teil neliveolised kaasas - kas ainult poes käimiseks või mõni pikem safari ka plaanis

1 pisut pikem reis (200 km) on tänaseks juba tehtud (eelmises postis mainitud teema Mägimatk).
Koos muidu sõitmistega siin edasi-tagasi kämpingu ja linna vahet pole tänaseks (10.märts) kogunenud kilomeetreid kuigi palju - u.400.

Aga meil veel ees praeguses peatuskohas (Agadir) tiir siinsetesse mägipiirkondadesse ja ümbruskonda.
Kõrbematka enam seekord ette ei võta. Õigeks kõrbematkaks tuleks ette võtta terve päevateekond ida poole, siis jõuaks Sahara kõrbe piirile enne Alzeeria piiri. See sai eelmisel korral juba tehtud ja teist korda ei huvita.

9-15. päev
28.veebruar – 6.märts
Marrakech, Maroko

Ilm

Ilmaga oli meil Marrakechis nii ja naa. Otse välja öeldes päikest oli õige pisut, enamus ajast oli pilved ja poolpilvisus, mõnel päeval ka kerge vihmasadu. Viimasel Marrakechi päeval ka korralik tormituul nii, et kogu laager (markiisid, välimööbel) tuli kibekiirelt kokku panna. See sobis muidugi ajastuselt, kuna laager tuligi ärasõiduks ära pakkida.
Tuul oli mingi hetk nii vali, et markiisi kokkukerimise ajal tuli teistel kätega markiisi kinni hoida.
Teisel reisiseltskonnal rebenes markiisil hetkega pool meetrit kangast katki:



Võrreldes eelmisel reisil ilmaga Marrakechis oli seekordne klass kehvem. Kui nüüd oli igahommikune temperatuur ärkamise ajal kella 9 paiku ainult 10-12 kraadi, siis eelmisel korral lõi soe kohe vastu, kui ukse hommikul avasid - oma 20 kraadi oli tol korral kohe hommikul olemas.

Päevane temperatuur jäi enamus päevadel nüüd 16-18 kraadi kanti, kui eelmisel korral olid temperatuurid päeval 25 kraadi kanti. Vahe oli ikka väga märgatav. Vaid viimasel päeval Marrakechis saime suvisemat ilma tunda, siis kohe hommikul sooja 15 ning kuigi päeval ilm oli poolpilvine, siis temperatuur tõusis 20 kraadist pisut ülegi. See oli ka ainuke päev, kui sai lisaks igahommikusele virgutavale suplusele ka päevasel ajal kämpingu välibasseini mõnusid nautida (aga ainult korraks ja hästi kiiresti - veetemperatuur kõik päevad stabiilselt 14 kraadi).



Kuna ilma kujundab Marrakechis madriline kliima siis olid õhtud väga jahedad – kohe peale päikeseloojangut langes temperatuur kiiresti 10 kraadi juurde ja kõigil talvejoped ilusti seljas.

Kokkuvõttes meid see pisut heitlik ilm väga ei häirinud, kuigi oleks võinud natuke soojem olla. Saime ilusti motodega oma plaanitud mägimatka ära teha, laagrielu elada ja kodu mängida. Päike võttis parajas koguses ka läbi pilvede ning ei olnud mingit ohtu saada põletust tähendab ei pidanud ennast päeval ka kordagi päikese eest varjama.

Reisisellid

Eelmise postituse tormise ilma kohta veel paar pilti:

9-15. päev
28.veebruar – 6.märts
Marrakech, Maroko

Elu kämpingus

Meie kämping ei olnud kuigi suur – 66 kohta, iga parkimiskoht 100 m2. Eelmisest reisist ära proovitud koht. Koht üsna uus – avatud oktoobris 2011. Omanik üks vanem prantslane, kes ise toimetab ka kohapeal:


Kämping olevat maksma läinud 800 tuhat eurot. Lühikese ajaga on kämpingut ümbritseva müüri seinalt krohv suures osas maha pudenenud, näha ka meie kämpingukohal olev vee püsiühenduskoht:


Kämpingus olemas kõik ka Euroopas kämpingutes olevad mugavused/teenused: WC-tühjendus, solgiveepaagi tühjendus, puhta vee tankimine, masinaga pesupesemisvõimalus (u. 6 EUR/kord), soe dush, WC, kämpingurestoran, parkimiskohtadel elekter 10A.
Kämpingu hind alla 7 ööpäeva 13 eur/ööpäev, üle 7 ööpäeva 10 eur/ööpäev. Need on hinnad hooajal, s.t kehtivad ka hetkel. Samas ei lugenud kuskilt välja, millal hooaeg lõpeb. Hooajavälisel ajal on hinnad mõne euro võrra madalamad. Suvel pidi igatahes 40 kraadi sooja olema ja ühtegi matkaautot ei pidavat olema. Aeg-ajalt pidi mõne kohaliku pulm toimuma, kus 300 külalist koos. Siis pidi neil jälle tegevust olema.
Nüüd tagantjärgi neid hindu vaadates näen, et saime vist nats ka pügada – oleme maksnud ikkagi kõrgema tariifi järgi, kuigi olime 9 ööd. Aga need hinnavahed on üsna väikesed võrreldes Euroopas kämpinguhindadega. Hispaania lõunarannikul hind samal ajal u.23 eurot/ööpäev. Anname prantslasele andeks, oli tore mees.

