Talve lühendamine - Maroko 2013!

34. päev
25. märts
Esmaspäev

Agadir, Maroko

Nüüd on siis lõpuks käes see päev, kui sama päeva õhtul jõuan teha kokkuvõtte. Reisikirja alguses oli “nihe” umbes nädal. Eks see tekitas omajagu stressi. Kuidagi ei jõudnud “järjele”.

Teisalt on käes aeg, kus eriti põnevaid sündmuseid enam pole. Kõik plaanitud suuremad tegemised on tehtud. Igast päevast tuleb otsida midagi, mis väärib meenutamist.

Ärkasime igatahes 8:40, jälle täispäike ja 21 sooja (nagu tavaliselt). Eelmise päeva tormituul oli täna asendunud tuulevaikusega. Esialgu oli meil plaanis teha mittemidagi (siin on olemas selline tegevus).

Üks väike plaan oli viia kämpingu aia taha siin iga päev olevale lambakarjale meie salatirohelise ja muu köögivilja jääke. Tegelikult eile tegin juba katse ära - läksin karjuse juurde ja hüüdsin “salam!”, see sai kohe aru (kui salatikotti nägi), et kämpinguelanik toob lammastele süüa. Lambad on ka nagu koolitatud – kohe jooksevad kokku. Täna võtsin juba kaamerad kaasa:




Suurem osa ülejäänud päevast möödus kämpingus bussihoovis internetis.
Kibedad tööasjad tahtsid tegemist ja vaja oli kogu internet läbi uurida. Siin on see jama, et suurema tormituulega (nagu eile), kaob ära kämpingu wifi ja ostetud Maroc Telecom 3G modem ka nagu hästi ei tööta. Siis on tuju nii halb ja ka lühikese reisikirja tegemine on vaevaline.
Nüüd oli jälle tuulevaikne ilm ja allah oli meile jälle andnud loa olla internetis, seega tuli täna eilne tegevusetus korvata.

Ostsime kämpingu väravas kauplusest ühe kaamelikleebise. See oli vaja kleepida bussi tagaseinale märgiks, et olime teist korda siin:


Õhtul tegime juba kogenud karavanikokkadena teist korda tagineroa. Selleks kasutasime laupäeval ostetud väikese kondiga tagine loomaliha umbes 6 eur/kg, millele lisasime kõikvõimalikke köögivilju ning pisut maitseaineid. Kui ma õigesti mäletan, siis toidu sisse sai: loomaliha, kartul, porgand, suvekõrvits, küüslauk, paprika, tshilli, uba ja apelsin. Saime nüüd kinnitust, et taginealusel toidutegemine on üks tore ajaveetmisviis. Tuleb vaid varuda toiduaineid ja aega. Aega läheb koos ettevalmistusega umbes 3 tundi. Toidu valmimine on muretu selles suhtes, et põhja ei saa kõrbeda ning hea küpsemine ning maitse on garanteeritud. Igatahes Matkaauto.com kokkutulekul 17-19.mail Aseris Mereojal paneme püsti Maroko köögi.




Seekord siis "reaalajas", kell siin 23:25 ja sooja 16,5 kraadi, Eestis 01:25 ja nats külm (põrrrr).
Head ööd.

Reisisellid

Viimased päevad on möödunud hoogsalt. Oleme teinud mitmeid samu asju, mida varasematel päevadel.
Teisipäeval käisime keskturul (ostud koju - sussid, käevõrud, pehmed kaamlid) ja Marjanne kaubakeskuses.
Kolmapäeval oli meie lähikülas Ouariris jälle juurikaturupäev.
Neljapäeval tegime bussihoovides päevituspäeva (pruuniks peab ju saama) ja õhtul juba lihtviisil tagineroa. Selle tegemises oleme juba väikestviisi osavad.
Reede veelkord keskturupäev ja Marjanne kaubakeskus (jälle peamiselt ostud koju).

Kõik päevad olid päikeselised ja soojad, päeval sooja ikka üle 25 kraadi.

Kuna kõik tegevused on olnud varasema kordus, siis enam sellist uudsuse ja põnevuse momenti enam pole olnud nagu varem. Esmane erutus on asendunud rutiiniga - kõik tundub juba nii harjumuspärane.

