Albaania - müstika:)

Meil õnnestus eelmisel aastal läbida autodega selline müstiline koht, nagu Albaania. Ma ei tea, mida mõtles Jumal sel ajal, kui Albaaniat lõi, ma arvan, et tal oli räige pohmakas:)

See on riik, kus vist kunagi igav ei hakka ja kui tundub, et lihtsalt ei saa enam millegagi üllatada, siis saab ikka küll:P See on riik, kus tänavatel pole nimesilte ja majadel pole numbreid, teed viivad ei tea kuhu ja lõpevad lihtsalt ära:) Korralik lai asfalttee võib muutuda poolelt trassilt lihtsalt põlluteeks, sest vahepeal on (abi)raha lihtsalt vist otsa saand.

Hää on muidugi see, et inimesed on seal toredad ja sõbralikud. Karjakaupa on väiksesid murjameid, kes kõik loodavad kommi või mõne euro sult välja meelitada:) Samas ilma nendeta oleks sääl oluliselt igavam olnd.

Ma ei mäleta enam selle linna nime, kust me läbi sõitsime, aga see oli nii, et järsku nagu maa alt oleksime sattunud paradiisi - ilus sinine meri suurte palmialleedega ja suurepärase promenaadiga, ilusad korras majad (loe ka värvitud)... ja mis kõige huvitavam - inimesi polnud üldse, autosid ka mitte. Kuidagi imelik oli. Sõidad linnas, mis on vist üldse kõige ilusam Albaanias ja täielik tühjus. Mõni üksik uitaja vaid. Müstika:D

Ja siis ühe tee pääl - järsku kilpkonn keset teed. Täitsa elus:) Loomulikult jätsime autod seisma ja läksime siis teda uudistama. Arvestades seda, kui pigine ta üleni oli, siis ei olnud ta vist esimest korda teed ületamas ja ka mitte esimest korda auto alla jäänud:)

Omaette teema on bensujaamad - välimuselt muidugi samasugsed, nagu siin (no peaaegu), lähed sisse, et võtta mingi külm õlu poest või nii... aga seal, tadaaa... istub vaid üks inimene (loe albaanlane), lihtsalt istub, taburetil. Ei ole külma jooki, ei ole ka külma sööki, üldse midagi ei ole. Ümber tema on tühi ruum, mis on hästi suur ja kuhu mahuks hulga lette koos kohvikuga, aga ei:) tal on kõrval üks riiul, kus on kahte sorti mootoriõli ja ees 57-l aastal toodetud laud, tühi laud... ja kõik:) Kütuse eest maksmine käib kalkulaatoril kokku löödud numbrite alusel. Kehtib igasugune raha, mis sul taskus on:) Ja selliseid tanklaid on seal palju ja tihedalt. Isegi väga tihedalt.

Ringtee, sõidad, märk, jääd seisma, ja jäädki seisma, kui nahaalsust pole, sest liiklus toimub igal pool sinu ümber (vist ka all ja peal). Ühesõnaga igaüks sõidab seal, kus ruumi on ja kust läbi mahub. Ei ole kehtivat reeglit, mitte ühtegi (vist). Aga lõbus on, nalja saab igal pool:)

Autod on seal omaette müstika. Tundub, et need internetis liikuvad naljapildid igasugu liikuritest (loe autodest) ongi kõik tehtud Albaanias. Seal on need mõnusad kolmerattalised veoautod, millest ei saa üldse aru, kuidas nad püsti seisavad ja suudavad veel ka liikuda. Siis veel need koormaga autod - oi kurja, te ei kujuta ette, kui palju saab ühele autole heina pääle panna. Aga saab nii palju, et ei saagi aru, misasi seda kuhja liigutab:) ja siis seal üleval istub veel kari murjameid, eluga rahul:)

Aga krt söögid olid küll hääd, niipalju kui mäletan:) Ja baare on iga nurga peal. Üldse paistab seal nii olevat, et igal endast lugupidaval murjamil on olemas kas oma baar, bensukas või autopesula:) Seal nägin ka esimest korda elus, kuidas autol sumbuti seest puhtaks pesti - survepesuriga lasti pool minutit vett sealt sisse ja siis võeti mingi niiiiiii pikk hari ja nühiti see seest puhtaks. Meil on veel õppida..