Väga puhas ja suur välibassein 200 m2:


Laiuskraadid soosivad sooja vee tootmist päikese abil:


WIFI interneti leviga oli kitsas. Oli küll tasuta aga töötas ainult restoranis sees või selle ees, parkimiskohtadeni ei ulatunud:


Peremees oli kohale toonud ka kõrbeelanike telgi. See on suvepalavaga võib-olla ainus koht, kus vilum:


Meeleolukas valgustus iga parkimiskoha juures:





Kliima soosib ka taimede kasvu:




Külastajad enamuses prantslased. Selles kämpingus nägime vist ka ühte sakslast ainult ja siis olime meie ning ka 1 soomlane. Sama soomlast nägime ka eelmisel reisil ühes teises kämpingus. Soomlase buss oli suurimaid Concorde, mida toodetakse:


Tagaluugist käib väikeauto Smart sisse. Seekord seda tal kaasas ei olnud. Küsisime, kas unustas maha.

Prantslastel on ka paljudel sõiduautod kaasas. Võtavad matkabussile sappa jäiga puksiiriga või siis väiksemat mudelit veavad suurema haagisega:


Pisem mototehnika on neil sellise haagisega sabas:


Miniauto on prantslastel siin üsna levinud, oleme tänaseks neid palju näinud. See eksemplar oli 10 aasta vanune, kasutatud hind umbes 2000 eur:






Mootor oli vist 500 cm3 juures, kaal oli alla 400 kg, mootor 2 silindrit, rehv 13”, maksimum kiirus 100 ligi.

Niipalju prantslastest veel, et enamusel ka koer kaasas, üldjuhul nuustiku-tüüpi.
Mõnel ka kass:


Erilist igavust kämpinguelus ei tekkinud. Enam-vähem kogu aeg oli midagi kohapeal ka teha.

Kuna apelsinid siin kaupluses üsna soodsa hinnaga (alla 0,6 eur/kg), siis hea teha ka värsket apelsinimahla, press oli selle jaoks kodust kaasas:






Ise söögitegemiseks sai kaasa võetud ka elektripliit, millel õues hea kodust kaasavõetud koduaia peete keeta


või odavat Hispaania poe liha praadida:


Lihtne võimalus oli ka kohapealse restorani kööki proovida, lihtne aga ülimaitsev tagineroog umbes 5 eurot:


ja samuti väga maitsev Maroko salat natuke üle 2 euro:


Kui muud põnevat ei toimunud, siis leidsime võimaluse rikkis tehnikat parandada.

Teisel bussil ei saanud Arba Peeter Tallinnas kuidagi külmkappi lõpuni korda. Pidime siis siin selle uuesti lahti lammutama:


Proovisime gaasikorstna puhastust. Selleks oli vaja ohverdada hambahari:




Ega me seda veel korda ei saanud.

Teine suurem remont käis UTV kallal:


Sellel oli õhkvedrustusel leke.
Tuli ratas alt ära võtta, pääsesime lekkekohale ligi:


Võtsime lekkiva otsaga voolikujupi vahelt välja:


ja lasime lähedal asuvas töökojas üle keevitada, töö käis jalla-jalla:


Pruunis jakis mees oli ülemus – jagas korraldusi ja võttis raha vastu:


Töökoja tööriistaarsenal:


Parajasti käis ka kohaliku auto teenindamine:


Lõpptulemusena saime liite korda. Keevitusteenus läks maksma kokku umbes 15 eurot.

Lisasime omalt poolt traadist “puujala”, et voolik ei saaks otsast ära tulla:


Ja kui lõpuks 1 kord ka päikesevõtu võimalus tekkis, siis kasutasime kohe juhust:


Reisisellid

9-15. päev
28.veebruar – 6.märts
Marrakech, Maroko

Marrakech ja Jemaa el-Fnaa

Marrakech, rajatud 1062 aastal – selle linna järgi on saanud Maroko oma nime.
Araabiakeelne nimi مراكش
Marrakech on Maroko tohutu lõunapiirkonna pealinn ning Casablanca ning Rabati järel Maroko tähtsuselt kolmas linn.
Otsetee Marokot Euroopaga ühendavast uuest põhjasadamast Tanger-Medist Marrakechi on 580 km.


Viimastel andmetel ligi 900 tuhat elanikku.
Merepinnast ligi poole kilomeetri kõrgusel.

Kogu vanalinna piirab 12. sajandil rajatud linnamüür. Tambitud pinnasest müür on 19 km pikk, kuni 2 m lai ja 9 m kõrge.