Uudist on niipalju, et kämpingusse parkis ennast üks AIRSTREAM, vanus 52 aastat. Tegime enne magamaminemist ka selle peremehega tutvust ja leppisime kokku, et vaatame ta varanduse päevavalges üle ja teeme haagisest fotosid.
Ehk siis on oodata väheke jälle uudiseid.


Reisisellid

40. päev
31. märts
Pühapäev

Agadir, Maroko

Otsustasime esmaspäeval 01.04 hommikul vara hakata tagasi kodu poole sõitma ja AIRSTREAMi ekskursioonile me ei jõudnudki. Kuuldavasti oli seal kämpinguelanikest elav järjekord ning eelmise õhtu elevus asendus ühtäkki sooviga veeta viimane päev siin kämpingus puhates ja mängides.

Võtsime viimasest päevast viimast – puhkasime, käisime rannas päevitamas ja ookeanis laineid murdmas. Laine oli võimas:




Simba sai ka ookeanis ujudes oma osa, pärast oli päris väsinud:


Tagasiteel busside juurde saime omale uue sõbra, kutsu nimega BILLET:


Kutsu oli ilma peremeheta, mingil arusaamatul moel sattus ta meie kätte. Andsime talle siis süüa ja juua ning lasime minna oma teed.

Enne õhtut hakkas kibekiire laagri kokkupakkimine. Haagis sai nagu nõiaväel kilast-kolast tühjaks, et kõik ära pakkida:


Ees ootab meid ligi 900 km sõit Agadirist Maroko põhjasadamasse Tanger-Medi.
Kui kõik sujub, siis oleme esmaspäeva õhtuks seal kohal ja viimane laev läheb kell 23. Ehk saame üle.


Reisisellid

Reisisellid!

Kas hakkate juba koju jõudma? Pole teist juba mitu päeva midagi lugeda olnud!Sai juba harjumuseks iga päev midagi huvitavat lugeda.

Tartus tuli jälle lumi maha,tahaks siit juba minema.....{aga vähemalt auto käivitus poolest pöördest peale talvitumist).Seegi hea....Kuis teil läheb ?Kas euroopas sama seis,kui meil(lumi,talv).

Jõudsime täna ilusti tagasi.
Vahepealse aja kohta jäid postitused eelkõige internetiühenduse puudumise või maksumuse pärast tegemata aga püüan siiski tagantjärgi väikese ülevaate üsna pea anda.

Lisan mõned read veel viimase sissekande päeva kohta enne ärasõitu (40. päev, 31. märts, Pühapäev).

Maksime ära Agadiri kämpingu:
4 esimest ööd olime tavasuurusega platsil - 4 x 90 dirhamit = 360 dirhamit (umbes 33 eurot).
20 ülejäänud ööd olime suurel platsil (umbes 2 eur/ööpäev kallim) = 20 x 110 dirhamit = 2200 dirhamit (umbes 202 eurot).
Kõik kokku Agadiris kämpingukulu 24 ööpäeva 2560 dirhamit, umbes 235 eurot. 1 ööpäeva maksumus tuli seega 9,8 eurot.

Kuna me päikesepnaalide katseks nendel Agadiri päevadel elektrit ei võtnud, siis oli "sääst" ööpäevas 25 dirhamit ehk kokku 600 dirhamit, umbes 55 eurot.
Tegelikkuses selgus aga tõde, et umbes kolm nädalat peale välisest elektrist loobumist sai tühjaks gaasiballoon, mille pealt kogu see aeg toimis külmkapp (õige minimaalselt ka gaasipliidi kasutus). Ballooni täitmine läks maksma 220 dirhamit, umbes 21 eurot. Seega ligi 40 % päikesega "säästetud" summast läks täiendavale gaasikulule.
Saime niipalju selle katsega selgeks, et sellise hinnaga kämpinguelektri võtmine on ka soojal reisil (kus pole vaja näiteks elektrit kütte jaoks) siiski mõistlik otsus vaatamata päikesepatareide olemasolule. Kui oleksime välise elektritoite juurde võtnud, siis oleks enda elu kindlasti ka mugavam olnud.
Niipalju siis päikesepaneelide kasust rahalises mõttes.