Aga sellist imemaad on ikka põnev külastada. Kardan, et lähiajal keeratakse ka see euroopaks ja üks eksootiline paik on maailmas taas vähem. Kasutage võimalust ja kõige seal ära just praegu, kui veel pulli saab. Sellest võiks kirjutada lausa raamatu, aga jätan ka järgmisteks kordadeks midagi:)

Mul on Albaania enam-vähem samamoodi meeles nagu Ford kirjeldas.

Albaania poole sõites lugesin kuidas meie keskmiseks kiiruseks saab olema u 30 km tunnis ja ega Albaanias korralikke teid polegi - enamus vaid eesliga läbitavad.

Kohale jõudes polnudki asi väga hull. Usun, et sõitsime vaid asfaltkattega teedel (kuigi kvaliteet polnud alati kõige parem - pehmelt öeldes).

Kõige eredama mälestusena on minulgi bensiinijaamad meelde jäänud :laugh: - esimene kohe Albaaniasse sisse sõites oli väga naljakas. Selline väiksema Eesti tankla suurune majake mahutas kaupluse asemel vaid klienditeenindaja voodi, muud isiklikud pudinad ja suuremal hulgal õlisid.

Samas ööbisime me Albaanias peatudes vast reisi kõige luksuslikumas hotellisB) . Muidu super konditsioonis hotelli WC-s (see oli küll ainult meie toas) oli poti kõrval juba täidetud veepang. Vett peale tõmmata ei saanud - pott pidavat katki olema:laugh:

Praegu lõbusana tunduva seigana on Albaaniast veel meelde jäänud ka see, kuidas me mägedes päev otsa sõites (norm kiirusega) kuigi kaugele ei jõudnud. Horvaatia poole sõites sai ühel hetkel Auto Route kaardil tee otsa. Tuli otsustada, millist otsa kahest võimalikust valida. Lõpuks otsustasime selle kasuks, kust buss vastu sõitis (kui hull see tee ikka saab olla, kui reisibuss seda läbib - eks). Saime alustuseks teada sihtkoha kauguse linnulennult ja alustasime valitud teed mööda sõitu. Sõitsime keerutades juba piisavalt kaua, et uuesti sihtkoha kaugust võiks uurida - uskumatu, aga kaugus linnulennult polnud vähenenud:ohmy:
Ma vast ei liialda, kui väidan, et nii sõitsime me vähemalt pool päeva, juba lootust kaotades, et üldse kunagi sihtkohta jõuame.

Selle kogemuse tõttu kadus igaljuhul mõneks ajaks igasugune soov mägiteid läbida. Kui oli valida kiirtee ja maalilise mägitee vahel, siis enamus meie reisiseltskonnast hääletas kiirtee poolt:blush:

:silly: lahe lugemine igaljuhul, aga tahaks m6nda asja komenteerida v2gisi :lol: need isetehtud s6idukitega naljapildid on rohkem rumeeniast..siin s6idab neid suht v2he:lol:
Aga selle rahva kiituseks ma tahaks 6elda, et ma pole n2inud yhtegi l6unamaa rahvast kes t66taks nii hoolega ja kiiresti...selline massiline ehitamine k2ib,v2hemalt selles kandis kus mina elan 90 % hoonetest on ehitusj2rgus ja vilgas teeehitus k2ib.. Aga liikluseeskirjad siin t6esti ei kehti ja jalak2iad ei oska yldse liigelda t2naval, seda ei 6petatagi neile kuskil, ei koolis ega autokooliski.:lol: Ja veel, albaanlasel on alati 6igus,niiet ettevaatust liiklejad, kui teil peaks avarii olema, siis mingit vabandust te mingi nipiga teiselt poolelt ei kuule:lol: albaanlased lihtsalt ei palu kunagi vabandust, ehhki teil v6ib tuline 6igus olla

Mõtlesin, et riputan siia veel mõned pildid suurepärasest Albaaniast.

