Lõuna-Prantsusmaa

Päris algusest peale:
www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=213&catid=8

eelnev:
www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=261&catid=8


Mööda Via Aureliat edasi sõites jõudsime siis Itaalia-Prantsusmaa piirile. Piiripunktis kahe piiri vahel oli mõnus parkla ja kuna kätte oli jõudnud palav lõunatund, siis oli hää võimalus oma autod sinna jätta ja üks värskendav ujumine ette võtta:) Seal seisis ees juba hulk matkaautosid ja rannikuäärses kitsikuses oli see hea leid. Jätan siia ka koordinaadid, et ka teised saaksid seda parklat kasutada: N43.78448, E7.52990. See on vahetult enne Mentoni linna, kui Itaalia poolt tulla.

Vesi oli endiselt mõnus ja raiskasime seal päris mitu tundi mõnusalt aega. Sealsamas on kohe päris mõnus rand koos vetelpääste punktiga, dushidega ja täiesti puhaste tualettruumidega. Ujumisega läks ka kõht tühjaks ja sealsamas rannaääres oli üks kodune väike pizzarestoran. Nähes meie "karja" sisse astumas astus peremees paar saamu tänavale ja vilistades kamandas ka naise (vist enda oma) appi. Käte ja jalgadega suheldes ehk nn. esperanto keeles suutsime oma tellimused neile siiski edastada ja üllatus-üllatus: saime ka täiesti õiged ja tellitud asjad:)
Päeva jooksul liikusime mööda rannikut edasi ja see hakkas juba üsna tavaliseks ja harjumuspäraseks muutuma. Kitsad tänavad, piiramatul hulgal rahvast ja autosid ning veel rohkem, kui mõlemaid kokku oli veel motorollereid. Miljoneid:laugh: Nad kuradid olid ikka üsna tüütud. Nagu kärbsed, kui neid palju on. Nad sõidavad sinust mööda paremalt ja vasakult, pealt ja alt. Üks vend sõitis mulle kolakaga vastu peeglit. Ma ütlesin talle läbi akna sulaselges eesti keeles tervituse, mida ma parem siin ei kordaks. Tema lehvitas vaid käega ja keeras mulle ette:dry: Valgusfoori punase tule ajal tekkis neid auto ette müstiline parv. kui siis lõpuks süttis roheline tuli, võite ise arvata, mis siis lahti läks:laugh: - üks lärin ja pinin ja tossupilv:)

Linnad on ikka väga kitsukesed ja ühele poole jääb meri ning teisele poole tõusevad mägedesse järsud teed. Ja see linn on muidugi lõpmatu - terve rannik on vaid üks suur linn. mõned ühesuunalised tänavad olid nii kitsad, et ühest poeuksest välja astudes oli üle tee ülekäigurada, mis koosnes kolmest triibust ja suundus üle tee järgmise kaupluse ukseni. Kõnniteed osades kohtades puuduvad ja sealsamas jooksevad ka inimesed autode vahel:blink:

Haagissuvilatega sinna ronida ma ei soovita. Väga paljud linnad või teed on piiratud haagissuvilate keelumärgiga. See on ka mõistetav, kui neid teid pidi sõita. Matkaauto on vähemalt ühes tükis ja manööverdamine natukenegi lihtsam. Tõusud on aga tihti rängad ja väikese vea korral võibki sinna toppama jääda. Lihtsalt kohapealt ülesse minek on raske ja alla tulla on võimalik vaid tagurpidi. Õnneks meil ekstreemseid olukordasid ei tekkinud ja saime üsna sujuvalt edasi liikuda.




Kui rääkida nüüd automatkamise miinuspooltest Lõuna-Prantsusmaal, siis pean tunnistama, et ega me ikka ise ka päris hästi ei teadnud, kuhu me oma matkaautodega ronimine. Suurimad probleemid olid parkimisega. Parklaid lihtsalt ei ole ja need mis on, on puupüsti täis. Kuna me olime ikkagi kolme autoga, siis võib öelda, et meie jaoks oli rannikul parkimiskoha leidmine praktiliselt võimatu. Eks oma rolli mängis ka see, et sattusime sinna tipphooajal. Suuramate kaubanduskeste parklad on piiratud metalltorudega. Kõrguse piirang tavaliselt 2,1 - 2,4 meetrit. Nendesse me oma 3m kõrguste kuutidega ei pääsenud. Ka paljud tava-autode parklad on kõrguse piiranguga. See on ka ühest küljest mõistetav, kuna matkaautosid liigub sääl tõesti palju ja eks nad kipuvad ka sinna ööbima jääma, kuhu pole soovitatav.

Sellega seoses olimegi täitsa hädas oma plaanidega. Tahtsime ikkagi külastada ka kuulsamaid linnu ja tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Võtsime suuna Monacole, lootes leida sealt siiski mõnda parkimisvõimalust. Asi lõppes sellega, et avastasime ennast lõpuks teiselt poolt Monacot. Olime sellest linnrigist lihtsalt peatumata (v.a. valgusfoorid) läbi sõitnud, millest oli meil tuline kahju. Asjade käigust ette rutates mainin, et Monacos saime me siiski käidud, aga sellest kirjutan ma ehk eraldi.