41. päev
1. aprill
Esmaspäev

Ärasõit Agadirist

Ei tea, kas varasema kellaaja tõttu aga ärkamisel kell 7 oli sooja ainult 14. Siiski võtsin ette virgutava supluse kämpingu basseinis ning tegime seejärel veel viimase ärasõidueelse toimingu - tühjendasime solgiveepaagid. Puhta vee saime tankida ning WC-kasseti tühjendada juba eelmisel päeval, kuna platsi varustusse kuulus veekraan ning ka WC-kasseti tühjendamiseks maast turritav suletava korgiga umbes 100 mm läbimõõduga kanalitoru.

Startisime kell 8 eesmärgiga jõuda sõiduplaanis olevale laevale väljumisega kell 23, ees ootamas 850 km.
Tee peal tuli maksta kuues kohas kiirteemaksu, kokku umbes 41 eurot.
Tegime kogu distantsil 3 vahepeatust ja jõudsime lõpuks sadamasse kell 21. Enne sadamasse jõudmist tankisin täis ka tühjad kütusekanistrid, et pisut säästa kütuse arvelt - Marokos liitri hind umbes 0,76 EUR, kui Euroopas 1,45 euro kanti. Niimoodi õnnestus lisaks paagitäiele (75 liitrit) kaasa võtta ligi 300 liitrit kütust, mis võimaldas läbi sõita umbes pool Euroopa distantsist ning säästa kütusehindade vahelt umbes 250 eurot.

Passi- ja tollikontroll läks üllatavalt sujuvalt.
Kontrollis keegi meie vastu eriti huvi ei tundnud. Passides viisad ja sissesõidukuupevad vaadati üle (tasuta viisaga ei tohi olla riigis korraga kauem, kui 90 päeva), võrreldi ka näoga ning sõidukites oleva vastu ei tuntud mingit huvi. Eks neid matkaautosid nad eriti ei torgi.
Sõidukite (nii buss, kui kaasasolev ATV) kohta täitsime Marokosse saabumisel vastava paberi, kus on sõiduki andmed peal. See paber tuli nüüd loovutada, et tõendada sõidukite lahkumist riigist. Neil on oluline, et turist oma sõidukit kohapeal rahaks ei teeks.
Tegelikkuses ei tulnud mitte keegi selle protseduuri käigus vaatama, kas me nende sõidukitega ikka päriselt ka lahkume (oleks võinud vist ka eesli seljas ära sõita). Ei vaadatud isegi haagise kaane alla, kas ATV on ikka peal. Komandör, kes meiega tegeles, võttis ühe käega oma putka luugist sõidukite riiki sisenemise dokumendi, teise käega hoidis telefoni, et vist oma pruudiga rääkida ja samal ajal lõi igale poole vajalikud templid ja pani allkirjad ning oligi kõik.

Enne päris sadamakaile pääsemist tuli läbida veel autoröntgen, millega kontrollitakse inimkaubandust. Sadamas on umbes keskmise veoauto suurune eriveok, millel on peal spetsiaalne läbivalgustusseade. Veoki küljel on selline suur raam, mis ulatub üle kontrollitava auto teisele poole maani välja. Sain sellest tagantvaates ka mingisuguse pildi, midagi ehk saab aimu:


Pannakse korraga siis umbes 5-6 sõidukit selle veoka kõrvale ritta ja see sõidab teosammul nende kõrval nii, et röntgeniraam sõidab kõigist kontrollitavatest sõidukitest üle. Kõik reisijad on samal ajal välja käsutatud. Kontrollveokil on pildil vasakul näha oleva kasti sees hunnik ekraane, kust siis tegelased näevad korraga kõikide kontrollitavate sõidukite sisu.
Meie ees kontrollitud sõidukite grupp võeti kohe peale rõntgenit eraldi ette. Ei tea, mis neil seal kahtlast oli. Eks siis peale inimeste otsitakse veel igasugust kontrabandat - narkootikumid jms.
Meil läks "õnneks". Nii kui röntgenimasina alt pääsesime öeldi, et kaduge eest ära.

Laev saabuski enam-vähem õigel ajal, meie rõõm seda nähes oli muidugi suur:


See tähendas, et meie ärasõiduplaan toimib. Laeva saime küll alles 23:45 ja liikuma hakkas see täpselt südaööl (ehk tund graafikust hiljem) aga juba laevas olles oli kõigil kergendus, et kogu see piiriületus sai nii kergelt läbi ja juba liigume Hispaania poole.

Kuna selja taga oli pikk ja väsitav päev sõitmist, siis peale laevapoes kohustusliku odava kange alkoholi ostmist hiilisime tagasi autodesse ja tegime ülesõiduajal kosutava une.

