meie pere reis 2014 Itaalia

Oleme juba ma ei teagi, mitmendat päeva (puhkus ju, ei peagi teadma) laias maailmas ja üritan tagant järele mõned olulisemad sündmused ja faktid kirja panna....

Startisime siis 25. Juulil ja suund oli Itaalia. Sõitsime Poolast edasi läbi Saksamaa ja Austria. Teel olid mõned kohustuslikud külaskäigud, mis venitasid marsruudi nii ajaliselt kui ka kilomeetritelt pikemaks.
Kütusekulu ja teemaksude kokkuvõtte teen reisi lõpus.

Tahaksin kirjutada mõnest meeldejäävamast kohast tee peal, kuhu sai sisse põigatud ja mis võivad ka teistele huvi pakkuda.

Kuna meil on peres kolm last, siis esimene plaanitud koht oli Legoland Saksamaal – Legoland Deutchland Resort, Günzberg, Legoland allee, 89312. See asub Ulmist paarkümmend kilomeetrit eemal ja Münchenist umbes 100 km eemal.
Jõudsime sinna õhtul umbes 7 paiku. Kuna Legolandil on oma kämping, siis oli plaan sinna ööbima jääda ja järgmiesl päeval külastada parki. Kahjuks meie kohale jõudes oli kämping juba „full“ ja meile pakuti soodushinnaga parkimiskohta kämpingu värava taga kruusaplatsil. Lubatud oli kasutada kõiki kämpingu teenuseid, ehk pesemisvõimalused ja wc olid olemas. Hommikul anti ka sissesõiduluba, et tühjendada veepaaki, wc-d ja võtta puhast vett ning vajadusel laadida akusid. Kogu „elamine“ oli puhas-korras, soe vesi olemas ja ei mingeid piiranguid kasutamisel. Jätan ka koordinaadid: N48.42563 E10.31185. Kämpinguga koos on võimalus osta kehepäevane sooduspilet Legolandi. See tähendab, et saad ühe päeva maksumuse eest kahe päeva pileti pluss veel soodustused hinnas. Meie eelarve kokku oli (3 täiskasvanut – s.h 15a laps + 9a laps + 1a laps + 2 täiskasvanut koos parkimisega kämpingus värava taga) 182 eur. Kassast ühepäevapilet oli täiskasvanule (vist) 40,50 eur ja lastele 26 euri.





Kui nüüd rääkida Legolandist, siis jääb see küll natukene alla Taani Legolandile, kuid tegevust on siiski piisavalt. Me olime seal 7 tundi ja lastele jäi ikka veel väheks. Kõiki kohti ei jõudnud ka läbi käia, sai ennem villand. Tegemist on täisväärtusliku lõbustuspargiga, kus domineerib Lego teema. Lisaks lõbustustele on tüüpilised Legolinnad ja klotsidest ehitatud loomad ja muud atraktsioonid. Vaatamist ja tegevust on tõesti piisavalt.









Kellel vähegi võimalust ja tahtmist pikemalt olla, soovitan võtta kas siis kämpingu või hotelli või majakese, mis on kõik väga stiilsed. Võttes ühe nendest variantidest saab kahepäeva pileti tavapileti hinnaga. Ööbimiskülas, kus on need majakesed ja hotell ning ka kämping asuvad, on ise juba tegevust küllaga – seal on hulga mänguväljakuid ja seiklusrada, samuti klotsidest ehiatatud asju, mida niisamagi tore vaadata.
Kämpingus on Check-out kell 11.00, peale seda tuleb auto panna spetsiaalsesse matkaautode parklasse, mis muidu maksab 6 euri. Kämpingu kaardiga on aga parkimine seal tasuta, seega on ka see väikene kokkuhoid.

Matkaautode parkla Legolandi ees:

Järgmine kämpingus ööbimine oli meil Firenzes – Camping Village Internazionale Firenze ***.. Koordinaadid: N43.72374 E11.21927 Hinnad: Täiskasvanu 10,80 eur, laps 3-11a 5,40 eur, auto 13.50 eur, turismi tax 1.00 eur/inimene. Elekter hinna sees. Kämping asub Firenzest natukene väljas, aga 10 minuti jalutuskäigu kaugusel on bussipeatus, Buss sõidab kesklinna umbes 20 minutit ja pilet maksis 2 eurot.

