Tere, Külaline
Kasutajanimi: Parool: Pea meeles
  • Lehekülg:
  • 1
  • 2

TEEMA: Puhkus Marokos 2017.

Puhkus Marokos 2017. 16.07.2017 01:17 #1

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Ehk lugu sellest, kuidas me kolmandat talve järjest Marokosse sattusime.


Märtsis Marokost naastes, asusin vanast harjumusest varmalt reisikirja kallale. Olles sellega umbes poolele teele jõudnud lugesin üle ja jõudsin arusaamisele, et kolmandat korda samast asjast kirjutades pole mul tegelikult midagi uut ja erilist öelda... midagi sellist, mis Teid lugema võiks panna.
Argipäevane elutempo hakkas ennast peale pressima ja nii see kirjatükk kuskile arvutifaili ununes.
Möödus mitu kuud enne, kui see taas mulle ette sattus... lugesin uuesti ja avastasin, et võib-olla nii hull siiski pole. Pealegi suur hulk aega ja vaimuenergiat nagunii juba raisatud... Võtsin ennast kokku, kirjutasin lõpuni ja siin see nüüd on.


Kolmandat korda samasse kohta mineku üks põhjus on ilmselt viitsimatus oma mugavustsoonist välja tulla ja midagi totaalset uut avastada. Käidud radade eelis on see, et kõik on juba tuttav, sa tead kuhu minna ja mis seal ees ootab.
Nii otsustasime meiegi, et võtame taaskord suuna Marokole.
Reisiks polnud ettevalmistusi praktiliselt teha vaja – seni käimata kohad olid varasemalt kaardistatud, traditsioonilise kahe marsruudile Tallinn-Algeciras jääva „kultuuripeatuse“ valimine pole kunagi keeruline olnud. Natukene internetis surfamist ja midagi põnevat sellel umbes 4500 kilomeetri pikkusel teekonnal ikka silma jääb.
Kui varasematel aastatel on kulunud palju aega ja raha matkaauto pikaks reisiks piisavalt heasse konditsiooni viimisele, siis sel korral jäi ka see aeg üle – kevadel oli soetatud vähe värskem ja vastupidavam liiklusvahend, mis erilisi lisainvesteeringuid ei vajanud.

Kuna seekord oli võimalus välja sõita pisut varem kui tavaliselt – jaanuari alguse asemel detsembri lõpus, siis esimese pikema peatuse valikukriteeriumiks oli võimalus seal aastavahetust veeta. Sellise sündmuse tähistamine suvalises kiirteetanklas ei tundunud kuigi inspireeriv. Seetõttu lugesime pisut päevi ja kilomeetreid ning leidsime, et sobiv kant võiks olla lõuna Poola. Edasi uurides langes valik Krakowile, kuna tegemist on ilusa linnaga ja vahetusse lähedusse jääb Wieliczka vana soolakaevandus, mis seni veel käimata, nägemata.
Teine peatus on meil traditsiooniliselt olnud Hispaanias. Seekord otsustasime külastada Granadat ja seal asuvat Alhambrat.
Edasi juba Aafrikasse, kus esimese pikema peatuse plaanime Marrakechis - seal lihtsalt ei tohi Marokot külastades käimata jätta ja seejärel pooleteiseks kuuks Agadiri.

Aga alustame siis algusest.

On 29 detsembri varahommik. Bussi on kolme päeva jooksul põhjalikult pakitud ja seda on näha ka lötsi vajunud rehvidest. Eilne kaalumine andis tulemuseks 4750 kg, sinna peab lisama veel 4 reisijat ja 5 tonni saab kenasti täis. Kõiges on süüdi suur garaaž ja lõputud panipaigad – kuidas sa ikka midagi maha jätad, mida oleks võimalik kaasa vedada. :) Termomeeter on nullis ja tuult pole. Ärasõiduks on kõik valmis.