Sellel pildil kohalik külaelu

Sellised on siis kortermajad. Asja tegi huvitavaks see, et absoluutselt igal vennal on katusel oma veepaak ja päikesepatarei.
Tegelikult ka täiesti arusaadav, sellises kliimas on ju energia tasuta käes

Kohalik maantee

aga ka teatud ohud on kohalikul maanteel...

Oooo... milline suurepärane rand koos kruiisilaevaga. Laev oli tegelikult üsna tugevalt ankrus :laugh:

Kohalik rannakaupmees. Kuigi seal suitsetatakse päris kõvasti, peab see mees vist küll oma kopse hoidma...
Muidugi pole välistatud, et tal on patareidega kopsud

Vot see oli küll üks müstifikatsioon - seda peab lähemalt seletama.

Nimelt oli keset ranna melu üks päikesevarjuga laud, milleni oli veetud üks juhe ja laual asetses kõige tavalisem telefon. Tädi siis lubas rannas raha eest helistada:D Ühesõnaga see oli tavaline taksofon Albaania moodi :silly:

Plaanis 30-31.07 Albaanias olla.
Kas on soovitusi kuhu minna ja mida kindlasti vältida?
Kuidas seal öösel parkimisega on, kas on ka kämping kuskil leiutatud?
Pisikestele murjamitele võtan igatahes kilode kaupa lutsukomme kaasa.

Mina käisin seal 3 aastat tagasi ja seega ei oska kõige värskeimad soovitusi anda. Pealegi olin sõiduautoga ja seepärast kämparite peatuspaikade kohta info puudub.
Aga üldiselt on see üks suurepärane sihtkoht ja nalja saab seal igal sammul. Fotokas peab koguaeg stardivalmis olema, et midagi maha ei magaks - ja võid kindel olla, et nagunii magad:)

Aga turvalisuse pärast me sel ajal küll ei põdenud ja ei usu, et seal midagi oluliselt muutunud on. Ainult murjamid on tüütavad, aga kui sul lutsukad kaasas on, sii oled Tõeline MeesB)

Vaatamisväärsusi ei oska ka eriti soovitada, kuna sõitsime säält lihtsalt läbi Kreeka poole. Ööbimisega oli vist lihtne - pakutakse kodumajutust. Ju siis matkaauto ka kuskile õuele ära saad sokutada.

Elamus on garanteeritud. Loodame varsti kuulda muljeid:side:

Ma ikka kahtlen, kas see lutsukate jagamine nii hea mõte on - siiani hirmutab mind Slovakkias kogetu.

Tahtsime kohalikelt lastelt (kenad tõmmunahalised:P ) teed küsida ja nii pea, kui auto aken alla sai keritud oli kaks-kolm lapsekest meie aknast vööni sees ja käed krabasid kõike, mis armatuurlauale oli pandud:blink:

Loodame, et Albaania lapsed on sama tagasihoidlikud nagu me Eestis harjunud oleme ja lutsukate jagamine rõõmus tegevus saab olema.

Kristi Hääleta:

Ma ikka kahtlen, kas see lutsukate jagamine nii hea mõte on - siiani hirmutab mind Slovakkias kogetu.

Vabandan. Sõber sosistas, et kirjeldatud sündmus oli ikka Ungaris juhtunud:blush:

Õige ta on - peab olema ise ikka ka piisavalt tähelepanelik, ei saa valvsust kaotada. Eriti kuskil muride maal.
Oma varast võib aga pea igal pool ilma jääda, kui sellele ka ise kaasa aidata.

Täna sain ühe uue tuttava itaallase käest teada, et tasub vältida Albaania lõunapiirkoda, kus pidi üsna kriminaalne olema.
Eriti selline linn nagu Gjirokaster

Leidsin netist ühe artikli, mida jäin lugema ja minumeelest sobib see ilusasti selle teema alla.
Allikas on Pärnu Postimees ja autor Andris Tammela.