Kämping ise on eriliste mugavusteta ja suht ebamugavate parkimiskohtadega – kohad on määratlemata ja on lihtsalt suur laineline plats puude vahel. Loodis kohta on üsna keeruline leida, vaatamata sellele, et rahvast oli väga vähe. Olemas on bassein, väike pood ja suht mõttetu restoran. Samas pesemisvõimalused ja vetsud olid väga puhtad ja korralikud.

Kuna kämpast pilte ei teinud, siis mõned Firenze linnavaated...

Järgmised kolm ööd olime Roomas – Camping Village Roma. Selle soovituse sain siit foorumist ja broneerisin igaks juhuks omale ka eelnevalt koha. Deposiit 1/3 kogusummast. Koordinaadid: N41.88671 E 12.40479. Sel ajal, kui mina sinna jõudsin, oli vabu kohti päris palju. Mingi aja pärast avastasime aga, et pole ühtegi vaba kohta järgi. Kuna meil oli kindel plaan Roomas natkene ringi tuuseldada, siis pidasimegi targemaks eelnevat broneeringut interneti teel.

Hinnad: Täiskasvanu 12,10, laps (2-12a) 8,70, auto 13,50, turismi tax 1 eur/inimene ööpäevas.
Kämping ise oli igati mõnus. Korralikud pesuruumid ja vetsud, mõnus restoran, kus tehakse kohapeal ise pizzat, piisavas suuruses pood, suur bassein koos baariga. Suureks plussiks on oma buss, mis sõidab otse Vatikani kõrvale ja sõiduaeg 15-25 min. Hind edasi-tagasi on 3 eur/inimene. Kämpingu buss käib hommikul kella 8-st õhtul kella 18.30-ni. Samas on kämpingu ees ka bussipeatus, kus linnaliini bussid käivad väga tiheda intervalliga ja sõidavad õhtul kella 23.30-ni, reedel ja laupäeval veel kauem. Metroopeatusega seoses oled aga ühendatud koheselt kogu linnaga, Metroo pilet 1,50 eur/100 minutit või 6 eur/päevapilet.

Kämpingust üle tee on hästi suur toidupood. Et inmesed ei jookseks poodi üle suure tee, siis sõidab poe ja kämpingu vahel 7 kohaline auto, mis on tasuta, sõiduaeg ca 5 minutit.
Roomast siin kirjutada ei ole mõtet, jääksin jänni. Kolme päevaga jõudsime teha kiirvisiidi kohustuslikesse kohtadesse ja ka natukene niisama linnas jalutada. Loomulikult on seda vähe, kuid seal saab täieliku kultuuri ülekülluse, sest liiga palju on vaatamist. Muuseumidest piirdusime vaid Vatikani muuseumiga, millest sai ka sellise kultuurilaksu, et piisab pikaks ajaks. Eks järgmine kord jälle...

Mõned Rooma ja Vatikani pildid...

Kui toidupoest rääkida, siis jalakäijatesild läheb ju üle tee kohe kämpingu eest poe juurde. Pane kämpingust ka paar pilti. Muide, head kämpingud on ka Camping Serenissima Veneetsias ja eriti Mare Monti Sestri Levantes Genova lähedal.

See jalakäiate sild oli remondis ja sinna ei lastud, seepärast oligi tasuta transport organiseeritud. Kämpingust pilte ei teinud.