Tegin ka paarkümmend sekundit videot linnamüürist, siit saab pisut aimu:


Enamus turistide jaoks põhiline ja põnevam tegevus toimub sellest linnamüürist sissepoole jääval vanalinna alal.
Märkisin selle tohutu ala linnakaardil punasega, see punane joon tähistab siis seda müüri:


Kogu Marrakechi ja selle vanalinna südameks on väljak Jemaa El Fna, mille nimetuse otsetõlge on suhteliselt pahaendeline - surnute kogum või mahavõetud peade väljak. Väljakul on verine minevik – 19.sajandini raiuti väljakul pea maha kurjategijatel, kellele oli määratud surmanuhtlus. Mõnikord hukati seal ühe päeva jooksul kuni 45 inimest, kelle pead soolati ja riputati linnaväravatele välja.
XVI sajandil otsustati ehitada vaäljakule hiigelsuur mošee ning tehti vajalikud laiendamistööd. Mošee jäi aga ehitamata ning hiigelsuur väljak hakkas kujunema omaette kogunemiskohaks.

Tegelikkuses on Jemaa El Fna tänapäeval üks korrapäratu, hoonetest tühi väljak, mille UNESCO on kandnud maailmapärandi nimekirja.

Tänapäeval peetakse Jemaa El Fnal hommikuti turgu, kus müüakse muu hulgas ravimtaimi, värskelt pressitud apelsinimahla ning erinevaid pähkleid ja maiustusi.

Mahlamüüja aktsioonis:


Igapäevategevus väljakul:


Iga päev peale lõunat hakkab aga väljakul toimuv kiiresti muutuma – kõikjalt ilmuvad välja ratastel söögikohtade ja väliköökide ehitamiseks suured raudkärud:


Kui päeva alguses võib väljak olla üsna tühi:


siis igal õhtul on pilt selline, vaade õhtuseks ajaks kokkuveetud söögikohtadele:


Kui osa väljakut on ühtlaselt kaetud päeva õhtuks kokku veetud ja ülesmonteeritud ajutiste söögikohtadega, kus õhk on lihagrillimise suitsust paks, siis ülejäänud osa väljakust täidavad muusikud, tantsijad, jutuvestjad, meelelahutajad, hammaste väljatõmbajad, maotaltsutajad, ahvitantsitajad. Kõigil esinejatel on eesmärk raha teenida. Nii kui unustad ennast fotoaparaadiga pildistama hakatakse ka raha pommima. Minu hinnangul võis inimesi õhtusel ajal väljakul olla ühekorraga kümneid tuhandeid.

Otsustasime ka oma seltskonnaga ühe õhtuse kohaliku söögitsirkuse kaasa teha. Kõik algab sellest, et söögikohtade vahel luusides hakkavad lähestikku asuvad toitlustajad omavahel konkureerima, kes saab järjekordse seltskonna oma laudade äärde. Kuna meie seltskond oli tol hetkel üsna suur 8 inimest ja nende hulgas ka suurema kõhuga tegelasi, siis oli kohalike toitlustajate kisa seda suurem. Kõik aimasid korralikku tellimust.
“Sisseviskaja” oma söögikoha võlusid selgitamas:


Kui “uute klientide leidmise konkurss” on mõne toitlustaja jaoks edukalt lõppenud, siis kogu teenindav personal lööb plaksu, teeb erinevaid häälitsusi ning on õnnest segased:




Toidud toodi lauale üsna kiirelt:


Ise küll õnneks tähele ei pannud aga meie seltskonnas olnud endine kogenud baaritöötaja nägi ära, et köök töötas samamoodi nagu vanasti nõukogude ajal – kõik, mis mõnest kliendist üle jäi, läks ilusti tagasi vitriinidesse.

Kogu õhtusöögi ajal tiirles ümber laudade üks tegelane, kellel oli mõlema kõrva taga punt peterselli. Mis värk sellega oli, jäi arusaamatuks:


Lõpuks, kui oli aeg arvet tasuda, siis läks tsirkus veel täiega edasi. Nimelt tegime väikese vea sellega, et ei leppinud enne söögi algust kokku õhtusöögi summas. Kui toodi arve, siis vajusime ikka nats ära, nad püüdsid meilt 1600 dirhamit (160 eurot) küsida:


Peale meiepoolset väikest selgitustööd saime kaubale 1000 dirhamiga (100 eurot):


Kõhud saime igatahes kõvasti täis.

Ka väljaspool Jemaa El Fnad käis suures osas vanalinnas hoogne elu- ja äritegevus. Kõikvõimalikke kauplemiskohti ja otsatuid kaubatänavaid, urkaid ja urge oli lõputult.
Ükskõik kuhu ei vaadanud, igal pool oli midagi müügiks:






Oluline koht, mida meil oli vaja kindlasti külastada ja oste teha oli mütsiturg - trendikad kaamelivillast mütsid on väga mõnusad kanda:


Meie seltskonna soomlastele tõmmati ka kiirelt müts kõrvuni pähe:


Eks neid naljakaid kohti, mida vaadata, jagus kõvasti. Nendest saaks kokku paksu pildiraamatu. Panen mõned kaadrid ka siia.