Sel korral on meie reisiseltskond tavapärasest suurem – kaasa tuleb minu õde Elo koos elukaaslase Andresega. Neil on plaanis meiega Agadirini sõita, seal pisut puhata ja jaanuari lõpus lennukiga koju tulla.
Buss on tõesti raske saanud - Harku mäkke tõus kipub hinge kinni võtma. Lohutan end sellega, et hoog polnud piisavalt suur ja ignoreerin pähe tükkivat mõtet tõusudest lõuna Saksas ja Madriidi kandis. Nendeni on veel palju aega.
Tee on hea sõita – pole libedat ega vastutuult. Paar tundi hiljem teeme Ikla Kantiinis hommikusöögi. See on üks imeväärse külastatavusega söögikoht, sest imeharva satud sinna hetkel, kui mitu turismibussitäit inimesi sinu ees järjekorras ootamas ei ole. Nii sätime meiegi end juba välisukseni ulatuva järjekorra otsa oma järge ootama.
Kannatlikus saab hommikusöögiga tasutud ja võib asuda Läti maanteid mõõtma. Järgmine peatus on Leedu piiril, kuna sealne politseikontroll soovib teada kuhu me sõidame... tea mis neil meie sihtpunktiga asja peaks olema või mida see nende jaoks muudaks... ütlen et puhkusele. Vastus tundub sobivat, soovitakse head reisi ja teekond võib jätkuda.
420 kilomeetrit peale starti teeme esimese tankimispeatuse. Fiatil oleks justkui ämber paagi asemel. Päris põnev on esimest kütusekulu arvestada. Ma arvan, et viisteist tuleb ära... Tuleb hoopis 12,5/100.
Hea on olla pessimist – igas olukorras on vaid kaks positiivset võimalust - sul on kas õigus või oled meeldivalt üllatunud. Antud juhul siis variant 2.
Leedu oma lõputute kiiruspiirangute ja radaritega on alati põnev sõita – kunagi ei tea, milliseks teise otsa jõudes saldo kujuneb. Seekord läheb hästi. Tänu lällarile ja tulede vilgutamisele on informatsioon adekvaatne ja ootamatusi õnnestub vältida.
Õhtul kella kuue paiku jõuame Suwalki kanti TIR Porti. Kes meie eelmiseid reisikirju lugenud, see juba teab, et sellest kohast me ilma peatuseta mööda ei sõida. Nii seegi kord. Setin end rekkaparkla serva matkaautodele mõeldud kohale ja vean iseteadvalt elektrikaabli kilpi. Valvurionu kohale jõudes ei pea midagi küsima vaid võin ette kanda, et jään siia ööseks, kasutan elektrit ja maksan kaardiga restorani kassasse. Onu soovib head ööd ja kõmbib edasi.



Hea, et siia ei satu tihemini, kui kord paar aasta jooksul - söögid on nii odavad, head ja ebatervislikud, et tihedam külastus hakkas ilmselt figuuri mõjutama. Minul küll sellega muret pole – mis läinud see läinud. Figuur ma mõtlen.
Peale kehakinnitust on aeg puhkama minna. Homme ootab ees pikk sõit läbi Poola, õhtuks tahaks jõuda teisele poole Krakowit Wieliczkasse.
Lisatud failid:
Teistele meeldivaid postitusi:: Ivar Kalev, Kalmer, Mereoja, Priit Peljo

