Pelmeenid ja pannkoogid Meremõisas.

Kuna temaatiline klubiüritus taas katku tõttu vett vedama läks, otsustasime selle asemel isekeskis kevade saabumist pelmeenide ja pannkookidega Meremõisa RMK platsile ootama minna.

Mõne nädala eest Meremõisa väisates, sattusime olukorrale, kus laupäeva lõunaks kohale jõudes, olime sunnitud platsi tagaotsast tagurpidi suurele maanteele tagasi ukerdama, kuna igal lõkkekohal käis juba laulupidu ja polnud kohta parkimiseks ega bussi ümber keermiseks. Toona maandusime Paldiski taga Leetses, kus oli tore ja vaikne, aga see on juba sootuks teise jutu teema.

Et mitte korrata tehtud vigu, otsustasime seekord startida päeva jagu varem – reedel. Distantsõpe, kodukontor ja kõik need uuea aja imelised asjad loovad uusi võimalusi – nagunii suurt vahet pole kus sa oled või mida teed. Elu ja koroona käivad ikka oma rada.
Tankisime Keilas kõik mahutid täis, mida Alexelast ei saanud, sai Selverist. Pelmeenid valisime ette küpsetatud. Ilmateade lubas kõva tuult, võtsime ka pannkoogid sellised, mis mikrouuni abil valmis saaksid – kuna meil toas midagi ei praeta, siis visioon tormiga võitlemiseks koormarihmaga männitüve külge köidetud söögilauast, tundus hullem kui uunikook.
Ilm oligi hull – päikest lubas, aga kõikide Keila tanklate lipud püsisid sirged. Ilmselgelt sellest tingituna leidsime Meremõisast eest paar vakantset lõkkekohta – oli lausa mille vahel valida. Bussist nina välja pistes saime meeldiva üllatuse osaliseks – mere ääres valitses täielik tuulevaikus. Maatuul.
Pakkisime laagri laiali, tegime lõkke ülesse ja sättisime end pika nädalalõpu lainele.







Kui reedene päev vajus fantastilise värvidemänguga Lohusalu sadama taha, siis kevad tuli lumetormiga. Laupäeva ennelõunal (imelikul kombel pole matkaautos mingi problem 12 tundi jutti põõnata) kardina vahelt välja piiludes võis tõdeda, et riiklik ilmateenistus vahest ei eksigi – lubatud lumi oli kohal.



Hommikused pannkoogid said kella järgi lõunaks lauale – tühja sest poe pannkoogist, moos on ikka põhiline, see peab hea olema. :*)
Järgmisena oli päevakorras jalgsimatk Lohusalu sadamasse ja tagasi. Rannajoone pikkust oli raske hinnata, aga kui me peale pooleteisetunnist võitlust vastutuule ja lumega polnud ikka kohale jõudnud, kadus minul motivatsioon ära - ega seal sadamas midagi tarka nagunii teha poleks olnud – ja tagasiteed vaadates tuli masendus peale. Meie pere meeste tungivale pealekäimisele andis lõpuks ka ema alla ja nii keerasime ninad tuldud suunda ja lasime ennast tuulel laagriplatsile tagasi lükata. 

Mina olen muidu kõva matkamees – välisuksest autoni ja siis jälle tagasi. Tänavuse kevade saabumist jäävad vesivillid varvaste peal veel pikaks ajaks meenutama.

Laagris tagasi, oli viimane aeg sportlikust pingutusest taastuma asuda. Kuna Argo oli eelmisel õhtul kõik kaasas olnud viinerid tule kohal ära küpsetanud, said vardasse aetud pühaks õhtusöömaajaks mõeldud pelmeenid. Eksperiment oli esmakordne, aga andis väga huvitava tulemuse. Päris tõsiselt - julgen soovitada.





Terve öö vastu pühapäeva sadas midagi vahetpidamata ja põristas bussi katusel. Hommikuks oli tuul pööranud – taevas oli pilvedest lage, aga külm tuul puhus merelt otse laagriplatsile ja ei tekitanud erilist vaimustust õuemängude vastu. Pakkisime kola kokku ja tulime koju tagasi.

Oli mõnus vaheldus linnakorteris vahtimisele, kuigi vahel oli tunne, nagu pargiksime Liivalaia tänava ääres – auto laiusel teel, mis lõkkeplatsi tagant läbi käis, oli suhteliselt lakkamatu kahesuunaline liiklus. Kurb paratamatus – kuhu linnainimestel praegusel ajal ikka minna on…
Oleks kevad ka tulnud, läinuks nädalavahetus täie ette, aga Ott Nool just AK-s lubas, et nädala pärast tuleb. No, same näha!

PS: kel matkakad veel talvekorteris – viimane aeg need elule äratada ja veerema minna – elu tundub kohe pisut ilusamana. 

5+