Roomast võtsime suuna Napolile, Läksime mööda väiksemat mereäärset teed, GPS-i järgi vahemaa ligi 240 km. Enne Napolit umbes 80km sai kõrvalolevate randade vahtimisest kõrini ja otsustasime keerata sisse esimesse kämpasse, et palavust leevendada ujumise ja külma veiniga. Tehtud-mõeldud: võtsime gepsu järgi esimese kämpingu ja sattusime kämpingusse Baia Domizia. (81030 Baia Domizia (Campania), Italy) koordinaadid: N 41,20724° E 13,79162°





Kämping igati mõnus ja otsustasime peale koha leidmist, et siit ei liigu me vähemalt 2 päeva kuhugi Mõnus rand, soe vesi, suured parkimiskohad, suur pood, kus oli isegi värske liha lett, lisaks tööstuskaupade pood, jäätisekohvik, ajalehekiosk ja raamatupood, ülisuur restoran, mänguväljakud, jõusaalid, kino, diskoteek jne... Kõik eluks vajalik olemas. Ainuke, mille pealt oli kokku hoitud, oli vetsu prill-lauad ja –paber Muu oli kõik väga mõnus.




Hind oli ka muidugi mugavustele kohane: täiskasvanu 12 eur, juunior 6-12a 9,50 eur, laps 1-5a 8 eur, auto 24,50 ja turismitax 0,30 eur. Ühesõnaga meie perel läks kaks ööd kokku 157,20 eur.

Ülejärgmisel päeval jätkasime teekonda Napoli poole. Oli plaan külastada nii Pompeid kui ka Napolit. Pompei varemete juures on kõrvuti kolm kämpingut: Zeuz, Spartacus ja Pompei. Meie valisime nendest Pompei (Via Plinio 113, 80045 Pompei (Campania), Italy) Koordinaadid: N40.74639 E14.48477. Kämping asub täpselt Pompei varemete sissepääsu vastas üle tee. Varemetesse on mitu sissepääsu ja kämping Zeuz asub samamoodi väravate vastas ja hiljem jalutades tundus see isegi mõistlikum variant.

Tegelikult oli see Pompei kämping täpselt selline ainult paras ööbimiseks, kuna seal peale „Ristorante“ ei olnud küll midagi põnevat. Ristorantes pakuti küll tavapäraselt hääd pizzat, aga see oli ka kõik, mis neil üldse pakkuda oli. Kämping ise oli suht väike, kuid kohti oli siiski piisvalt ja saime koha sidrunipuu alla, mis oli täis valmivaid viju. Hind oli ka vastav: meil läks 2 ööd maksma kokku 63 euri, ehk 31,50 eur/öö. Spartacus oli täpselt üle aia ja ilus muruplats, kuid lõõskava päikese käes – ei mingit varju, meil olid vähemalt puud...

Nüüd natukene vaatamisväärsustest: Pompei oli küll koht, mis avaldas mulle sügavat muljet. Kokkuvõttes käisin seal kahel päeval. Esimene päev koos perega ja teisel pärastlõunal veel üksinda kondamas. See oli asi, mis jättis sügava jälje ja tõesti tekib tunne, et oled sattunud ca 2000 aastat ajas tagasi. Ei oleks imestanud, kui kõrvaltänavast oleks välja keeranud kaarik tolleaegsete riietega elanikega. See on koht, kuhu tasub minna. Pilet täiskasvanule 11 eur, lapsed tasuta.

Mõned Pompei vaated:

Teisel päeval võtsime suuna Napolile. Rongi peatusesse oli kämpingust ca 5 min jala minna ja see oli kämping „Zeuz“ värava ees. Pilet Napolisse maksis 2,90 eur ja rong sõidab sinna umbes 20 minutit ja käib iga poole tunni tagant. Napoli ise oli meie jaoks täiesti mõttetu koht ja aja raiskamine. Põhjus, miks me sinna läksime, oli see, et vanalinn oli Unesco maailmapärandi nimekirja kantud ja kujutasin ette muljet avaladavat vanalinna. Tegemist oli aga täiesti igava linnaga, kus peale paari vanalinna tänava ei olnud mitte midagi vaadata. Linn ise väga must ja räpane. Sinna ma enam kunagi tagasi ei läheks ja ei soovita ka teistele.