Albaania uskumatud kontrastid

Montenegro linna Vladimiri ja Albaania Murigani piiripunktis kasseeritakse turistimaksu kümme eurot (156 krooni), kuid kas see ka riigikassasse jõuab, on sügavalt kahtlane. Albaania keeleoskamatu piirivalvur võtab kõigilt raha, kägardab rahatähed peos kokku ja viskab lauasahtlisse.

Albaaniasse sisenemisel täidab piirivalvur kohalikus keeles ka auto jaoks mingi imeliku paberi, mille otstarve jääbki segaseks. Selge on vaid see, et kui roosa paber juhtub kaduma, on jama rohkem kui rubla eest.

Järgmisel päeval Makedooniasse sõites tuleb paber piiril ette näidata ja kergendada kukrut veel kahe euro võrra. Mingit kviitungit loomulikult ei anta ja raha rändab piirivalveputkas lauasahtlisse nagu riiki sisenemiselgi.

Albaania on kaunis, kuid ehmatavate kontrastide maa. Maantee ääres vahelduvad välismaalastele kuuluvad villad paarikümne ruutmeetri suuruste halli karva kuuridega, mille katust ehtiv teleriantenn annab märku, et putkas elatakse.

Piirilinnast Shkodrast pealinna Tiranani ja sealt edasi läbi Elbasani Ohridi järve äärde jääva piirilinna Qafe Thanesini on Albaania mägiteed korralikud, kuid kitsad, käänulised ja ohtlikud. Ühel pool kalju, teisel pool kuristik. Iga paari kilomeetri tagant näeb mägiteel hauasambaid, mis märgistavad kohta, kust keegi on kuristikku kihutanud. Sellele vaatamata ei hoia kohalikud sohvrid end tagasi.

Piiri lähedal kihutab meile õhtuhämaruses vastu Mercedes, mille rohelised, sinised ja kollased esituled vilguvad nagu jõulukaunistused. Teed need igatahes ei valgusta. Hetk hiljem sulgeb riigi ühe suurema maantee kitsekari, siin-seal kõmbivad mööda maanteed eksinud eeslid.

Olematu liikluskultuur

Albaanias valitseb tõeline Saksa hullus. Vähemalt 80 protsenti seal liikuvatest autodest on vanad Mercedesed. Mida rohkem saksakeelseid kirju peal, seda uhkem. Mitte-Saksa päritoluga autosid näeb Albaanias üliharva.

Albaania liikluskultuuri kõrval kahvatuvad ka Eesti roolijoodikud. Sellel maal liigutakse täpselt nii, kuidas parasjagu vaja on. Shkodras elaval üliõpilasel Stellal oli olematu liikluskultuuri kohta lihtne seletus: paljud roolikeerajad ei tea eeskirjast mõhkugi, sest juhiloa saab kerge vaevaga osta.

Nii meie piiriäärset peatuspaika Shkodrat kui Albaania pealinna Tiranat ilmestavad ummikud ja alaline signaalitamine. Suunatule vilgutamine on albaanlastele võõras ja kui keegi mingi manöövri ette võtab, antakse sellest signaaliga teada.

Autodest umbselt täis pikitud neljarealise liiklusega tänaval, kus sõidetakse viies reas, pole äärmises vasakpoolses reas olijal mingi probleem teha parempööret. Pööre kestab seni, kuni end signaalitades neljast sõidureast läbi surutakse.

Parkimiskohtade nappusel jäetakse auto lihtsalt keset sõiduteed ja pannakse ohutuled vilkuma. Nagu oleks sellest veel vähe, teevad ses kaoses omi käike ka jalakäijad ja jalgratturid, kes liiguvad täpselt samuti - nii nagu vaja on.

Olukord rahuneb veidi, kui linnades töötavad foorid, kuid seda juhtub ainult paaril tunnil päevas, sest elekter on Albaanias luksuskaup. Piirilinnas Shkodras antakse elektrit vaid 7-9 ja 17-19. Hotellidel, baaridel ja rikkamatel majapidamistel on oma generaatorid, kuid suurem osa inimestest elab elektrita. Kanalisatsiooni ja veega on samasugune lugu.

