Kunagi kellelgi õnnestus meid ära tinistada ja määris pähe sõna rehvid. Isegi enam ei mäleta seda aega, aga tasapisi see sõna juurdus ja kui nüüd kummidest räägid, saad kaela ironiseerimist stiilis, et kumme saab apteegist jne. Isiklikult minul pole rehvide vastu midagi, aga samas võiksid need sõnad täiesti paralleelselt eksisteerida, sest kummid meenutavad ju ka oma olemuselt kummist toodet, mitte kivist ega bambusest tehtud. Viimatisest suurmuudatusest meenub infrastruktuur- taristu. Taristu pani tegelikult paljud õlgu kehitama, sest oli kuidagi ebameeldiva olemusega sõna. Infra.... samas oli pikk ja lohisev. Kuid tegu sõnadega, mida me igapäevaelus nagunii eriti ei kasuta, sest kasvõi abikaaasa või töökaaslastega juttu puhudes pole meil erilisi taristuteemasid.
Aga meil on olemas ka refid, kuid see sootuks teine teema.
Reka ehk soomepäraselt rekka on ka viimase aja laensõna ja mis oli enne- veok, veoauto. Kuidagi vähe väljendab veok, kõigi veokate jaoks ei piisa. Praegu defineerib reka peamiselt üht tüüpi veokat- seda poolhaagisega kolakat, aga kui ütled reka, siis üldiselt mõistetakse seda üheselt ja mitte ducato või sprinterina, mis on kaubikud. Tavaliselt valged ja teedel silmapaistvad tema juhi sõiduvõtete poolest. Tegelikult on kaubik päris suupärane sõna, tema väiksem vend on pirukas, aga see vist moest läinud.
Kuid miks ta meil on reka ja mitte sommide rekka, saate lugeda siit.
keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=256
Seoses arvuti, interneti ja kõige muu virtuaalsega on meil loomulikult palju ingliskeelseid väljendeid juurdunud ja keelemehed- naised pole veel jõudnud kõiki eestindada, aga minu arust pole kõiki vajagi- mõni ingliskeelne väljend on muutunud harjumus- ja suupäraseks ja ei häiri kõrva ega silma. Samas pidev ok-tamine häirib. Isegi peaminister ok-tab. Eesti keeles aga sõna ju olemas- olgu. Sama teema on pidev nagutamine, mõnel suisa iga teise sõnana. Kohutav.
Eks keel aegadega muutubki, aga eelistan siiski paremaks muutumist, mitte mandumist. Eestlane võiks eesti keelt osata nii kõnes kui kirjas, aga paraku see oskus hakkab vist hääbuma ja internetti trükitavad tekstid on vahel väga primitiivsed, hulga grammatikavigadega ja lauseehituselt üsna arusaamatud ja imelikul kombel see kedagi ei häri. Teed märkuse, siis saad sõnnikukoorma kaela. Häirib ka see, kui iseenda nimi trükitakse väikeste tähtedega- kas austust enda vastu tõesti ei ole? Häirib ka see, kui teles või raadios käib üks pidev tänamine- nii intervjueerija kui intervjueeritav lõpetavad oma suhtluse sõnaga aitäh- kuhu on kadunud igipõline tänan-palun? Aitäh intervjuu eest- palun, võtke heaks. Me ei ole soomlased ega rootslased, kellel ainult kiitos ja tack. Aga eks see edasi- tagasi aitähitamine jälle inglise keelest- seal ju käibki nii, et kui üks ütleb tänkjuu, siis teine kohe vastu, et noo, tänkjuuu ehk siis püüab rõhutatult üle trumbata, et oh mis te nüüd, hoopis mina tänan teid. Huvitav, mille eest ta siis tänab?
Kuid eesti keel on huvitav keel ja kui mõne võõramaalasega tuleb teemaks palk, siis ei pruugi ta aru saada, et kuidas ei saab palki tõsta aga palka ei saa. Või tee ja tee- sõidad või jood või hoopis tee ära, mis passid.
Ent kui kellelgi on taskust võtta mitu kehtivat autojuhiluba ehk siis taskud lube täis, siis võiks nende pildid siia üles riputada. Ei ole vaja välja otsida paadijuhi, piloodi, detektoristi ja muid lube, jääme siiski autojuhiloa juurde.
Ma ei jaga ikka muhvigi. On mul öigus millegiga söita? Ons mool söiduöigust... 