Napoli:










Aga kokkuvõtteks on hoopis teine soovitus: sõitsime pärast Pompeist lahkumist läbi Sorrento, mis oli vastupidi väga ilus linn ja kus oleks tahtnud pikemalt viibida. Sorrentos on mitu kämpingut ja Sorrento – Napoli rong (millega meie Napolisse sõitsime) peatub täpselt Pompei varemete värava ees (peatus Pompei). Ehk siis minu soovitus on see, et võtke parem kämping Sorrentosse ja Pompei on nagunii umbes 10-15 min kaugusel rongiga minnes. Vähemalt on ööbimine siis ilusas linnas ja õhtul ka silmailu ringi jalutades.

Pompeist edasi plaanisime sõita läbi Amalfi, kuna see rannikuäärne tee pidavat olema üks ilusamaid Itaalias. Jõudsime juba üsna Amalfi lähedale, kui meid peatas kaunis tütarlaps ja teatas, et matkaautodega sealt läbi ei pääse. Olime juba pikalt mööda rannikut sõitnud ja ilusaid vaateid saanud nautida, kuid edasi tee sai minna kahjuks ainult tagasi. Midagi ei jäänud üle, pidime otsa ringi keerama ja seda ilusat teed pidi tagasi sõitma. Amalfi jäi seekord nägemata ja see oli vist ka esimene kord, kui edasisõitu on piiratud. Olen näinud keelumärke haagissuvilatele, kuid matkaautode liikumise piirangut ei ole tänaseni kohanud. Nüüd siis uus kogemus.

Sõitsime tagasi Sorrentosse ja võtsime suuna linna nimega Matera. Seal on väga omapärane vanalinn, kus sadu ja tuhandeid aastaid tagasi on elamised rajatud kaljuseinte sisse. Seal oli ka suur parkimismaja, kuhu mahtusid vabalt ka matkaautod. Kõrgusepiirang oli mäletamist mööda 3,5 m. Meeie parksime siiski ühes elumajade vahel asuvas parklas, kus oli peale meie veel teisigi matkakaid.








Linn ise oli aga vägev. Jälle üks koht, mida soovitan marsruuti planeerida, Kaljudesse uuristatud majad, kirikud jms olid väga lahedad. Selle linnaosa nimi on Sassi (tõlkes koopad) ja viidad sinna näitavad kohe linna sissesõidust alates. Samuti on see GPS-ga kergesti leitav vaatamisväärsus.

Edasine suund oli Itaalia ida-külge. Kuna õhtu hakkas kätte jõudma, siis otsustasime võtta esimese rannikuäärse kämpingu. GPS-i otsingu tulemusel sattusime kämpingusse, mis asus linnas (külas?) Giovinazzo. Eesmärk oli seal tegelikult ainult öö veeta ja hommikul edasi sõita, Koordinaadid: N41.18229 E 16.68372. Hind meie viieliikmelisele perele kõik kokku 35 euri. Kämping koosnes valdavalt vanadest kärudest, mis olid ilusasti „mööda nööri“ ritta säätud. Meri oli kohe kõrval, kuid rand oli kivine ja ujumine suht võimatu, kuigi inimesi vees ikka käis. Õhtul tegime kämpingu kõrval ühe kiire pizza-ringi ja siis läksin üksi natukene maid avastama. Kesklinn oli ca 10-15min jalutuskäigu kaugusel ja otsustasin tutvuda kohaliku öise eluga. Kuna mul ponud mitte mingisugust aimu, kus linnas me oleme, siis olin täiesti eelarvamuste vaba, aga asi lõppes sellega, et olin linnast ülimalt vaimustunud ja käisime seal jalutamas ka järgmisel hommikul.

Linn on oma ehitistelt ca 500-1000 aastat vana ja kõik majad on ühtlaselt liivakivi värvi. Pisikesed kitsad romantilised tänavad olid öösel kuidagi eriti müstilised. Väga palju on igasuguseid pisikesi tänavaid ja käike ning eriti paeluvaid võlvialuseid.

Üle tunni ei ole seal midagi teha, kuna vanalinn on pisikene ja kompaktne. Eemalt näha rahulikus linnakeses käis öösel piisav melu – kõrtsid olid avatud ja rahvast vooris edasi-tagasi. Jällegi koht, mida julgeksin soovitada.