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 16.07.2017 01:29 #2

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Poolakad ehitavad kiirteid hämmastava kiirusega, selle üle saab imestada iga kord siia maale sattudes. Ilmselt saab mõne aasta pärast juba piirilt pealinnagi kiirteed mööda tuhiseda. Warsawist edasi on juba täna ainult lust ja rõõm veereda.
Meiegi päev möödub ilma vahejuhtumiteta lõuna poole kulgedes. Varsti peale pimeda tulekut jõuame Wieliczka linnakesse.
Kena, väike ja väga puhas, aga palju on ühesuunalisi tänavaid ja parklad, mille kordinaadid olen endale välja kirjutanud ei sobi ükski matkaautole. Peale mõningast tiirutamist jääb teele avatud postkontor. Lahked tädid seletavad ülevoolava hasardiga kuidas ja kuhupoole ma peaksin sõitma, aga kuna kogu jutt käib sulaselges poola keeles, siis kohale ei jõua suurt midagi enne, kui kogu see keeruline ja susisev seletus saab paberile pandud.
A4 mõõdus vaba käega joonistatud spikker süles, pole õige koha leidmine enam eriti keeruline. Parklas on peale meie veel mitu suurt bussi. Setime end nende kõrvale, paneme soojad riided selga ja läheme õhtusöögi kohta otsima. Parkla servas konutava suveniiriputka tädi soovitab külastada samas üle tee jäävat restorani. Hea, et selle külmaga kaugele ei pea kõmpima.
Kohal pole häda midagi, söögid on head, hinnad soodsad. Rahvast ainult paljuvõitu.


Äratuskell pläriseb kell 8. Hea meelega põõnaks edasi – õhtu venis kaunis pikale, sest peale sööki oli vaja bussis filmi vaadata. Ja logelemiseks pole aega, sest tänase päeva kava on tihe.
Kiire kohvi ja pakipudru ning oleme valmis maaaluseks seikluseks.








Kaevandus kujutab endast umbes 300 kilomeetrit kaevanduskäike, mis ulatuvad kuni 300 meetri sügavusele maa alla. See oleks nagu omaette väike maaalune linn, oma poodide, restoranide, kiriku, spa, kunstisaalide ja kõige muu eluks vajalikuga. Siin üks netiavarustest leitud tore reisikiri .
Hea näide sellest, kuidas üks kaevandus on peale sulgemist soola asemel pandud raha tootma...

Maa peal tagasi, võtame suuna 10 km eemal asuvasse Krakowi kämpingusse, kuhu peaksid olema jõudnud kaks eesti matkaautot. Mõni aeg enne puhkuse algust, kui reisiplaanid lõplikult lukku said, riputasin need foorumisse üles ja suure üllatusena leidusidki toredad inimesed, kes otsustasid meile vanaasta ärasaatmisele seltsiks tulla.
Kämpasse saabudes on päev juba lõunasse jõudnud, paras aeg minna Krakowi vanalinnaga tutvuma. Tellime kamba peale kolm taksot ja asutame minekule.
Krakowi vanalinn on ilus, avar ja väga puhas. Keskväljaku nurgas kõrgub modernistlik jõulupuu.





Rahvast on palju, samuti nagu müügikohti ja külmakraadegi. Teeme paaritunnise ringkäigu, degusteerime ära kohaliku glöggi ja grillvorstid – mõlemad on head ning suundume tagasi kämpingusse.
Päike on juba loojunud, taevas selge ja ilm külm. Ja tundub, et veel külmemaks läheb. Lund pole sugugi ja seega saavad lauad-grillid rohelisele murule üles sätitud. Temperatuuri iseärasuste tõttu kipuvad kõik joogid peale kange alkoholi klaasidesse ära külmuma... see omakorda tõmbab meeleolu kiiresti vallatuks ja peo käima.
Vanaasta õhtu möödub väga lõbusalt ja kiiresti. Mina kustun kohe uue aasta saabudes, teised jätkavad veel vastavalt individuaalsele võimekusele.
Suured tänud kõigile headele inimestele, kes te viitsisite kohale tulla ja külma trotsides koos meiega aastat vahetada!
Lisatud failid:
Teistele meeldivaid postitusi:: Kalmer, Mereoja

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 16.07.2017 01:39 #3

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Elu on karm – uue aasta esimene päev algab taas äratuskella plärinaga. Sedapuhku kell 9. Enda joone peale sättimiseks jätame piisavalt aega. Käime kämpingu naabruses asuvas hotellis pesus ja hommikust söömas. Kell 10.30 on kõik see mees pestud, kus...d , kammitud ja valmis teekonda jätkama.