Hispaania poole peale jõudes oli väike küsimus, kas keegi meid kontrollida tahab ja avastab meie salakütuse aga passikontroll vaatas suurte silmadega Eestist tulnud matkaautot (polnud vist eriti näinud) ja isegi ei süvenenud passidesse ning tollikontrolli nagu üldse ei märganud. Ju siis matkaautoga reisijaid ei torgita eriti kuskil.

Sõitsime kohe edasi samasse sadama lähedal mõne kilomeetri kaugusel olevasse Lidli poe parklasse. Kohale jõudsime kell 2 (Hispaania kohalik aeg +1 tund ehk kell 3). Väljas sooja 14 nagu ka päeva alguses ligi 1000 km lõuna pool.

Läksime kohe magama, ees ootas uus päev.

42. päev
2. aprill
Teisipäev

Hakkame Hispaanias liikuma kodu poole


Ärkasime öiste askelduste tõttu alles kell 11:30. Soojakraade oli selleks ajaks pisut juurde tulnud – kraadiklaas näitas 18. Ega palju Aafrikale alla ei jäänudki.

Ärgates hakkas kohe silma meie kõrval matkabuss, mis seisis täpselt sama koha peal ka meie reisi alguses.
See võiks olla pilt rubriigis “leia x erinevust”.

Pilt tehtud 26.veebruari öösel:


Pilt tehtud 2.aprilli hommikul:


Ei tea, miks küll keegi veedab talve Hispaanias poe parklas?

Alustades oma teekonda sellest Lidli poe parklast Algecirase sadama lähistelt võtsime suuna lääne poole Fuengirolasse (u.100 km). Teel sihtkohta külastasime kahel korral Mercadona kauplust ning korra käisime ka Aldi kaupluses (selles küll elus esimest korda – täpselt sama poesaali kontseptsioon, mis Lidl ning meil Säätumarket). Poeskäikudega rahuldasime eelkõige soodsa hinnaga lahjema alkoholi ostuhuvid.

Hinnast saab aimu siit hinnasildilt:


Kokkuostetud kraami ärapaigutamisel tuli kasutada nutikust – ära sai kasutatud kõikvõimalikud panipaigad, kapid ja isegi sellised urkad, mida iga päev ei märkagi:


Kohale jõudes Fuengirolasse kohtusime veelkord oma väikese sugulasega, kellel parajasti lõppes koolipäev ning võtsime ta siis veel olles koolivormis oma hoole alla.
Kohalikus söögikohas sõime kõhud korralikult täis, loovutasime väikese sugulase tagasi ta emale ning alustasimegi veel enne päris õhtut sõitu põhja suunas.

Tee peal nagu nõia väel sõitsime mööda juba varem Agadiri kämpingu lähedal nähtud kummalisest diivaniga katusel matkaautost, millest oli juttu ja pilt 29.päeva (20.märtsi) kokkuvõttes - panen siia meenutuseks selle pildi uuesti:


Uuesti seda nähes keset Hispaaniat maanteel oli üllatus muidugi suur. Diivan oli endiselt varustuses:


Enne hämardumist möödusime Sierra Nevada mägedest, lumikate neil oli kaugelt näha:


Pressisime veel pisut edasi, kuni päevavalgust jätkus:


Päeva lõpuks kella 21.30-ks jõudsime umbes 230 km kaugusele Fuengirolast Madridi poole. Soojakraadid olid langenud 13 kraadile.
Ööbimiseks leidsime üsna hea koha kiirteest kõrval väikeses asulas mingis hotelli- ja spordikompleksi kõrval parklas:


Keegi meid seal ei seganud ja magamiseks ideaalne vaikne koht.


Reisisellid

Tervist.
Olen lugenud Teie postitusi suure huviga. Aga eks igal reisil juhtu ka väikseid äpardusi. Eriti hea meel oli selleüle, et Simba kiirteel joostes endale ega teistele ohtliku olukorda ei jõudnud põhjustada.
Mis aga pidurite ülekuumenemisse puutub siis eks kettad ja klotsid said kõvasti vatti. Kettad võib kõveraks kiskuda ja klotsidele kõva kihi peale põletada. Lisaks piduri sadulate kummi detailid (jälgige pidurivedeliku taset ja lekkeid). Võib ka rattalaagritele haiget teha (sulatab määrde välja).
Tagasilla veolistel võib ka pooltelje tihendid (semmerling) kuumast kõvaks kiskuda ja tagasilla õli lekkima hakata.
Aga loodame, et pääsesite kerge ehmatusega. Mägedes laskumisel tuleb pidurdada võimalikult palju käiguga, eriti hea on kasutada nn."mägipidurit" juhul kui see olemas on.
Head kojujõudmist soovides, Hallvana!!!