“Kullapood” kuldvanniga:


Vaade suvalisele kaubatänavale:


Kohalik kass väljumas kohalikust käimlast:


Putukad magusate toodete ümber:


Mingi arusaamatu vanade televiisorite äri:


Kaubakärumehed ootamas mõnda tellimust esitavat klienti:


Kuningas on käskinud panna ülesse mingidki suunaviidad aga lihtsam oli orienteeruda päikese ja tunde järgi:


Vanad naised kerjamas:


Siin ka väike meenutus meie kämpingu lähedal äri ajavast kohalikust potikaupmehest. Tema käest oleme ostnud mõlemal reisil kõige suuremad vaasid, mida lennureisiga kohe kuidagi tuua ei saaks:


Lõpetuseks eraldi teema vanalinnas liiklusest. Seal küll autosid sõidab vähe aga selle võrra kaherattalisi rohkem. Kuigi kitsastel tänavatel ruumi pole palju aga liikujaid kohati murdu, siis kõik sujus. Näha on, et kõik kohalikud on lapsest peale kõvasti harjutanud ja nii see liiklus käib.
1 minut tavalist vanalinnaliiklust:



Reisisellid

9-15. päev
28.veebruar – 6.märts
Marrakech, Maroko

Mägimatk

Motodega mägimatk oli meil juba ammu enne reisi plaani võetud. Eelmisest reisist jäi samasugusest ettevõtmisest meeldiv kogemus, mida tahtsime seekord korrata. Infoks ette niipalju, et sõitmine oli plaanitud ikkagi mööda teid, kohati küll ka selliseid, kus autoga enam sõita poleks saanud.

Eesmärk oli sõita võimalikult lähedale Atlase mäestiku ja ühtlasi Põhja-Aafrika kõrgeima mäele Jebel Toubkal-ile. Mäetipp on 4167 m üle merepinna.
Marsruudi panime laagris eelnevalt paika, kohalikud kohanimed olid sellised:
Start kämpingust - TAHANOUTE – ASNI – IMLIL – AROUND – (siit pidi marsruut veel edasi minema aga tee sai otsa, nimetame siis tagantjärgi LÕPP-PUNKT) – AROUND – IMLIL – ASNI – OUKAIMEDEN – kämping.

Startisime kohe kell 10 hommikul. Ees ootas pikk päevamatk.
Kogu teekond 202 km.
Tagasi jõudsime peale kella 18.
Matka aeg kokku tuli 8 ja pool tundi, millest sõidu aeg oli 5 ja pool tundi ning seisu aeg 3 tundi. Seisuaega arvestamata tuli liikumise keskmiseks kiiruseks 36 km/h, maksimaalne kiirus 80 km/h.

Kui kämpingusse tagasi jõudsime, siis oli päris suur väsimus sõidust ja nagu öeldakse “kopp ees”. Õnneks see ebameeldiv tunne ununes juba järgnevaks päevaks kiiresti. Nüüd, kui kokkuvõtet, pilte ning filmi vaadata, on jälle meeldivad mälestused.

Ettevalmistused matkaks algasid tegelikult juba mõned päevad varem, kui me pidime kiivrid läbi Bluetoothi omavahel ära ühendama ja kontrollima omavahelist sidet:


Möödasõidul teeäärsest elamisest:


Sellised poti- ja vaasipoed on kõikjal tee ääres, mõnes kohas mitu tükki kõrvuti:

Jääb arusaamatuks, kes selle kauba kõik ära ostab.

Silt näitab, et liigume õiges suunas - IMLIL:


Korra põikasime marsruudilt kõrvale, et sõita teeäärsesse mägikülla, kus tüüpiliselt tee lõpeb ja tagasi saab ainult sama teed mööda:


Tagasiteel mägikülast keerasime masinad meie trassi kõrval kulgevasse jõepõhja:


Tüüpiliselt on osal (vist isegi suuremal osal) aastast jõed kuival.
Ilmselt on siis millalgi vihmaperioodid vist, kui jõed ka täismõõdus on:


Väike pildistamispeatus teel sihtpunkti poole:


Pisut aimu saab tüüpilisest mägiteest:




Teel saime jagada lastele Maximast ostetud lutsukomme:


Lõpuks jõudsime kohta, kust meie enam edasi ei saanud, merepinnast kõrguseks jäi kuskil 1950 m.
Edasi läks mööda mäekülge ainult jalgsirada, mis läbitav ka neljajalgsete koormakandjatega.