Aasta esimesel päeval on isegi Poolas liiklus peaaegu olematu. Uhkes üksinduses jõuame viis ja pool tundi hiljem Saksamaale. Varsti läheb pimedaks ja sõiduvaim kipub kaduma - no ei ole täna just tippvormi. Kuna puhkuse ajal ei rapsita, siis keerame meiegi teele jäävasse tanklasse öömajale. Keedame bussi pliidil midagi näksimiseks – nagu sõiduvormi, pole täna ka söögiisu ja läheme varakult magama.

Saksamaal on külm ja tuuline. Olukord muutub Mulhouse juures Prantsusmaale sisenedes, aga kahjuks mitte paremuse suunas – hakkab lund sadama. Sellel maal on meil kombeks vältida tasulisi teid, aga väikesed rajad on lumised ja libedad. Siniste vilkuritega lumesahkasid hakkab küll palju silma, aga sadada jõuab ikka rohkem, kui nemad koristada. Liiklus on vaevaline, palju on ummikuid ja avariisid. Keset Prantsusmaad öömajale jäädes saab Argo vähemalt ära mängida kõik kodus lumepuudusest mängimata jäänud lumesõjad. Niigipalju head.







Nagu ikka, läheb elu ilusaks Hispaaniasse jõudes. Ilm pole küll nii soe, kui aasta või kaks tagasi, aga ilus ikkagi. Söök on odav ja kütus samuti. Elu hakkab lillena tunduma.



Suuna seame otse lõunasse Granada peale. Ööbimispeatuse teeme Madriidi külje all. Pressime end läbi suurlinna õhtusest tipptunnist ja peatume samas tanklas, kus kaks aastat tagasi



(taamal paistab Madriidi teletorn) ja järgmiseks õhtuks oleme Granadas.

Kämping asub peaaegu kesklinnas bussijaama naabruses, pool tunnikest ummikuid ja olemegi kohal. Puud on alles raagus, aga ilm mõnusalt soe.



Väikese lapsega reisimise üks eripäradest on see, et esimene tegevus igas peatuskohas on mänguväljaku otsimine – siin on selline täitsa olemas ja sinna läheb esimene tunnike. Järgmised paar tundi kuluvad naistel mööda naabruses asuvat kaubanduskeskust kolades, minul grilli üles sättides ja õhtusööki valmistades.
Lisatud failid:
Teistele meeldivaid postitusi:: Mereoja

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 16.07.2017 01:51 #4

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Granadasse tulime selleks, et külastada Alhambrat .
Valdav osa kindluse piletitest realiseeritakse eelmüügi kaudu. Kuna meie oma täpset saabumist ette ennustada ei osanud, siis ainus võimalus on loota väikesele hulgale piletitele, mis igal hommikul vabamüüki tulevad.
Äratus on kell 5 ja tund hiljem oleme juba kindluse värava taga piletisabas. Me pole kaugeltki esimesed. Selleks oleks pidanud ilmselt juba õhtul koha sisse võtma. Loeme järjekorra üle ja selgub, et umbes sajandad, seega peaks meile pileteid jaguma küll.



Päris külm on. Hoiame kordamööda alles magavat Argot süles ja käime kohviautomaati ekspluateerimas.



Lõpuks on kaks tundi kulunud ja kassad avatakse.













