Horvaatia, Dalmaatsia, Dole autocamp

Dole autocamp asub Makarska ja Ploce vahel, kohas nimega Blato.
Täpne aadress on: Jadranska Magistr. 21331 Zivogosce/Blato, Dalmatija, Croatia.
Koordinaadid N43,17078 E17,19672
Täiesti tavaline kämping kõige eluks vajalikuga. Suutsid üllatada siiski sellega, et kohalikus kämpigu poes müüdi kohalikku koduveini ja seda hinnaga 20.- kr/liiter (10 kuna)




Hind oli matkaautole + 2 täiskasvanut + 2 last + elekter 35 eur

Kämpig asub (loomulikult, kuidas siis muidu) mere ääres. Kallas on aga ca 10m kõrge ja ujuma saab minna ainult spetsiaalsetest treppidest alla mere äärde. Aga vaade merele sealt ääre pealt on ilus. Seda enam, et auto saab ajada päris nõlvale. Lastele oli ainult natuke seletamist, et väga läehedal seal ei jookseks ja suures mänguhoos alla ei kukuks. Polnud ühtegi pikemat kummi ka, millega neid puu külge siduda:)




Vaade servalt

Siin käpas saime ka väikese seikluse osaliseks. Nimelt saime öösel korraliku äikesetormi. Õhtul magama minnes oli ilm küll pilvine, kuid miski ei ennustanud eelseisvat märulit. Ärkasin mingi aeg, kui kuulsin, et lahtikeritud markiis hirmsasti krägiseb tuule käes ja kaugemal müristab. Läksin siis õue ja kerisin igaks juhuks katuse kokku. Seni, kuni lauda ja toole kokku panin, hakkas sadama juba vihma. Sain asjad õnneks just kokku, kui algas tõeline möll. Tuul tõusis hetkega ja äike oli üsna lähedal. Mürin muutus järjest kõvemaks ja kõik olid juba autos selle peale ärganud. Hetke pärast oli pikne otse meie pea kohal ja koos sähvatusega käisid ka kohe paugud. See oli tõeline elamus. Ühel pool oli meri ja teisel pool kõrged mäed, seega kaja, mis sellest paugust tuli oli ikka muljetavaldav.:huh:
Kui suurem äike oli möödas, tegin ukse lahti ja vaatsin taskulambiga välja. Oh üllatus-üllatus, meie auto alt jooksis läbi lai jõgi. Näitasin siis taskulambiga natuke ringi ja see jõgi suundus edasi täpselt kõrval oleva sakslaste telgi alla. Need istusid nukrate nägudega juba kõik autos. Ja siis näen mina sakslaste auto juures ühte oma plätut. Loomulikult olin ma kõik jalanõud visanud vihma eest auto alla ja need olid kõik koos vaibaga minema ujunud. Siis läks meie emme nagu Ema Linda, põlvini vees meie asju päästma ja otsima.:blink: Õnneks oli "jõgi" ka piisavalt sodi kaasa vedanud ja kõik meie asjad olid kinni jäänud täpselt enne koske, mis kaldalt alla merre kukkus. Ühesõnaga saime hakkama ilma suuremate kaotusteta ja jäime ellu.
Hommikul oli jälle päike väljas ja 30 kraadi sooja. Sakslased olid varajased ärkajad ja juba kuivatasid ja laotasid oma asju laiali.

Seal oli ka see lugu, et elektrikapp oli liiga kaugel ja mul polnud nii pikka juhet, et ennast sinna õhtul ühendada. Maksma pidime selle eest aga nagunii. Tädi oli veel kuri, et kuidas me nii teeme, et maksame ja ei kasuta. Saime lausa riielda. Samas polnud tal ühtegi alternatiivi välja pakkuda ja me ei näinud selles ülisuurt probleemi.
Öösel esimese suure pauguga oli vool kadunud ja hommikul vähemalt tänasime lahket tädi selle voolu eest, mille eest olime küll maksnud, aga kuidagi ei tahtnud kasutada.




Pildil on näha meie auto taga olev sakslaste telk. On veel õhtu ja kõik on veel õnnelikud :side:

Meie laager ennem märulit:)