Pildil olevad värvilised kotid on täis sõelutud kivipuru, üks valmis hunnik puru veel kotti panemata näha ka pildil ees servas:


Selle sõelumine käis meie teekonnal mitmel pool jõepõhjas. Ilmselt läheb toodang kohalikku ehitustööstusesse. Mõnele kohalikule on see sõelumistöö ilmselt oluline sissetulekuallikas. Materjal läheb siis nendesse kottidesse ja kokkuostja ilmselt tuleb hiljem neile järgi. Meie matka lõpp-punktist lähima kõvapinnalise teeni oli vast pool kilomeetrit, vahepealne ala oli kaetud erineva suuruse munakividega. Mingil moel siis kokkuostja peab oma transpordiga neile ikkagi järgi tulema …

Tagasiteel küsisime ka kohalikelt teejuhiseid, kuna omal sai mõistus ja GPS-l juhised otsa:


Teel kohtasime pakitud kaubikut:


Lõpuks jõudsime Maroko ja vast ka Aafrika tähtsaimasse mäesuusakuurordisse Oukaimeden.
Lumelaua ja mäesuuskade laenutajaid oli ühtäkki igal pool:




Muidugi olid platsis ka kõikvõimalikud kaubamüüjad:


Eks lund oli ka kõrgemal näha, kui silmadega otsisime. Kõik tõstukid töötasid täie hooga ja kaugemal/kõrgemal käis ka hoogne suusatamine.

Pildil olev lõbus tegelane lootis mulle maha müüa mõne kaelakee oma suurest keekollektsioonist.


Keemüüja käis mulle hulga aega järgi, ei jäänud sammugi maha:


Tagasiteel kämpingusse saime taaskord näha põhjust, miks tasub selliseid eksootilisi kohti külastada. Rutiinsel peatusel teeääres kõrgusel 1639 merepinnast hüppas külanaine viuhti üle tee ääre ja hakkas ülijärsul kallakul rahulikult oma kitsedele rohtu korjama:


Enne kojujõudmist kohtasime siin tüüpilist perekonda, kus kõik teevad ühtemoodi tööd, ainult pakk on väiksemal tavaliselt väiksem:



Reisisellid

9-15. päev
28.veebruar – 6.märts
Marrakech, Maroko

Koeraelu (Simba – pikakarvaline Saksa lambakoer)

Simba reisile kaasa võtta – otsustada oli lihtne, kuna juba eelmisel Marokoreisil oli ta meile seltsiliseks. Sellisteks pikemateks reisideks tuleb koera harjutada juba maast-madalast. Meil sai see tehtud ja kodus kasutab koer ka iga võimalust bussi ronida.

Eks sõidupäevadel oli koeral ka üsna igav sõidu ajal. Seepärast kulusid ka temale ära iga paari tunni järel puhkepeatused, kus sai õues pisut jalgu sirutada ja ihuhädad teha.

Kui peremees juhtus üksi bussist välja minema, siis Simba võttis kiirelt koha üle:


Paaril korral tuli Simbale sõidu ajal ärevus sisse, siis ta ei teadnud, kuhu pugeda. Lõpuks ronis sülle ja rahunes maha:


Ööbimised Simbaga on rahulikud, s.t. vaiksed.
Ainult esimesel sõidupäeva õhtul pidi Simba ka korraks voodisse ronima, et maha rahuneda ja seejärel juba edasi kõik ööd all oma pesas (s.t. põrandal või küljeistmel) magama:


Kuni hommikuni Simba ei tee ühtegi piuksu enne, kui pererahvas ärkab.
Hommikused ärkamised nii sõidupäevadel, kui kämpingutes näevad välja ühetoodi - Simba ootab vaikselt, kuni peremees voodist tuleb, siis alles tuleb tal elu sisse:


Kui juba kämpingusse jõudsime, siis esimese asjana liimisime bussiseinale kodus keldrisahtlist leitud kohase hoiatussildi:


Kõikideks ATV-sõitudeks oli meil seekord tehtud väike täiendus - varem ostetud koerapuurile tegi isa kodus vajalikud kinnitused nii, et saab hõlpsalt koerapuuri külge panna ja hiljem ära võtta:


Eks kohalik rahvas on seda puuri koos koeraga kõvasti jõllitanud. Marokos koeri lemmikloomadena ei peeta ja turistidel on ka enamuses kaasas väiksed nuustikud.
Tühja puuriga mõned korrad ringi sõites ilmselt on arvatud, et lapsepüüdjad sõidavad ringi.

Selle puuriga on Simba sellel reisil kõikidele väljasõitudele kaasa saanud.
Alguses oli tal küll väike tõrge, kuna eelmisel aastal ta väga ei nautinud puurissõitu (siis oli see rihmadega UTV-kastis) – kui hakkasime väljasõiduks sättima ja kuulis/nägi puuriukse avamist, siis hakkas pabistama. Puuritõstmise järel rahunes maha ja sõidu ajal oli alati rahulik.
Aga peale mõnenädalalast harjutamist toimus suur muudatus – Simba tegi katse ise puuri hüpata, kui hakkasime kuhugi sõitma. Ja nii on siiani. Tähendab võttis puuri kui oma territooriumi. Mingis võõras kohas peatudes lausa püüdis ennast tagasi puuri poole rebida.

Söögi osas tegime ettevalmistused juba kodus – võtsime kaasa kõik harjumuspärased ja ettenähtud toidud ning lisandid:


Söömine on olnud üldiselt regulaarne ja normikohane, tähendab reis ei ole eriti midagi mõjutanud. Ainult sõidupäevadel andsime pool normi.