Alhambra – mälestus Maroko valitsejate ajastust ongi nii ilus ja võimas, kui piltidelt vaadates ja reisikirju lugedes arvata võis. Eriti neile, kes Marokos käinud pole - seal maal on sarnast arhitektuuri igas vanalinnas.
Ringkäik võtab umbes neli tundi, seejärel ruttu taksosse ja läbi kauni Granada vanalinna tagasi kämpingusse.
Laager kokku ja liikuma. Plaan on õhtuks jõuda Los Barriosse, laevapiletid ära osta, seejärel sealsamas asuvat Lidli poodi külastada ja homme hommikul esimese laeva peale minna.
Kõik on tore seni, kuni piletikassasse jõuame – ümbrus tundub kuidagi kahtlaselt vaikne ja rahulik, poed kinni ja parklad tühjad. Pika mõtlemise peale tuleme avastusele, et täna on ju kuues jaanuar... nii võib juhtuda küll, kui tööl ei käi ja usuasjadest täpset ettekujutust ei oma...
Kuna kõik tänased toimetused lükkuvad olude sunnil homse varna, siis on meil nüüd üks pikk ja igati sisutühi õhtu ees ootamas. Selle me sisustame ebatervislike eluviiside viljelemisega, taustaks vaatame multifilme ja hispaaniakeelseid uudiseid.
Lisatud failid:
Teistele meeldivaid postitusi:: Mereoja

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 16.07.2017 01:58 #5

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Hommikul hangime laevapiletid, teeme kiirvisiidi Lidlisse – see on viimase aastaga asukohta vahetanud ja hulga väiksemaks jäänud. Meie elu teeb see ainult lihtsamaks – vähem aega ja vaeva kulub riiulite vahel ekslemisele.
Sadamas selgub, et seekord pole tegemist kaubalaevaga nagu varematel kordadel, vaid hiigelmõõdus katamaraaniga. Laeva pakkimine võtab aega nagu tavaliselt ja välja sõidame umbes sel ajal, kui peaks Aafrikas randuma hakkama.
Kahe tunni asemel saab see kiirpaat mere ületamisel tunniga hakkama, aga politseikontrolli järjekorras on selle eest praktiliselt võimatu seista, sest põrand kõigub talumatult. Hiljem naudivad teised kiirust, kohvi ja võileibu, mina teen pingutusi, et hommikusööki endale hoida. Pagan, jälle jäi tablett õigel ajal võtmata.



Õnneks saabub sõidu lõpp enne, kui olukord kontrolli alt väljuda jõuab.
Kergelt rohekas jume näol, roolin bussi laevast välja tollikontrolli. Seekord on alkohol nii põhjalikult pakitud, et eriliseks põdemiseks pole põhjust.
Aeg kulub aga midagi ei toimu. Lõpuks leitakse ühest Hollandi numbriga autost droon. Läheb vähe huvitavamaks. Ilmselt pole selline asi siin maal eriti lubatud, kuna auto aetakse kõrvale, lennumasina võtab kuninglik tollimees kaenlasse ja läheb oma putkasse, õnnetu omanik lönta, lönta järgi. Jälle ei juhtu midagi. Mõne aja pärast saadetakse hollandlane oma autot uulitsale tühjaks tõstma. Tollimees seisab koeraga kõrval...
Lõpuks tuleb siiski keegi, lööb meie auto tollipaberitele templi peale ja soovib head reisi. Tund aega passimist ja üks minut toimetamist. Maroko ikkagi! Jätame õnnetu näoga hollandlase oma autot kraamima ja võtame suuna 50 km kaugusel asuvasse Tangeri kämpingusse, nagu tavaliselt.

Kämping on aastaga kuidagi võssa kasvanud ja jätab koristamata mulje. Koht kus oleme varem peatunud on vaba...tegelikult on kogu kämping täiesti tühi.



Sätime bussi kohale ja läheme Elole ja Andresele Heraklese koobast näitama. Päike on peadselt loojumas, see on külastamiseks parim aeg.







Lisatud failid:
Teistele meeldivaid postitusi:: Mereoja

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 16.07.2017 11:52 #6

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Hommikul pole ringutamiseks kuigi palju aega – ees ootab 570 kilomeetrit kiirteed Marrakechi.
Ilm on ilus ja soe. Lühikesed püksid said jalga pandud ja neist pole mul enne kojusõitu plaanis loobuda.
Õhtuks oleme lipuehtes (kuningas on linnas käimas) Marrakechi äärelinna kämpingus. Samuti juba korduvalt käidud ja tuttav koht.
Toimetame ära tavapärased toimetused – otsime sobiva koha, ühendame bussi vooluringi, ütleme naabritele tere ja käime ära mänguväljakul - väike küll, aga paar kiiget on täitsa olemas.
Kui see kõik tehtud saab, võtan külmikust purgi hispaania õlut ja lähen basseini äärde võrkkiigele tähistaevast imetlema. Taevakaar on sama kõrge ja tähti täis, nagu aasta varemgi, aga ilm on külmem. 25 kraadi asemel vaevalt 15...