Aga seekord sai sellest asustusest ja rannikust kõrini ja otsustasime kasutada mingit osa kiirteest, et sõita välja Nizzani (Nice). Monaco ja Nice vaheline lõik maksis 3,30 eurot, aga liikusime seal vähemalt normaalse kiirusega. Nizzasse jõudsime üsna õhtul ja otsustasime leida omale kõigepealt öömaja. Kõik kämpingud, mis olid linna lähedal või linnas sees, olid täis ja meid ei oodanud seal keegi:(. Lõpuks sõitsime linnast mõned kilomeetrid eemale ja leidsime ühe päris mõnusa kämpingu. Ka seal oli asustus tihe ja kolme autot kõrvuti oli keeruline kõrvuti parkida. Õnneks saime ühtede Belgia mootorratta matkajatega mõne Saku Rocki eest kaubale ja nad olid nõus oma telgi teisele kohale parkima. Vedas, et see telk oli selline, millel võtsime lihtsalt neljakesi otstest kinni ja transportisime uuele kohale. Vähemalt olid toredad ja sõbralikud inimesed ja rääkisid ka peale esperanto keele muid rahvusvahelisi keeli:) ( vist eelnevalt olen juba maininud, et me nimetasime esperanto keeleks käte, jalgade ja grimassidega suhtlemist).

Kämping oli muidu korralik. Dushid ja korralikud tualettruumid, hea söögikoht ja ujumiseks basseinid. Väikeseks segavaks faktoriks olid napsused Prantsusmaa teismelised, kes käisid aeg-ajalt suitsu pommimas:) ju nad siis pidasid seal mingeid suvepäeavi, aga ega seda ei saanud pahaks panna. Nad käitusid ikkagi suhteliselt korralikult:)
Kämpingu koordinaadid on N43.65818, E7.10399, hind oli umbes 35 eurot auto ja seltskonna peale. Olemas olid tühjenduskohad ja veevõtukohad. Seega matkaautode jaoks igati hää paik ööbimiseks.

aga reis jätkus....

järgneb all...

Väike parkla Itaalia-Prantsusmaa piiril (N.4378448, E7.52990)

Vaade Mentoni linnale

pizzarestorani sõbralik peremees koos oma abilisega meile lõunasööki valmistamas:)

Järgmine suurem asustatud punkt meie marsruudil oli Cagnes Sur-Mer. Midagi uut ja üllatavat me säält ei leidnud - vasakul endiselt meri ja paremal mäed. Rahvast murdu ja parkida pole kusagile.
Seal linnas või õigemini selle ääres tegime me aga vist reisi suurima avastuse. Lõpuks jõudis meile kohale, mismoodi tuleb sellises kohas oma plaane seda ja aega planeerida. Oli olemas selline lihtne asi, nagu rong!!!
Aga asjadest siiski järjekorras. Otsustasime teha mõnepäevase mõnusa puhkuse ja otsida kohe enne lõunat valmis üks kämping merele võimalikult lähedal, kus saaks siis mõned päevad vedeleda ja lihtsalt lõunamaad nautida.

Kuna me eelmisest kämpingust Nica küljealt olime kaasa saanud Prantsusmaa kämpingute kaardi, siis sisestasime ühe punkti oma navigaatorisse, mis tundus üsna mere ääres ja just mitte kesklinnas.
Leitud kämping oli mõnusalt pisikene, umbes 20-30 kohaline ja suurte puude vahel. Uurides hinda ja saanud vastuseks alla 30 euro otsustasime sinna jääda ja mitte aega raisata parema otsimisega. Meie õnneks just lahkusid sealt ühed hollandlased ja saime ilusasti kolm tühja kohta kõrvuti. Üldiselt meil vedas ka, sest just peale meid saabus veel kaks autot, kes hõivasid ülejäänud tühjad kohad.
Kämpingus olid korralikud pesemisvõimalused, prilllauaga vetsud - olen siiani unustanud mainida, et kohtasime seal vist kogu Vahemere ääres viibitud aja jooksul esimest korda prilllauda! Imelik küll, kuid ka väga korralikud tualettruumid on ilma prilllaudadeta. Algul arvasime, et need on lihtsalt ära varastatud, aga hiljem vaatasime, et seal pole isegi sellist kohta, kuhu seda kinnitada.
Igal juhul see kämpa meile sobis ja jätan siia ka koordinaadid: N43.62597, E7.12830, linnakese nimi oli Villeneuve-Loubet.