Marrakechi kämpingu bassein pakkus Simbale suurt huvi. Juba eelmisel reisil tundis ta ennast Atlandi ookeani ääres peatuskohas suurt mõnu vees olemisest. Kämpingubasseinis koeral ujumine muidugi ette nähtud ei olnud. Siis ta püüdis kõikvõimalikul moel kaasa elada:






Peale pidevat turnimist basseiniserval juhtus nii:


Eks ma pidin teda siis lõpuks välja aitama:


Linnas rahvamassi seas liikumine on olnud muretu ja lihtne – Simbat teised inimesed ei huvita.

Küll aga on kohalikud “hädas”. Paljud kardavad suurt koera ja tõmbavad kõrvale või jäävad seisma:


Tavaline oli ka, et kohalikud hakkasid erinevaid häälitsusi tegema. Kas siis koera haukumist või kassi näugumist või midagi muud arusaamatut. Hüütakse ka erinevaid nimesid – Rex, fashist jms. Enamuses küll tehti haukumist (ka täiskasvanud):


Õhtusöögi ajal lebas Simba rahulikult laua otsas:


Üks kohalik ei saanud tükk aega aru, mis see on:



Selline siis Simba elu. Mõnus, tõesti mõnus.


Reisisellid

15. päev
6.märts
Marrakech, Maroko

Lõpuõhtu Marrakechis

Kuna Marrakechi kämpingus olemisest sai isu täis ja kõik plaanitud tegevused olid nädalaga teostatud, siis edasi oli meil plaanis liikuda tuntud sadamalinna Essaouriasse. Selleks panime kogu laagri päeva jooksul juba kokku nii, et ära sõita järgmisel hommikul operatiivselt ja vaevata:


Kämpingu eest maksime ka juba õhtul ilusti ära 9 ööd x 140 dirhamit, kokku 1260 dirhamit ehk siis umbes 115 eurot.

Peremehele kinkisime tema jaoks kaasa võetud pudeli Vana Tallinnat.

Traditsiooniliselt meie reisidel sisustasime viimast päeva õhtusöögiga kämpingurestoranis. Selleks tellisime juba päeval peremehelt ja tema abiks olevalt pojalt menüü ette ära:

Poeg tuli oma isale 10 kuu eest appi, isa on hakanud vanaks jääma.

Vaade restoranis:




Eelroaks tellisime traditsioonilist Maroko salatit, mis küll igas restoranis on ise kujuga ja ka sisu varieerub. Seekord oli sisuks lisaks sibulale (mis siin maal ei ole kibe) ja tomatile ka avokaado, oad, oliivid, paprika:


Pearoaks igaühele väike taginetoit:


Nii see käib:


Toidud olid ülimaitsvad.
Kokku kulu 280 dirhamit, maksime 300. Ehk siis kokku kahe peale koos pudeli valge veiniga pisut alla 30 euro.

Reisisellid

16. päev
7.märts
Neljapäev

Marrakech - Essaouria, Maroko

Ärasõit toimus lihtsalt - ainult haagis külge ja minek.
Startisime kell 9.

Väravas lehvitas meile sõbralik väravatirva:


Viimane vaade meie kämpingule, vastu vaatamas mahakoorunud krohviga müür:


Ees ootas meid 190 km autosõitu Marrakechist Essaouriasse:


Tee peal kohtasime tüüpilist Maroko liikluskultuuri:


Kits argaaniapuu otsas vilju maiustamas, möödasõitvad turistid teda raha eest pildistamas (alati on kitse juures ka rahakorjaja karjus olemas):


Kohalik koer veetmas päevaund:


Kohaliku Seaküla Simsoni taiesed:


Oleme õigel teel:


Peale 3 tundi sõitu jõudsime ilusti kohale. Essaouria tervitas meid 22,5 kraadi sooja ja taevas sirava päikesega.

Essaouria endise nimega Mogador.
Elanike arv Wikipedia järgi 70 tuhat (2004). Vanalinn igatahes üsna väike võrreldes Marrakechiga. Nagu mujal Marokos siis ka siin müür vanalinnal ümber.
Linna algne asukoht oli asustatud juba 7 sajadil eKr, 15. sajandil lõid portugallased sinna oma kaubandusliku ja sõjaväelise tugipunkti (mille nimetasid Mogadoriks) aga linn tekkis sellele kohale alles aastal 1760.
Aastasadade eest oli Essaouria ülitähtis sadamalinn - alates 18. sajandist käis 40 % Atlandi ookeani liiklusest läbi Essaouria, mis sai tuntuks kui Timbuktu sadam. See oli lõuna poolt Sahara kõrbe pärit karavanide sihtkohaks, kust viidi kaubad edasi Euroopasse. Tänaseks on selline kaubanduslik tähtsus juba ammu unustatud, siiski on Essaouria Maroko üks lummavamaid kohti. 1970. aastate hipide meka on praeguseni kunstnike linn ning omapäi reisijate hulgas väga populaarne.

Bussid parkisime rannatee äärde ära, ookeanini 100 meetrit.
Sisemaalt tulles oli ookeani äärde jõudmine täitsa elamus:


Edasi läksime kohemaid linna peale jalutama.