Täna läheme Elole, Andresele Marrakechi tutvustama. Esimese üllatuse osaliseks saame takso saabudes - varasematel aastatel on siin kasutusel olnud vaid igivanad Mersud, seekord tuleb meile järgi uus ja suur Lancia. Ka linnatänavatel hakkab eelmise aastaga võrreldes silma oluliselt rohkem uusi/uuemaid autosid.
Alustame Majorelli aiast .





sealt hobukaarikuga (need pole küll aasta jooksul uuemaks muutunud)



vanalinna südamesse Jermaa el Fna´le .
Siin on kõik õnneks endine - kaunis keskaeg. Kaupa veetakse eeslitega, kõik on koristamata ja räpane, iga turisti kohta on vähemalt sada müügimeest ja „giidi“, kes sul pidevalt jalus askeldavad ja järel kõnnivad. Kirev ja väsitav.
Laseme ennast „täiesti tasuta“ vedada lõngade värvimise töökotta. Ekskursioon ongi tasuta, aga nagu kõik sellised, lõppeb ka see mingis poes, kust on kole keeruline midagi ostmata minema pääseda.
Minus kohe pole seda „tingijavaimu“, seepärast poen vargsi uksest välja, jättes seltskonna tutvuma „üliodavate ja ülikvaliteetsete“ kangastega.







Istume kõnnitee serval koos kohaliku tokerdanud kõutsiga ja vaatame inimesi. Põnev!



Ja lähebki nii, et juba poole tunni pärast saabuvad reisikaaslased koos sisseostudega. Kui siin õnnestub mõni asi osta poole hinnaga esialgu küsitust, siis võib eeldada, et see on koduste hindadega võrreldes soodsalt saadud. Iseasi muidugi, kas neid asju selles elus kunagi vaja peaks minema...

Ühte poodi meelitatakse võimalusega ronida katusele ja linna ülaltpoolt vaadata. Võimalus tundub ahvatlev. Trepp on kitsas, kõver ja nii järsk, et Argo ronib käpuli. Üritan meelde tuletada, kas kodust ärasõidu saginas reisikindlustuse arve sai ikka tasutud... Lõpuks jõuame pärale.

Lisatud failid:
Teistele meeldivaid postitusi:: Ivar Kalev

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 16.07.2017 12:01 #7

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Avaneva vaate väärtus sõltub kindlasti individuaalsetest maitse eelistustest, aga minu jaoks igatahes väärib vaeva. Võibolla mulle lihtsalt meeldivad kõiksugu „kiiksuga“ asjad.
Maa peale tagasi laskudes, komistab Andres püksirihmamüüja otsa. Üks üritab tükihinnaga müüa, teine meetriga osta. Ja nii nad seal kauplevad. Meie jõuame selle ajaga ühed apelsinimahlad osta ja ära realiseerida. Lõpuks on diil tehtud ja ühe hinna eest kolm rihma soetatud. Või midagi umbes sellist.


Õhtusöögiks valime väljakuäärse restorani sellise mõttega, et päikeseloojang lauda ära paistaks. Kes iganes siia sattuma peaks – ärge kiirustage minema, vaid võtke see aeg ja nautige õhtusööki vaatega Kouotubia mošee taha vajuvale päikesele. Selles on midagi lummavat... vähemalt minu jaoks.