Et mitte päeva raisku lasta, võtsime suuna kohe ranna poole. Lapsed ammu nõudsid ujumist ja ega sellise palavusega me ka palju ei jonninud nendega:laugh:




Rand oli sealt vist alla kilomeetri. Takistuseks oli vahepealt läbi jooksev raudtee, millest pidime kuidagi üle saama. Leidnud lõpuks tunneli, mis läks raudtee alt läbi olimegi jõudnud randa. Peale mõnetunnist vedelemist hakkasime plaane pidama, et ikkagi on lausa patt päevi siin vedeledes mööda lasta ja nähes pidevalt möödakihutavaid ronge, tekkis mõte kasutada rongi linnadevaheliseks liikumiseks. Kahju oli loomulikult sellest, et Monaco jäi ju ikkagi nägemata ja mine tea, millal sinna jälle satub. Otsustasime järgmise päeva pühendada Monacole ja kasutada sinnasõiduks rongi. Rannast "kodu" poole (meie kodu oli seal, kus auto parajasti seisis:)) minnes läksime läbi pisikesest raudteejaamst, et uurida rongide aegasid. Neid läks mõlemas suunas piki kallast iga 20 - 30 minuti tagant.

Kämpingu ja ranna vahele jäi ka üks korralik suur toidukauplus, kus sai oma igapäeavsied toidutagavarasid korduvalt täiendatud. Me oma piisavalt suure ja võõrkeelse seltskonnaga ajasime seal ka turvamehed paanikasse:) nad ei jõudnud kogu meie karja jälgida ja ju neil oli vist kindel arvamus, et me tulime sinna vargile:D. Igal juhul mõnedel meist otsiti paar päeva järjest kotid läbi. Midagi huvitavat nad sealt siiski ei avastanud:)

Poe kõrvalt näitas silt veel ühte kämpingusse. Õhtul käisime huvi pärast ka seda vaatamas ja see oli üsna suur ja korralik kämping. Asukohalt poele, merele ja raudteejaamale veel lähemal. Panin ka need koordinaadid kirja, et kui keegi peaks sinna sattuma, siis: N43.62597, E7.12830. Meie aga arvasime, et meil on sääl pisikeses kämpas mõnus küll ja ei hakka asukohta vahetama. Kes aga armastab rohkem melu ja mugavusi, nendele soovitan küll seda viimast varianti.

Aga nüüd mõne sõnaga nendest rongidest ja nendega liikumisest. Minu soe soovitus kõigile sinnakanti matkajatele - võtke mere ääres mõni normaalne kämping, kuhu olete nõus jääma mitmeks ööks ööbima. Näiteks kasvõi need samad, millest eelnevalt juttu olid. Panete oma laagri paika ja hommikul lähete lihtsalt rongi peale. Rongid sõidavad mööda ranniku äärt ja peatuvad igas suuremas linnas, kusjuures reeglina just kesklinnas. Rongid on mugavad ja kiired, valdavalt kahekordsed. Ei ole mingit muret parkimisega ega ööbimispikade otsimisega. Istute rongile ja sõidate sihtpunkti, olgu see siis Nizza, St.Tropez, Cannes või Monaco. Umbes pool tundi sõitu ja olete kohal, jalutate päeva ringi ja õhtul tagasi oma ööbimispaika. Lihtne ja mugav ja smas ka rongisõidul päris hää elamus - tunnelid ja kaldaäärne ilus vaade, samas ka kõrguvad kaljud ja sillad. Õhtul maha tulles astute poest läbi, teete väikse ujumise veel ja ongi paras aeg minna kämpasse õhtut veetma. Meie kasutasime rongi, et sõita siis Monacosse. Pilet Villeneuve-Loubetist Monacosse maksis kahele täiskasvanule ja kahele lapsele kokku 34 eurot. Ma arvan, et kütusele, teemaksule ja parkimisele poleks oluliselt väiksem summa tulnud. Kokkuvõttes tundus see automatka puhul väga mõnus variant. Monaco reisist lähemalt aga järgmisel korral...

järgneb:
www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=277&catid=8

ford Hääleta:

Kämpingu ja ranna vahele jäi ka üks korralik suur toidukauplus, kus sai oma igapäeavsied toidutagavarasid korduvalt täiendatud. Me oma piisavalt suure ja võõrkeelse seltskonnaga ajasime seal ka turvamehed paanikasse:) nad ei jõudnud kogu meie karja jälgida ja ju neil oli vist kindel arvamus, et me tulime sinna vargile:D. Igal juhul mõnedel meist otsiti paar päeva järjest kotid läbi. Midagi huvitavat nad sealt siiski ei avastanud:)

Nüüüüüd tuleb mulle meelde, mille pärast ma nina kirtsutasin seekordse reisi peale:P

Jah, Kristi koos oma pereliikmetega oli turvameeste huviorbiit number 1. Pole ka midagi imestada, kui nad järjepidevalt igas poes üritasid viiesaja eurost lahti vahetada:D

Ehhh matkaauto ja mitte haagis Aga sinna headesse kämpadesse sai ikka pärakäruga ka ju juurde, et ainult rannikuäärsed linnad siis ei lasknud haagiseg sisse?

Kämpadesse ikka lasti, kui mööda teed sinna sõita oli võimalik:)

ei kohanud kyll, et auto+haagis oleks campa haldajale vastumeelt olnud, koigile sealsetele on taisti selge moiste caravan mis tahendab autot+haagissuvilat.

Ma väljendasin ennast natuke lühidalt. Et kui linna sissesõit oli piiratud auto:haagis, et kas kämpa asusu seal linnas sees ja kas sinnani lubati sõita?