Kohe nägime ka vahvat matkaauto aretist:




Küljeukse vahelt paistis ka korralik soojustus:


Vanalinnas oli kaupmehi ja turiste omajagu. Suur erinevus Marrakechiga torkas kohe silma – kaupmehed ei olnud nii pealetükkivad ja igaüks ei tormanud oma kaupa pakkuma.

Kogu linnas oli kasse kõikjal ja päris palju:


See tuli vist ikka sellest, et kalapüük on kohalikele olulisemaid igapäevategevusi ning kalapuudust ei ole.
Ja tundus, et kassid on siin ka tavapärasest suuremad:


Kalasadam oli paate täis, kuna ilm oli tormine:


Kohalik lihakaupmees oma kaubaga:


Maitseaineäri ees:


Väsinud kassid:


Aurusauna ukse ees:


Omaette elamus oli muidugi kalaturul söömine:


Kõik välja valitud palad said kandikule ja sealt edasi koka kätte, kes kohe meie kõrval need ära grillis:


Enne sööma asumist seekord tegime kõik maksmisele kuuluvad summad eelnevalt selgeks:


Kuna Marokos avalikes söögikohtades veini ei pakuta, siis oma joogid tuli taas kaasa võtta:


Naaberlaua alt jälgis meid pidevalt kass, kes ootas meie lahkumist, et jäägid üle vaadata:


Tagasiteel busside juurde jäime Simbaga vaatama mänguhoos kasse:


Tükk aega vaatasime:


Lõpuks kassid märkasid:


Bussid parkisime linnarannast ööseks ringi linna serva suurde parklasse, mis oli servast servani karavaanareid täis:


Parkimise öö eest tuli maksta 40 dirhamit = alla 4 euro.

Vaade hilja õhtul parkla eest teele, mingid arusaamatud sinised tuled põlesid lisaks iga posti otsas:



Reisisellid

KOER ON TÕESTI TUBLI, ET SELLE KOHALIKU MÖLLU SEES VASTU PEAB!

17. päev
8.märts, rahvusvaheline naistepäev
Reede

Essaouria - Agadir, Maroko

Kokkulepitult startisime Essaouria parklast edasisõiduks Agadiri poole juba kell 8, et võimalikult vara sihtpunkti jõuda Agadiri lähedal kämpingusse.


Ees ootas meid 153 km suhteliselt aeglast teed, mis osal teekonnast tuletasid natuke meelde mõne aasta tagust reisi Krimmi poolsaarel – tee oli kurviline, mägine ja kohati üsna lapiline. Muidugi Krimmis oli see tee topelt kehvem ja mälu järgi sadu ja sadu kilomeetreid, algul edasi suunas ja pärast kodu poole tagasi. Vot see jääb kauaks meelde. Siin Marokos on ikka selle kõrval kõva teede tase.

Karavaanari hommikusöök:


Vaade Essaouria lähedal kohalikule taksopargile, kõik Essaouria taksod on sinised, valdavalt vanad Mercedesed:

Marokos igas linnas oma värvi taksod. Marrakechis olid mingit beezi tooni, Agadiris porgandipunased.

Teepealsete videote paremaks filmimiseks leiutasin reisipäevikust aluse. Kaamerat hoiab paigal kaanekumm:


Marokos on kitse- ja lambakarjad tihti maanteel:


Taas kord kitsekari argaaniapuu otsas:


Lummav vaade hetk enne ookeani äärde jõudmist:


ja sellele järgnenud vaade alla ookeanile:


Ookeanisse suubuva jõe orus olid suured banaaniistandused, vaade banaanipuudele:


Pisut enne õiget kämpingut jäi tee ja ookeani vahele suur vabakämping, kus võis oma 100 sõidukit olla, tee pealt ookeanini umbes 300 meetrit:

Kuigi kämpingus elu ei ole kallis, siis selles vabakämpingus oli 100 tuhande euroseid busse karjakaupa.

Ligi 3 tunnise sõidu järel jõudsime vahepeatuste ja viperusteta kämpingusse kohale – CAMPING ATLANTICA D’IMMOURAN. Koos kämpingu sildiga tervitab saabujaid kuninga pilt:


Sooja 19, pilves. Kämping asub Agadirist umbes 15 km põhja pool, lähim suurem küla on Aourir, mis asub mõned kilomeetrid Agadiri poole.
See on meil eelmisest reisist äraproovitud kämpingukoht. Paljud Soome karavaniklubi liikmed käivad ka samas talvitumas - tulevad novembris ja lahkuvad veebruaris. Nende soovituse peale tulime ka eelmisel reisil siia ja jäime väga rahule. Sellel reisil otsustasime selle kämpingu jätta põhiliseks puhkamiskohaks, kus veeta enamus reisipäevi.