Kella kaheksaks on meil takso tellitud, et kämpingusse tagasi sõita. Väljakult on kokkulepitud kohta umbes kilomeeter jalutada. Rahvast on siin alati palju olnud, aga täna tundub olukord eriline olema – kõnniteedel pole üldse võimalik liikuda, lippudega ringi tantsivad ja karjuvad rahvamassid trotsivad hullumeelset liiklust ja karglevad ka autode vahel. Raske on aru saada, kas rõõmustatakse millegi üle või ollakse pahased. Esmakordselt tekib selles suures linnas väike kõhedustunne oma turvalisuse pärast.
Õnneks on takso täpselt kohal – arvestades kohalikku kaootikat on alati üllatav, kui hästi siin kella tuntakse. Sohvri käest kuuleme, et suured pidustused on tingitud kuninga linnas viibimisest.
See lõunamaa värk on ikka põnev ja minusuguse tuima inimese jaoks üllatusi pakkuv.
Kui meie president peaks Tartusse või Pärnusse sõitma, siis ilmselt ei huvita see kedagi, peale vastuvõtu korraldaja...

Marrakechist võiks kirjutada veel ja veel, aga kuna olen sellel linnal oma kahes varasemas reisikirjas pikalt peatunud, siis ei hakka siin ennast kordama, vaid tõmban selleks korraks joone alla.
Lisatud failid:
Teistele meeldivaid postitusi:: Kalmer, Mereoja

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 16.07.2017 22:26 #8

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Kolmeks järgnevaks päevaks oli meil plaan rentida suuremat sorti auto ja minna kogu kambaga Atlase mägedesse turnima. Tänaseks on selgunud, et meie värsketest automatkajatest reisikaaslastel on istme maitse alles nii suus kinni, et see mõte tekitab neis silmaga nähtavat tülgastust. Eks iga algus on raske.
Seega peame oma plaanid pisut ringi mängima – meie võtame väikese auto, nemad lähevad Marrakechi tagasi ja otsivad endale hotelli.

Autorent pole selles kämpingus eriti odav – Ford Fiesta eest küsitakse 40€ per päev, Agadiris saab poole odavamalt. Ilmselt leiaks siitki parema hinnaga, aga siis peaks sellele ise umbes 20km kaugusele linna järgi minema ja hiljem ära viima... arvestades lisakulu ja liikluspilti linna peal, ei tundugi see number enam nii ülekohtune olema.
Kella kaheksas hommikul on auto kämpa väravas. Viis minutit kulub paberite vormistusele ja seiklus võib alata.



Meie sihtpunktiks on umbes 400km kaugusel asuv Todgha kanjon .
Selline puhkamise vorm on mulle kõige meelepärasem – ei pea jala käima, ei ole igav ja ei pea muretsema mõnes asfaldiaugus bussi lõhkumise pärast - lihtsalt veered muretult ja naudid vaateid.
Ja Atlases neist puudu ei tule.
Esmalt ületame mäeaheliku Tizi´n'Tichka teed pidi, mis käib läbi 2260 meetri kõrguselt.



Päike kõrvetab nõnda, et autos peab konditsioneeri sisse lülitama, vali tuul on nii külm, et ilma talvejopeta ei kannata välja minna. Eesti kevad kuubis.

Lõuna paiku jõuame Ait Ben Haddousse .
Vana kindlusküla, mis 1987 aastast kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse, mis on korralikult restaureeritud ja kus on vändatud pikk nimekiri Hollywoodi filme.
Väravast saab pileti, selle lunastamise järel peab mööda laveerima giidide hordist, kes kõik vaevlevad praegusel turismi madalperioodil kesise sissetuleku käes ja üritavad vägisi end sappa haakida. Inimlikust aspektist saan neist ju aru, aga päris igat vastutulijat ei jõua ka omapoolselt toetada. Seda enam, et endal on korralik eeltöö tehtud ja giidide inglise keel jätab enamasti soovida. Täiesti tavaline on see, et väidetav inglise keele oskaja ei oska tegelikuses muud, kui küsimusele keele valdamise kohta jaatavalt vastata. Ja siis kui asjaks läheb, ei tule sealt tihtilugu peale araabia, berberi ja prantsuse keele tuhkagi.
No vot, seepärast lähemegi omal käel avastusretkele.