Lõuna paiku võtsime suuna põhja poole, et vaikselt hakata kodu poole tagasi liikuma. Plaanisime sõita paar-kolmsada kilomeetrit ja jääda mõnesse mereäärsesse kämpasse paariks päevaks vedelema. Kuna terve see Itaalia idapoolne rannik on kämpinguid täis, siis probleeme väga ei tohiks ööbimiskohtadega olla. Kui esimesse ei saa, siis teise või kolmandasse ikka saab. Esimene kämping, mis teele jäi, oli suht täis ja pakkuda oli vaid 2 kohta. Vana vaatas autot ja vangutas pead ning tegi rahvusvahelise zeshti, mis tähendas, et auto on liiga pikk. Proovisime tühjale kohale sisse keerata, kuid tee oli liiga kitsas ja puud segasid. Egas midagi, tagurpidi kämpast välja ja uut otsima.

Ei hakanud siltidega enam jahmerdama, otsisin gepsust „puntra“ , kus oli kolm kämpat järjest ja vahemaa sinnani oli vaid 7 km. Järjest olid siis sellised kämpad, nagu La Playa, Camping Villaggio Gilda ja Surabaja. Esimeses tehti sissesõidul juba tuttav zesht pikkuse kohta. Ei hakanud isegi vaatama minema, võtsin kohe järgmise. Seal oli see lugu, et reception oli lihtsalt kinni. Käisin kämpas ringi ja kohti paistis nagu olevat... Ootasin mingi aeg, et äkki keegi tuleb, aga ei tulnud. Kuna kõrvalkämping oli kohe kõrval, siis jätsin auto sinna ja läksin ise kõrvalkämpasse. Seal oli vastas sõstrasilmne naeratav neiu, kes kohe lahkelt näitas mulle platsi. Nüüd oli minu kord teha rahvusvaheline zhest, sest oli näha, et ma sinna välja ei keera. Aga proovima peab. Sõitsin platsi juurde ja naeratav sõstrasilm ütles, et „it is easy, you must try“ oskasin vaid vastata – really?. Ühesõnaga trikk ei õnnestunud. Näitasin talle teist tühja kohta, et sinna mahuksin ilusasti keerama, aga sinna ei saavat, pidavat olema sõiduautode parkla... Peale pikka nurumist läks ta siiski otsima mingit kõvemat kärbest, kel olevat voli mind sinna parkida. Õige pea tuli ta tagasi naeratava ja rõõmsameelse mehega, kes laia naeratuse saatel kohe küsis: veerjuuaarfrom? Vastus from estonia tõi veel suurema naeratuse ja peale lühikest itaaliakeelset dialoogi sõstrasilma ja kärbse vahel pargiti mind risti üle kahe platsi sõiduautode kohtadele. Selgitasin küll, et ma mahun ka ühele ära, aga vastuvaidlemine oli mõttetu. Estonia pidi parkima just nii, nagu nemad ütlesid. Nüüd tundsin, et on paras aeg eesti õlled välja tuua, mis venitas naeratused veel laiemaks. Pistsin kumbalegi 3 õlut pihku ja sellega oli tehing õnnistatud. Receptionis anti mulle vastukingitusena spetsiaalne kämpingu vein ja peotäis sooja vee zetoone. See oli sel reisil esimene kämping, kus soe vesi oli zetoonidega.

Koht ise oli aga väga mõnus. Rand oli kohe kõrval ja ilus suur liivarand. Rannas aga täielik laulupidu – kummalegi poole vaadates ei olnud lõppu päikesevarjudel ja lamamistoolidel. Olime vist sattunud kuurorti keskpunkti. Seda oli näha ka kämpingute juurde sissesõidul. Teeääred olid täis hotelle ja appartemente. Rahvas jalutas mööda promenaadi.