Leidsin trip.ee-st veel ühe päris hää ülevaate ja loodan, et kirjutise autor nimega "Matkaja" väga ei paahanda, kui selle siia ka ümber kopeerinB)

tekst ise siis siin:

Ma ei tea kuskohast Te Albaania piiri ületate, kuid meie ületasime Kristallopigi (Kreeka)ja Bilisht (Albaania). Järgnev suurem linn oli KORCE ja liikusime edasi Pogradec-Lin. Selle vahelisele alale jääb järv Ohridsko (üsna suur) kus teisel kaldal asub Makedoonia. Kohalikud käisid seal ujumas kuid ennast küll ei tõmmanud sest vesi oli rämpsu täis (põhi) kuid paistis 3-4 m sügavusele ka läbi väga hästi. Samuti ujuvad selles järves pisikesed maod ca 1m pikad (õnnestus neid nähagi aga inimestele ohutud kuid igaüks siis kohe vette ei lähe). See tee kuni Lin-ni oli üsna talutav ja vahepeal oli isegi väga korralik. Tohutud prügimäed ainult ja teeääres kalu müüvad poisid (angerjad), viskavad sõidu ajal lausa vastu esiklaasi, muidugi ei lase nad sel juhul käest kala lahti. Raha vahetage pangas sest turvamees valvab Teie selja taga sest Eurokunde on kuningas, jäi mulje et kohalikke ei lasta panka sissegi kui raha pole, mida seal on vähestel. Mind teenidati väga viisakalt, olin ka panga ainus klient keset päeva. 40 EUR-i eest sai 5 500 kohalikku tugrikut pangas (sõime Albaania kohta väga korralikus restoranis mis ulatus terassina järvele ja maksime 1 500 tugrikut 5 inimest). Kviitung toodi meile paberitükil mis oli kuskilt rebitud ja seal oli kirjutatud 1500 = 20 EUR-i. Meie ütlesime, et meil tugrikud olemas ja andsime 2000 sest väiksemaid kupüüre polnud enam. Kelner läks minema ja ei tulnudki enam tagasi. Läksime otsima ja nõudsime oma 500, kuid ta oli jõudnud unustada igasuguse viisakuse ja samuti 10 ingliskeelset sõna mis ta ennist oskas. Püüdis meile selgeks teha et 2000 ongi 20 EUR-i, jäime endale kindlaks ja kätega tegime selgeks, et kui meil kohalikku raha poleks olnud oleks sinu teha kurss ja me oleks pidanud maksma niipalju kui sa küsid. Vend ei saanud aru, õigemini mängis lolli ja tegi siis oma vöökoti lahti ja ütles et tal ainult metall seal, kuid sahtleid oli rohkem ja üks meie käbedatest tüdrukutest pistis käe sinna kotti ja tõmbas paberrahad välja. Võtsime jõuga 500 ja ütlesime, et väga meeldiv oli kohtuda. Sellel maal püütakse Sind tõmmata igal momendil, väga suured bensiinijaamad Tirana all kus saab ka kaardiga maksta, kuid siis ka kütus kallim. Liiklus on üsna julm (ohtlikud möödasõidud ja ettesõidud), ise tuleb olla väga ettevaatlik ja värske. Albaaniast läbisõidul nägime oma 50 politseiposti (sisuliselt igas külas ja Tiranas igal ristmikul, neid ma sinna ei arvestanud). Kui liikluseeskirja ei riku ei pea ka keegi kinni (meil oli nii), pea eeskirjadest kinni. Täielik Mersude vabariik mudelid 1970-2000, kõik esindatud ja paketibussid. Ülejäänud marke juba väga vähe va Tirana, see täitsa teine maailm (puhas, külalislahke jne.). Elad Tallinna prügimäel siis võib tõmmata paralleele Albaaniaga, ikka väga kole va pealinn. Lin-ist läheb Tirana-sse üle Elbasani suur magistraaltee kaardi järgi mis tuleb Makedoonisat, kuid osutus enamvähem kitsekarjuste teeks. 