Tervitus.
Olen ka pea kõik teie postitused huviga läbi lugenud ja videod ära vaadanud, mulle igadahes meeldis. Pidurite kuumenemisega on mul mõned korrad jamad olnud aga mitte nii hullult kui teil seal. Ma tulin ühelt Lõuna Eesti ringilt ja piisas vaid mnt-l läbi sõita suuremast loigust, Tallinnas oli siis just kõva padukas ning mu bussi piduriketad läksid kohe kõveraks. Tavaliselt kuumenevad piduris siis kui mõni piduriklots vetsa kinni jääb, kas siis silindri või muu sodi pärast. Korralik puhstamine ja vajadusel uued tihendid sisse ja jälle korras. Laagrid oleks mõtekas ka üle vaadata, kui ikka kusagilt mingid rasvad on välja keetnud siis tuleks tihendid ja laagrid uuendad, kõik oleneb kui palju kahju kuumus tegi.

Edu!

Piduritega peab ettevaatlik olema, mina sain kenasti hakkama väga vähese pidurdamisega, 5. või ka 4. käik ja 3500 pöoret pidurdas suht hästi. Kui liiaks läks pidurda korra intensiivsemalt maha ja siis jälle ilma pidurdamata edasi. Ventileeritavad kettad jahtuvad päris kiiresti, kui vabad on. See pool liitrit õli, mis sellise käiguga pidurdamistega mootorist kaob pole just hull lugu.
Käru taga annab siin muidugi oma lisaväärtuse ja suurem kaal. Vee pealeviskmine peaks üldjuhul kõveraid kettaid tähendama. Kuna ilma eriliste tähelepanekuteta edasi koju saite, siis vist läks õnneks. Kui pedaal pidurdamisel ei jõnksuta, siis polnud hullu.

Kõigest muus on kõikse hullem see, kui õli keema läheb. Üldiselt, kui mägesid forseerima minna, siis Castroli Racing õli. Maksab hullupööra, võrreldes tavalisega, aga keemis punkt on oluliselt kõrgemal.

Suur tänu piduriteemaliste kommentaaride eest!
Vaatame tähelepanelikult ja hoolikalt mainitud asjad üle. Niipalju võib küll kohe mainida, et edaspidised pidurdamised sujusid tõrgeteta (ja jõnksutamiseta). Ehk siis pidurikettad peaksid olema sirged, hea seegi.

Muidu on mul kombeks mäest alla sõites pidurdada ikka käiguga nii nagu autot sõitma õppides ka õppisin, ka ees oleva takistuse jaoks pidurdades. Piduritega pidurdan vajadusel ja viimases hädas.

Too laskumine oli natuke õnnetu selles mõttes, et ma sõitsin meie reisikaaslaste taga ja tol hetkel mingil arusaamatul põhjusel ma ei sõitnud neist mööda. Muidu ma olen mäest alla sõitnud ikka hooga. Olgu või 120 km/h. Kui on läinud liiga hoogsaks, siis nagu Arvo ütles, pidurdan intensiivselt hoo alla ja hakkan taas vaikselt käikudega mängima.

Kokkuvõttes tegelikult meil oli õnne, et ma olin teise bussi taga - muidu oleks sellel pidurid leegiga põlema läinud ...

veel piduritest
kui varem ei ole piduriõli vahetatud siis nüüd võiks selle kindlasti ära teha.
selline kuumutamine ei tee õlile üldse head
lisaks on õlil ka niisama "parim enne" olemas.

ja kui kettad jäid sirgeks läks Teil hästi - selline vesijahutus ei lõppe tavaliselt hästi.
on ka juhtumeid kui kettad saavad piisavalt kahjustatud tulevad sisse pinged ja praod !

kindlasti vaadake kogu pidurite mäng tähelepanelikult üle - viga ei või ilmneda täna aga nt. peale pikemat seismist (nt. jäävad kinni) või järgmist ägedamat pidurdamist (nt. murrab ketta, läheb kõveraks vms.)

