Shveitsist läbisõit

Päris algusest peale:
www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=213&catid=8


eelnev:

www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=239&catid=8


Saksamaalt väljasõites Shveitsi poole jäi meile ette veel pisike jupp Austriat.
Paar aastat tagasi sõitsime samat teed pidi ja siis tuli meile see Austriasse sattumine täieliku üllatusena. Saksamaalt välja sõites teadsime ise, et asume kindlalt Shveitsis ja läksime ühes suuremas tanklas kohvikusse sööma. Kuna kõigil franke ei olnud, siis küsisime, et kas eurodes saab ka maksta. Selle küsimuse peale vaadati meid üsna imelikult ja vastati, et saab küll. Tankisime siis ühtlasi paagid ka eurode eest täis ja jätkasime teekonda. Mõne kilomeetri pärast tuli taas piiripunkt ja seal oli suur Austria vapp. Alles siis mõistsime, et olime olnud tegelikult Austrias ja alles nüüd hakkab Shveits.

Sellel korral olime selleks juba valmis ja läksime piiripunktis teemaksu vinjette ostma. Umbes kümne kilomeetri läbimiseks olime sunnitud ka Austria vinjeti ostma. 10 päevase (miinimum) vinjeti eest pidime loovutama 7,7 eurot ja ostsime ka kohe Shveitsi vinjeti, mille maksumus oli 25 eurot aasta. Alla aasta ei olegi võimalik osta.
Austria-Shveitsi piiril kohtasime isegi ühte piirivalvurit, kes kontrollis mõlema riigi vinjette ja tundis huvi, kuhu me suundume. Saades vastuseks, et Prantsusmaale, lasi ta meil rahulikult oma teed minna. Pigem oli asi selles, et piiriületuslinnas oli toimumas mingi suuremat sorti festival ja rahvast ning autosid oli väga palju liikvel.
Shveits võttis meid vastu tüüpilise Eesti ilmaga: ladinal sadas vihma ja Saksamaa kuumusest oli järele jäänud umbes 15 kraadine temperatuur. Tegime veel väikese kõrvalepõike Lichtensteini, kus meie reisiseltskond täienes veel kolme inimese võrra, kes olid lennukiga mõni päev varem lennukiga Zürichisse saabunud ja sugulasi külastanud. Kuna Lichtenstein oli meie programmis juba paar aastat tagasi olnud, siis seal me aega ei raisanud. Meie esimene sihtkoht oli seekord ikkagi Vahemere rannik (Genovo kant Liguurias, Itaalias). Peale natukest sõitmist asusime otsima ööbimiskohta, mis seekord polnudki nii lihtne. Lõpuks keerasime lihtsalt ühele väikesele teele ja jäime mägede vahele tee äärde oma autodega ööbima. Lähedal olid ka mingid tootmishooned, aga kuna oli laupäeva õhtu, siis hommikust unehäirimist me eriti ei kartnud.

Hommik oligi rahulik. Vihma ladistas endiselt ja ka temperatuur polnud tõusnud. Hommikune vaade oli siiski ilus. Olime jõudnud Alpidesse. Pilvedega kaetud mäetipud ja iga madalama tipukese otsas mõni kirik või kindlus. Õhtul olid need olnud vaid tulukesed mägedes. Tuulevaikuses aga ei tundunud ilm sugugi nii külm, kui kraadide järgi.

Startisime siis taas teele, et teha mõnekümne kilomeetri pärast üks vahepeatus Via Mala gurus. Koordinaadid N 46.66157, E 9.44810. See on küll üks maagiline ja maaliline koht, kuhu soovitaksin minna.





See jääb tee number 13 äärde, Zillise lähistel oleva Wegerhausi tunneli (pikkus 410m) lähedale. Siitpoolt minnes peale tunnelit keerab pisike tee paremale ja sealt umbes kilomeetri kaugusel ongi Via Mala guru. Vaade on seal muidugi fantastiline. Mitme kilomeetri ulatuses kulgeb tee võimsate peaaegu püstloodis mäenõlvade vahel, tee kõrval jooksmas sügav kaljujõgi. Seal olles tundsime lausvihmast siirast rõõmu: igast võimalikust ja võimatust kohast tuli mägedest pahinal koskede ja jugadena vett alla, mis kokkuvõttes tekitas võimsa kohina ja imeilusa vaatepildi. Fotokatega ringi uidates unustasime aja ja vihma, sest see ilu pani lihtsalt tarretuma. Temperatuur oli mägedes alla 10 kraadi. Arutasime päris kaua, et kas tasub matkaautodega väikest mägiteed pidi edasi sõita kuni suure teeni või keerata parem ots tagasi ja minna mööda läbitud teed tagasi. Meie kõhklused peatas suur buss, mis tuli just sealt, kuhu kartsime minna. See otsustas kõik ja juba olimegi autodega mööda kitsukest teed mäkke rühkimas. Vaated olid muidugi taas võrratud, kuna guru jätkus veel mitmeid kilomeetreid. Tee väga hull ei olnud ja kuna olid kogemused mägedega ka eelnevatest aastatest, saime vahejuhtumiteta hakkama. Siiski üks mainimist vääriv seik oli: ühel momendil oli keset teed päris suur mägedest alla veerenud kivi. Esimene reaktsioon oli kohe peatuda, siis vaatasime, kas kivist mööda mahub. Õnneks oli võimalik kivi ja kalju vahelt läbi mahtuda. See moment tundus küll üsna kahtlane. Lühikese ajaga käis mitu mõtet peast läbi, kuidas uus kivi märjast mäeküljest alla libiseb ja läbi katuse tuppa lajatab. Selline kukkuv kivi oleks lõpetanud nii mõnegi saatuse. Lõpuks saime taas suurele teele ja tee läks taas vanas rutiinis.

Meiega lisandunud reisiseltskonna sugulane, ehk siis üks väliseesti daam soovitas kindlasti Shveitsis paagid kütust täis võtta. Väidetavalt pidavat Itaalias ja Prantsusmaal kütus oluliselt kallim olema. Shveitsi-Itaalia piiril sai siis suurest ahnusest paagid viimse tilgani täis pressitud. Alles hiljem jõudsime arusaamisele, et seal õnnestus meil tankida reisi kalleim kütus, hinnaga 26,75 kr/l ehk siis 2,41 franki. Ei tea, oli ta nüüd oma uue kodumaa patrioot või mis, aga mõnesaja kroonise hävingu osaliseks me seal saime.

Alpidest välja sõites keeras ka ilm 180 kraadi võrra. Temperatuur hakkas kiiresti tõusma ja varsti oli juba üle 20 kraadi. Päike tuli välja ja pilvised mäed jäid seljataha.

Itaalaia oma korralagedusega ei üllatanud. Hoovihmadega võideldes liikusime ikka Vahemerele lähemale. Itaalia muidugi röövis ka oma teemaksu, mis oli suhteliselt tagasihoidlik ja läks kokku maksma 12,4 eurot. Kütuse hinnad olid täiesti keskmised, et siis umbes 1,5 eur.
Veel mõni tund sõitu ja mägede vahel hakkaski paistma Vahemeri. Olime jõudnud oma reisi algusesse ja ühtlasi ka palavasse suvesse...

järg:
www.matkaauto.com/index.php?option=com_kunena&Itemid=27&func=view&id=261&catid=8

Via Mala guru

Sild üle guru

Väga-väga ilus oli see kurust läbisõit. Vihm tuli minu meelest igati kasuks. Selline pisut udune olemine tegi pildi veelgi maagilisemaks.

Kas seal järelhaagise (Suvila) keeldu polnud`?