60-70 km mägedes lõpmatute serpentiinidega. Ei lugenud kuid pakuks 100 ringi neid kindlasti sellel teel. Serpentiinid on väga kitsad, isegi mina pidin oma VAN-i ükskord tagurdama sest ei keeranud lihtsalt välja ja üle otsa polnud ka tahtmist. Piirdeid seal mingeid loomulikult pole ja ääri samuti, kui välja paned maandud lihtsalt 0,5 km allpool. Mingi 20 km läheb trass üle tippude 1,3–1,7 km kõrguselt, kus kahelpool kuristik ja tee nii kitsas, et kui teine vastu tuleb siis peeglite vahele jäävad millimeetrid. Mul tuli kastiauto vastu (pikki rekkasid sinna vist ei lubata, vähemalt ei kohanud meie), tõmbasin nats äärele ja jäin lihtsalt seisma, naised nuuksusid taga sest vaade kõrvale kuristikku võttis meie paljunäinud nais mäesuusatajatel hinge kinni. Ukerdas kuidagi mööda teine. Samal ajal ajavad kohalikud oma pannidega seal veel mööda. Hulgaliselt lilli ja mälestusmärke palistamas igal kilomeetril. Muidu asfalt aga ääred üsna laialt murdunud ja siis suured augud sellest tingitud seal ääres, mis teeb tee veelgi kitsamaks ja väga ebatasane. Augu parandamisel teerulli ei kasutatud st sõtkuti jalgadega kinni asfalt. Kiirus oli meil sellel teelõigul 20-30 km/h. Olen ka 2 km kõrgusel autoga off road sõitnud (tõsi jeep-iga) kuid sellist asja nägin samuti esimest korda. Kõhe ei hakanud aga väga väsitav oli küll. Autot ei tasu silmist eriti lasta kui lähete eemale, või siis kõik esemed silmapiirilt autost ära. Samasugune tee ootas meid ees Tiranast Montenegrosse, kus algul olid teeremondid ja ennem piiri ca 20 km jälle 30-40 km/h sest tee oli nii halb, et pudelist vee saamine kätte oli raske (joomine), kuid see polnud mägedes. See jutt ei ole mõeldud hirmutamiseks vaid tahan anda edasi mida ise olen kogenud ja missugused olud ning ohud võivad ees oodata (antud teelõigul). Tirana liikluses jutte ega ridu pole eriti igaüks sõidab kuidas heaks arvab, samuti näitas minu 2009 Garmini kaart ainult peateid seal. Ettevaatlik eestlane ei jää kuskil hätta ma usun ja saab veel väikse kogemuse ektreemsusest mis annab hiljem power-i ja vähem nõrgemad kogevad hirmu ja õudu, mis kokkuvõttes muutub ka power-iks. Olge tublid ja veelkord ettevaatlikud, kuid tasub seda kõike kindlasti ära.

Teema jätkuks teatan, et tookordne Albaania plaan asendus sujuvalt rannapuhkusega Horvaaatias. Aga soov on sinna kindlasti jõuda tulevikus.

Kui on kellelgi siia teemasse omi kogemusi lisada, siis see oleks vägagi teretulnud.

Kadestan inimesi, kes käisid Albaanias kolm ja rohkem aastat tagasi. Mina jõusdin alles sel suvel. Euroopa aga oli paljudesse kohtadesse minust ette jõudnud. Arvasin, et näen ikka sellist ehedat lõunamaad. Aga paljud kohad on turistidele meeldivamaks üritatud teha ja ilmselt palju omapära sellega ka kaduma läinud.

Aga eks meelde jäävad ikka sarnased asjad, millest varemgi juttu: meeletu prügi ( olin tunnistajaks, kuidas üks mehepoeg loopis olmeprügi otse jõkke...ja kohe korraliku autotäie), lahke umbkeelne rahvas, hullumeelsed liiklejad, kitsad mägiteed, meeletu kuumus, lõhnade ja haisude segunemine, elektrijuhtmete pusad iga linna tänava kohal, kilpkonnad ja loomulikult punkrid, millega on terve maa strateegilisemad kohad kaetud.

Soovitan minna