Vesi oli puhas ja mõnusalt soe. Liiv valge ja samuti puhas. Tegin päeval jalutuskäigu 5,5 km ühes suunas ja samapalju tagasi. Melu käis kõikjal... Ja rahva vahel loomulikult neegrid, müümas oma plastmasihunnikuid ja kõike muud, alates käekettidest ja lõpetades sulejopedega. Viimaste müük peaks loomulikult 33 kraadises kuumuses ujujate vahel väga hästi minema. Ei saa ma neist aru... miks nad ei võiks parem jäätist ja külma õlut müüa... reklaamiohvrina tulin rannast tagasi Batmani Tuulelohega, ise õnnelik





Andmed kämpingu kohta on siin: Viale Makarska (Lung.re Nord), 64026 Roseto degli Abruzzi (Abruzzo), Italy. Koordinaadid: N 42,69886° E 13,99967° Minupoolne hinnang tugev 4+.

Üheks meie reisi eesmärgiks oli ka San Marino külastamine. Kuna reisi lõpuni jäid veel vaid loetud päevad, siis tahtsime leida mõne hää kämpa, kus veel paar päeva mõnusalt lebotada ja enne koduteed välja puhata. Olime Rimini kandis, mis on üks suuremaid kuurortpiirkondi itaalias. Kämpinguid oli seal üsna mitmeid ja kaardi järgi tundusid need kõik vahetult mere ääres. Tuli vaid õige välja valida.

Mis sa erinevate nimede hulgast muud ikka valid, kui camping Adria Kohapeal aga selgus, et kõik need kämpingud on parajad "Shanghaid" ehk siis ülerahvastatud kitsad urkad. Pealegi oli kämpingu ja mere vahel veel maantee, mis välistas laste üksi randa mineku. Huuled torus jäime sinna ööbima. Jah, ujuda sai ja restorane oli ka ümbruses piisavalt. Aga nagu juba öeldud sai, siis tegemist on täieliku kuurortiga ja see ülerahvastatus minule ei sobi. Kämpingus parkimine oli ka piki sisetee äärt ja nii me seal olime, nagu väljanäitusel - ei mingit privaatsut ega mõnu.

Rannad olid kõik nummerdatud ja kitsad ribad, mis siis piirnesid merega. Igal rannal oma käepael. Ja nii kilomeetrite kaupa mööda mereäärt. Võõrasse randa minna ei tohi, sest see kuulub juba järgmisele hotellile või motellile vms. Ühesõnaga täis jama.
Kellele selline rahvarohke kuurorti stiil sobib, siis aadress on siin: Viale Torino, 40 - 47838 Riccione (RN) Italia. Koordinaadid jäid kirja panemata. Hind oli meie perele 65,20

Ühesõnaga paaripäevasest mõnusast lebotamisest ei tulnud midagi välja ja hommikul võtsime suuna San Marinole. Vahemaa oli mõnikümmend kilomeetrit, kuid algus läks ikka väga vaevaliselt. Liiklus lihtsalt seisis ja kokku sõitsime sinna vist umbes poolteist tundi.
San Marinosse jõudes aga läks tuju kohe oluliselt paremaks. Liiklus muutus juba ennem hõredamaks ja ülerahvastatus kadus. Linn oli juba esmapilgul väga ilus ja puhas. Ühesõnaga San Marino oli lahe!
Parkimiskohtadega ei olnud mingit probleemi. Ülesse vanalinna viib tõstuk ja tõstuki ümbruses on suured parklad. Juba eemalt juhatavad viidad matkaautode parklatesse. Parkimine maksis vist 3 eurot, kui õigesti mäletan. Tõstukini jalutada ca 10 minutit.

San Marino vanalinn on üsna pisikene ja poole päevaga jalutab selle rahulikult läbi. Kui minna ka muuseumidesse, siis läheb ehk päev ära. Meie suurtes muuseumides ei käinud, kuna seal oli palju treppe ja meil oli kaasas lapsevanker. Seega jalutasime niisama, sõime lõunat ja külastasime mingi "eriliste inimeste muuseumi", mis meenutas natukene Copenhageni "Belive or not" muuseumi.
Vanalinn koosneb valdavalt suveniiri ja lõhnapoodidest. Viimastest ei jaga ma küll palju, aga teadjamad inimesed mainisid, et pidavat umbes kaks korda odavam olema.

Mõned pildid ka...

