Lisatud fail:
Faili nimi:
bost.jpg
Faili suurus:48 COM_KUNENA_USER_ATTACHMENT_FILE_WEIGHT
Sõites Horvaatiast koju põikasime läbi Euroopa ühest suurimast tilkekivikoobastikust - Postojna koobastest.
Postojna ürgse koopa uuristas sinna mägijõgi, mis nüüd teeb uut käiku korrus allpool. Koopas on igal pool stalagmiidid ja stalaktiidid.
Tegelikult kujuneb see vahepeatus Sloveenias meist paljudele üheks suurimaks reisielamuseks üldse. Elektrirongiga koopa sisemusse kihutades meenuvad esimeses järjekorras ameerika mäed ja õuduste tuba, iga pähe plärtsatav veepiisake paneb mind istmel hüppama. Tervet rongitäit inimesi tundub olevat vallanud suurusehullustus. Ehkki ilmselt inimkäsi on hoolitsenud selle eest, et Kalevipoegki mahuks sirge seljaga koobast mööda kihutama, tõmbab igaüks meist pea igaks juhuks põlvede ligi.
Rong peatub keset koobastikku ja jalaga maale toetada tundub pärast sellist sõitu kangesti hea ja turvaline. Maast on asi muidugi päris kaugel - oleme 80 meetrit allpool maapinda.
Poolteist kilomeetrit giidi sabas kõndimist teeb natuke julgemaks ja õudus asendub nautlemisega. Kogu selle koobaste ilu on loonud Pivka jõgi 3 miljoni aasta jooksul, moodustades kolm koobaste süsteemi.
Esimesena avastatud süsteem jäi meie pea kohale ning sinna rahvast ei lasta, sest ka koopad vananevad ja võivad ohtlikuks muutuda. Keskmine koobastik, kus ringi jalutame, kujunes pool miljonit aastat tagasi,ja juba tegutseb jõgi kolmanda kujundamise kallal, kuhu oleme kõik kutsutud umbes miljoni aasta pärast.
Koobastikku on avastatud tasapisi, meie kõnnime 1818. aasta ja XIX sajandi lõpul omaks võetud iluduste keskel. Koobaste üldpikkuseks loetakse 23,9 km, aga kuna neid avastatakse aina juurde.
Giidilt kuuleme ning geograafiaõpikust mäletame: koobaste moodustumise protseduur on selline, et jõgi uhub kõigepealt minema nõrgemad lubjakivid ning maasügavuses veelgi allapoole liikudes võtab kaasa kaltsiumkarbonaati. Koos veega liikudes kinnitub kaasatoodud kandamist osa taas stalaktiitide (justkui laest rippuvad jääpurikad) ja stalagmiitide (maast ülespoole suunduvad purikad) külge. Kui need kaks purikat kokku saavad, tekib omamoodi sammas, mida ametlikus keeles stalaknaadiks kutsutakse. Mõlemat sorti purikad kasvavad umbes sentimeeter sajandis, nii et selle ilu kujunemist vaevalt keegi oma silmaga jälgida saaks. Kui see värvikirev ilu lahti seletada, siis valged sambad koosnevad puhtast kaltsium-
karbonaadist, punaste sammaste puhul on vesi kaasa toonud raudoksiide, hallid sambad annavad tunnistust mangaaniühenditest. Kuigi inimesi üldjuhul huvitab, mis millest ja kuidas tekkinud on, tasub aeg-ajalt need teadmised siiski kõrvale heita ja lihtsalt muinasjutusse siseneda. Nõnda kutsutakse koobastiku kõige valgemat sammast imetlevalt koobastiku teemandiks, peenikeste stalaktiidide ja stalagmiididega kaunistatud koobast spagetikoopaks, järgmist valgeks koopaks ja kolmandat - punaseks.
Meie jalutuskäik kulmineerub 3000m2 grotiga, mida kasutatakse kontserdisaalina, kuhu mahub 10 000 inimest.
Koopas on püsivalt +10° ning lisaks külma pelgavatele turistidele liikuvat seal ringi sadakond liiki põlisasukaid - putukaid-mutukaid ja suuremaidki elukaid. Klaasi all ja väikeses veekogus on turistidele vaatamiseks välja pandud koopa sümbolloom - prooteus (Proteus anguinus) ehk koopaolm ehk n-ö inimkala - lemmikul, teadagi, mitu nime. Inimkalaks on too kuni 12 cm suurune sisalikku meenutav loom ristitud ihuvärvi ja pika eluea järgi. Tänu aeglasele ainevahetusele elavad need kahepaiksed loomad isegi 70a-ks.
Loomad turiste paraku vastu põrnitseda ei saa, sest nad on loodud pimedana. Kui omal ajal suured veevoolud inimkalu koopast välja uhtusid, pidasid inimesed neile nõiajahti, peljates armast loomakest kurja draakoni pojaks. Olgu selle koopalummusega kuidas on, aga pärast kõige kitsamas käigus etendatud elektrikatkestuse õudust oli päris mõnus taas rongiga maa peale jõuda ja rõõmustada, et siinkandis maa ei värise.
Ning tagasi mõelda: oli õudselt ilus koobas! (Reisileht)
Teema autor
