Prantsusmaa - Chamonix, Mont Blanc

Päris algusest peale:

www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=213&catid=8

eelnev:

www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=389&catid=8


Kuigi olime Alpe juba oma reisi jooksul ületanud ja mõned korrad riivanud, siis nüüd saabusime lõpuks Prantsuse alpidesse, kust avanesid imelised vaated. Peagi hakkasid paistma lumised mäetipud ja meie sihtkoht - Mont Blanci jalam ehk linn nimega Chamonix lähenes.
Kirjutama hakates jäin korraks mõttesse, et kumb on siis ikkagi õige, kas Mont Blanc või Mount Blanc. Netis otsingusse pannes tuleb mõlema variandi alt lahti kümneid lehekülgi. Vikipeedia annab aga vastuseks ikkagi Mont Blanc, itaalia keeles Monte Bianco ehk Valge Mägi. Seega peaks viimati nimetatu siiski õige olema.

Chamonix on linn samanimelise oru südames, mis oma stiililt ei meenuta alpiküla, vaid pigem vanaaegset Prantsuse romantilist väikelinna. Linn on kuulus oma mägikuurorti poolest ja 1924. aastal toimusid seal esimesed taliolümpiamängud.
Oma vigadest polnud me järjekordselt õppust võtnud ja ei arvestanud, et turismilõksudes peab kohal olema võimalikult vara. Meie jõudsime Chamonixisse umbes poole 12 paiku ja nähes juba linnapiiris kahel pool teed tihedalt pargitud autosid oli selge, et oleme lootusetult hilja kohale jõudnud. Ei hakanud üldse hea õnne peale edasi trügima ja jätsime oma autod kohe tee äärde, et siis jala edasi astuda. Hiljem saime oma otsusele kinnitust, et ega me edasi poleks parkimiskohti leidnud. Linn asun natukene üle 1000m kõrgusel üle merepinna ja sealt saab alguse köisraudtee, mis viib Mont Blanci kõrval asuva Aiguille du Midi (Keskmine Nõel) tippu. Linna asukoha koordinaadid on N45.558, E6.5155




Otsisime siis ülesse kassa, kust müüdi pileteid köisraudteele. Seal on köisraudteega mitu liikumisvõimalust: esimene tõus on kõrgusele umbes 2800m ja sealt edasi teine tõus Aiguille du Midi tippu ehk siis 3842m kõrgusele. Sealt on veel omakorda võimalik teha umbes 24km pikkune kõisraudtee reis üle Alpide Itaaliasse ja tagasi. Meile aga infopunktis tehti kohe selgeks, et sellele ringsõidule me enam ei jõua. Vaatsime imestades kella ja siis viibati meile järjekorra poole ja öeldi muuseas, et seal läheb meil vähemalt tund-poolteist pluss siis ootamise aeg, tõus tippu, seal jälle ootamine jne. Ühesõnaga pikemast reisist pidime juba all loobuma ja tagant järgi mõeldes oli see ka hea, kuna osadele meist ei mõjunud see üleval olek kõige paremini. Võtsime siis sappa ja hakkasime üle 30 kraadises kuumuses ootama, millal saame kauaoodatud pileti. Siin läks aga meil natukene paremini, kui lootsime. Nimelt õnnestus ühel meie seltskonnast ennast sokutada gruppide kassasse, kus järjekorda praktiliselt ei olnud ja kuna meil oli ka piisavalt suur seltskond, õnnestus saada sealt kiiremimi piletid. Pileti hind täiskasvanule oli 35 eurot, lapsepileti hinda ma ausalt öeldes enam ei mäleta, aga see võis olla 16 eurot. Piletid käes jäime ootama oma järjekorra numbriga vagunit, mis tuli pooleteise tunni pärast.

Sõit ülesse oli muljetavaldav. Vagun liikus üsna kiiresti ja alla vaadates oli päris mõnusalt kõhe. Just sellised keskmises vanuses lapsed kartsid seda sõitu kõige rohkem. Päris väiksed usaldasid vist vanemaid ja jälgisid huviga ümbrust. Sõit kokku kestis umbes 40 minutit ja olimegi tipus. Vagunist välja astudes oli kõik teistmoodi, kui all. Õhk oli karge ja jahe, hingata oli natukene raske ja olid väikesed tasakaalu häired. Ümberringi sillerdas lumi ja jää ja avanesid hingematvad vaated. Tipus oli hulgaliselt erinevatel kõrgustel olevaid vaateplatvorme.




Trepist ülesse astudes tekkis tunne, nagu oleks äsja 1000m jooksnud ja nüüd peaks hantlid jalgade küljes trepist ülesse minema. Jalad lihtsalt tundusid niivõrd rasked ja iga liigutus võttis õrnalt hingeldama. Samas olid ka väikesed tasakaaluhäired. Kellele rohkem, kellele vähe, aga kõigile andis see natukene tunda. Lapsed elasid selle üsna lihtsalt üle, aga üks täiskasvanu meie seast tundis ennast üsna halvasti ja pidas parimaks lahenduseks lihtsalt päikese käes pikutamist ja mitte ringi kappamist. Mõtlesin mägironijate peale, kes turnivad oluliselt kõrgemal ja kus ei ole ka käsipuud, millest kinni hoida. Kuidas nemad seal hakkama saavad? Minust vist mägironijat ei saa kunagi.
Platvormidelt oli võimalik liftiga veel päris tippu rajatud torni minna, mis maksis omakorda 3 eurot.

järgneb:

www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=421&catid=8

Vaade platvormile ülevalt tipust

Mäetipp on ka stardipaigaks mägironijatele, kes siis oma varustusega startisid Mont Blanci poole või kolasid niisama ümbruskonnas. All olevas orus paistsid ka telklaagrid, kus siis valmistuti ette euroopa kõrgeima tipu vallutamiseks.

Selliste vagunitega on võimalik ette võtta veel 24km pikkune ring Alpides

lihtsalt üks vaade

veel üks lihtsalt vaade:)

Kõiki uksi ei tasu mägedes alati lahti teha:)