Hinnad on siin soodsad. Kui olla üle 11 päeva, siis ööpäev 90 dirhamit ehk alla 9 euro. Lisandub (soovi korral) elekter 10A 25 dirhamit ööpäev ehk alla 2,5 euro ja 20 % suurem plats 20 dirhamit ööpäev ehk alla 2 euro:


Kämpingus muidu kohti üle 400 aga meie saabudes oli vabu kohti alla paarikümne. Isegi vedas, kuulsime soomlased kui enne talve tulid, siis jäid kämpingu värava taha järjekorda, 37 sõidukit oli ees sissepääsu ootel, kuni mõni külaline asjad pakib ja koha vabastab. Muidugi me eelmise reisi häid suuri kohti ei saanud ja siis vaatasime mingid enam-vähem teised kohad, mis olid küll standardmõõdus. Ma esialgu elektrit ka ei võtnud, vaja oli hakata testima päikesepatareidega elu.

Kämpingu väravas on väike kauplus, kust saab osta enam-vähem kõike, mida ka suuremates poodides. Valik ainult väiksem. Varustaja-tirva tassimas kanamune kauplusesse:


Puu- ja köögiviljakaupmehed kämpingus:


Lahendamist vajas ka Marrakechi kämpingu basseinist alguse saanud mure – mul mõlemad kõrvad lukus ja lahti enam ei saanud. Hädapärast oli vaja doktori abi. Siinse kämpingu vastuvõtust soovitati lahkelt lähedal küla arsti:


Kahjuks arst ei olnud kohal ja lükkasin visiidi järgmisesse päeva.
Tagasiteel kämpingusse külastasime ka külatänaval puuviljapoodi. Ostsime banaane umbes 1 euro/kg:


Siinsetel puuviljadel on see suur erinevus meil müüdavatest, et neid ei ole kuskil säilitatud. Maitsest on ikka tunda vahe.

Kämpingus leidis Simba üsna kohe ka omasuguse:


Ookeanini on kämpingu tagaväravast 30 meetrit. Tegime kohe ka 4 kilomeetrise jalutuskäigu piki rannikut.
Prantslased korjamas mingeid molluskeid liiva alt (see on neil igapäevane tegevus siin):


Kohe sain ka ookeani vee ära proovida, vesi oli kiireks supluseks paras:


Õhtu lõpetasime saabumise ja naistepäeva tähistamisega kämpingu restoranis, kus oli hästi tore ning väga maitsvad toidud. Menüü küll prantsusekeelne, aru saada suhteliselt raske::


Õhtusöögi tellimisel restoranipoolne eelroog:


Jällegi sama asi, mis mujal – söögikohad veini ei paku, seega tuleb see endal kaasa võtta (mida toitlustajad ka lahkelt lubavad):


Õhtu lõpetuseks vaade restoraniaknast:



Reisisellid

18. päev
9.märts
Laupäev

Agadir, Maroko

Kiiremas korras sai tehtud uus katse küla arsti juurde. Kokkuvõttes oli küla peal vähemalt kaks sellist kohta, kust saada üldarstiabi. Ütleme midagi sellist nagu meil perearst – otseselt raviga ei tegele aga annab juhised, millise arsti juurde minna ja kirjutab ka ravimi retsepte. Mul siis õnnestus ühe juurde löögile pääseda. Peale tunniajalist järjekorras ootamist pääsesin kabinetti. Suurt abi ta osutada ei suutnud, kuna tal puudusid puhastamiseks erivahendid. Ühe kõrva sai natuke puhtamaks aga teine jäi ikka täitsa kinni. Ütles, kui 3 päeva jooksul paremaks ei lähe, siis läheksin Agadiris kõrvaarstile (andis enam-vähem aadressi).
Visiit maksis 100 dirhamit (alla 10 euro), lisaks 2 retsepti apteegist ostmiseks erinevad ravimid, mis läksid pärast kokku veel 158 dirhamit (alla 15 euro):


Läksin siis peaaegu sama kurdilt kämpingusse tagasi. Tegin kaasreisijate bussikatusel pildi meie platsist:


Kuna päike oli taevas üsna intensiivne, siis sain ka esmase arusaama siin laiuskraadil päikesepatareide tööst, katusel 2 x 100 w:


Kontrollpaneelilt on näha akude info. Parajasti oli küljes läbi inverteri ka arvuti laadija ja videokaamera akulaadija. Vasakpoolne näitab toa akut, parempoolne kabiini oma:


Toa aku soetasin enne reisi jaanuaris uue – 105 Ah, toruplaataku. Saab näha, mitu aastat see päikesepatareidega vastu peab. Eelmised akud rikkusin bussi akulaadijaga ära.

Teised reisikaaslased tõid kalaturult värsket sardiini 5 kg, hind 15 dirhamit/kg (alla 1,5 euro). Selle puhastasime kiirelt ära:


Lõunalauale magustoiduks leidus kodust kaasa toodud murakakompotti aastast 1999:


Enne õhtusööki tegime jälle pikema rannas jalutuskäigu.
Simbale meeldib vees plätserdada:


Rannaastangul pesitsevad prantsuse mustlased oma veoautodes:


Õhtusöögiks tegime sardiine kahel moel, suitsusardiin:


ja grillitud sardiin:


Naabrite kass jälgis meie tegevust kaladega pingsalt:


Karavaanari õhtusöök:



Reisisellid