Kettad ja kogu pidurisüsteem kontrollige kindlasti üle ja kui millalgi veel selline asi kellegil juhtub siis ei tasuks kohe külma vett peale visata vaid proovige pidurid loomulikul jahtumisel maha jahutada- kuigi see võtab kauem aega. Veekannuga võib lihtsalt kõrval alguses vaadata, et kui nii kuumad on, et tuli taga siis pisut ainult vett ja edasi taas loomulikul jahtumisel.Siis ei tohiks kettad kõveraks minna. Aga klotsid kannatab ilmselt igal juhul nüüd ära vahetada.

44. päev
4. aprill
Neljapäev

Prantsusmaa

Ärkasime kell 7. Õhtusest 12 soojakraadist oli hommikuks järgi jäänud 5. Nii madalat temperatuuri polnud me reisi algusest alates näinud. Vihma sadas.

Kell 8 hakkasime edasi liikuma. Ees ootas meid ligi tuhat kilomeetrit tasuta teid mööda Prantsusmaad.

Sadakond kilomeetrit oli alustuseks enam-vähem sirgjooneline tasasel maal teelõik, kus olemasolevat tasuta kiirteed renoveeriti, tähendab tehti lisaradasid. Töö käis hoogsalt. Eesti mastaapidega oli see võrreldamatu.
Filmina nägi välja nii, siin 1 minutike sellest:


Kliima on siin muidu ikka vägev - kahe suuna vahel kasvasid võimsad forsüütiad kollaste õitega taimed:


Natukese aja pärast nägime teel “nipi”-haagissuvilat. Sellel on katus sõidu ajal alla lastud. Elamisasendis käib mingi mehhanismiga meetri jagu ülesse ja siis jääb katuse ja seinte vahele vist mingi telgiriie aga võib-olla ka kõvem materjal. Tuuletakistuse koha pealt on edu olemas:


Suur pluss Prantsusmaal mööda tasuta teid sõites on vahepeal väikesed linnakesed, kus on selline mõnus ja rahustav miljöö - päris hea vaheldus pikal sõidupäeval:


Teeäärsed sildid ja majad on nagu muinasjutust:




Temperatuur tegi teekonnal huvitavat vingerpussi – hommikusest viiest soojakraadist jäi päeval järgi 2,5 (kogu aeg vihm) ja peale lõunat, kui olime sõitnud 550 kilomeetrit ning hakkasime jõudma Digoin’i oli ühtäkki 15 kraadi sooja ja läbi pilve hakkas ka päike paistma!

Hetk hiljem muutus ilm taas – nagu välk selgest taevast hakkas vihma sadama:


Kell 21 jõudsime oma eelmisest Maroko-reisist tuttavasse ööbimiskohta linnas nimega L’ISLE-SUR-LE-DOUBS.
Seal on meil hea vaikne koht suurest teest nats kõrval.
Väljas 8 soojakraadi, kuiv.

Kokkuvõttes tegime teel 5 peatust ja sõitsime päevaga 816 kilomeetrit. Kiirtee kulu puudus.
Liikumise keskmiseks kiiruseks saime 74 km/h.


Reisisellid

Teatame suure kurbusega, et 3.detsembril hukkus kodus õnnetuses meie kõige kallim sõber ja vapper reisikaaslane Simba.

Head foorumikaaslased ja kõik kellele läksid korda meie reisiseiklused - hoidke end ja oma lähedasi, kes on teile armsad!

Ivar

Meiepoolsed kaastundeavaldused.

Väga kurb uudis!

Tunnen kaasa!

oi, kurja... meie pere koos Simba mängusõbraga jääb teda hää sõnaga meenutama...

Tere

Lahe oli jälgida teie tegemisi kaugel eemal!
Südamlik kaastunne pereliikme kaotuse puhul, tean mida tee tunnete, kuna jaanuaris 2013 lahkus meie peres neljajalgne pereliige (ta oli 13aastane ja lahkus halvatuse läbi).

Täname, sõbrad kaastunde eest!

Soovime omalt poolt kõigile Ilusat Uut Aastat 2014 ja vahvaid reise!

Tunnen kaasa. Sellise vahva sõbra kaotus pole kerge.