Aga ega siis lebotamine lebotamata ei jäänud... Võtsime suuna põhja poole ja Comacchio linna lähedalt leidsime sellise mõnusa kämpingu, nagu Florenze (4 tärni) N44.70083 E12.23612. See oli igati mõnus koht paariks päevaks lebotama jääda. Hind ööpäeva kohta täiskomplekt meie viieliikmelisele perele 64 eur.

Väga mõnus rand, väga mõnusad söögikohad, lastele suured mänguväljakud ja platse igale maitsele. Kuigi meie sealoleku ajal väga suurt valikuvõimalust ei olnud, enamus oli lihtsalt täis. Mis mind seal pani imestama - kui palju seal oli tehtud liikumispuudega inimeste jaoks ja seal oli ka palju ratastoolides puhkajaid. Neile olid täiesti omad alad ja spetsiaalsed majakesed korralike juurdepääsuteedega. Rannas olid suurte kummiratastega ratastoolid, millega sai siis liiva peal sõita ja ka ujuma minna. Väga tubli töö!




Naabrid:





Edasi ei toimunud enam midagi märkimisväärset. Võtsime paari päeva pärast suuna kodule. Itaalia rannikult lahkudes ja jõudes Alpidesse kukkus temperatuur 150 kilomeetriga 20 kraadi. Pole midagi teha, tuli arvestada, et edasi ainult põhja ehk kodu poole... Ees ootas lõputu Poola oma lolluste ja rekkatega...

KOKKUVÕTTEKS:

Ajaliselt olime kolm ja pool nädalat, läbi sai sõidetud 7719,7 km. Kütust kulus 742,63 liitrit, keskmine kütuse hind 1,323 eur/l, summaarselt siis 982,79 eur. Kõige odavam kütus 1,2679 Poolast ja kõige kallim 1,671 Itaaliast. Itaalias (nagu mujalgi) ei tasu kindlasti tankida kiirtee ääres, kus hind on 1,7-1,8 eur/l. Teelt maha keerates on keskmine hind 1,5-1,6 eur/l. Keskmine kütusekulu tuli 9,62 l/100km. Kompuuter näitas esimesed 4000 km (kahjuks läheb mul autol 4000km täitumisel lugeja jälle nulli ja hakkab kogu arvestus otsast peale)9,5 l/100 ja ülejäänud 3719 keskmine oli kompuutri järgi 10,2 l/100. Aga tankimiste summa jagatud kilomeetritega tuleb siis ikkagi 9,62, mis pole paha Arvestades seda, et konditsioneer oli enamuse ajast taga ja kiirteedel sai keskmist kiirust hoitud 90-100 km/h kandis.

Teemaksudeks läks Poolas 18 eur, Austrias 25,5 eur, Itaalias 109,50 eur ja tsehhis 17 eur.. Kokku: 170 eur.

Itaalia on lahe! Pitsa on hea, vesi on soe, loodus on ilus. Kui autojuhid veel suunatuld õpikisd näitama, siis oleks neil omal ka lihtsam liigelda Aga noh, sellised nad seal on ja see ongi Itaalia.

Laiskusest ei viitsinud viimaseid muljeid kohe kirja panna ja kuna sügis juba ammu käes, siis on uue reisini jäänud veel umbes 8 kuud...

Ma siin paari pilti vaadates avastanud, et oma Caravaniga vist ei saa seal kusagil hakkama, ei mahu ära. Kunagi, kui ainult auoga saksas käisin, mahtusin vaevalt palja autoga platsi ära?

Itaalia vanad-linnad ongi paras jalgsi, jalgratta või rolleriga läbi kammida . Üha vähemaks jääb tasulisi platse kuhu odavalt objektile lähedal ( meri , vaatamisväärsus jne ) ööbima saad jääda. Eks seal kehtib mõttekäik *Maksa või tule kaugemalt*

Nu linnad jah, me lõuna Itaalias kimasime ringi Peugeot 508 universaaliga ja see oli ikka hiiglane. Maja juurde ei mahtunudki. Fiat 500 või mis iganes punnid mahtusid sealt ainult sõitma