Lisatud failid:
Teistele meeldivaid postitusi:: Ivar Kalev

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 16.07.2017 22:34 #9

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75






Keeruliste käikude ja treppide rägastik, lõputud suveniirimüüjad ja mõned meiesugused turistid. Peamiselt palmitüvedest, põhust, liivast ja kaameli sõnnikust koosnev arhitektuur. Tunnike turnimist, pildistamist ja ongi tiir tehtud. Ilus ja võimas, aga päris „vau efekti“ ka ei tekita.
Parklas tagasi, vaidlen pisut suvalise papiga, kes väidab ennast valvuri olema ja arvab, et võiksin maksta pisut enam kui siinkandis tavaks on - 5 kohalikku raha, ehk 50 euroopa sendi asemel 10 kohalikku. Ei saagi täpselt aru, miks ta seda arvab ja ei hakka täpselt uurima ka. Istume autosse ja veerema papi sajatuste saatel minema. Kuna kuskil ühtegi silti pole, siis on ju kõik kokkuleppe küsimus. Ja alati ei pea ju nii palju maksma, kui turisti näo eest küsitakse. Nagunii küsitakse iga asja eest poole rohkem, kui kohaliku käest.

Kuna õhtune aeg pole enam kaugel ja pimedas sõitmine on üks asi, mida ma siin maal väldin, siis on aeg ööbimiskohta otsima hakata.
Pisut eemale jääb umbes 55 000 elanikuga Ouarzazate linn. Tiirutame pisut kesklinnas leidmaks hotelli, mille ette parkima mahuks. Hotelle on palju, aga parkimisvõimalusi vähe. Lõpuks leiame sobiva.





Kolmene tuba maksab 20€. Konditsioneer on, aga ei tööta, televiisor on, aga vaadata pole midagi, duširuum on, aga sooja vett ei ole. Täitsa keskpärane elamine. Setime end sisse, teeme väikese kosutava segujoogi pika päeva lõpuks ja läheme linna peale jalutama.



Siin on meil tegelikult kaks aastat tagasi käidud ja ega midagi erilist vaadata pole ka. Lõpetame ringkäigu ja maandume hotelli resorani.
Menüü koosneb omletist, taginest (kohalik ühepajatoidu laadne söök) ja kuskusist kanaga. Argo ei leia endale midagi meelepärast. Talle sobib tavaliselt vaid magustoidulist, mida siin sugugi pole. Isegi jäätist mitte.
Oleme oma õhtusöögiga lõpusirgel, kui kelner tuleb jäätisevalikuga... kuna seda menüüs polnud, käidi ületee poest toomas... No ei tuleks ise selle pealegi... Nii armas!

Lisatud failid:

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.

Puhkus Marokos 2017. 16.07.2017 22:46 #10

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Terve hommikupoolik möödub mägiteid nautides, kuni lõuna paiku jõuame Dadesi kanjonisse .
Kui me üleeelmisel aastal siinkandis matkaautoga tiirutasime, siis arvasid kohalikud, et sellise liiklusvahendiga pole mõtet kanjonit läbima minna.
Olles selles nüüd väikese autoga käinud, võib öelda, et siit pääseks ka matkakaga läbi. Kohati on kitsas ja auklik, aga mitte läbimatu. Paaris kohas olid hiljuti varingud olnud ja ühes kohas jõgi osa teed kaasa viinud. Aga vaated...lausa võrratud!











Dades läbitud, võtame suuna kaks aastat tagasi käidud radadele – Todhra kanjonisse.
Miks mitte uuesti minna, kui juba nii lähedal olla.







Päeva lõpetame samas kämpingus, kus kaks aastat varem. Saame kena vaatega toa, tellime õhtusöögi – kuna oleme ainsad külalised, siis söögi tegemine võtab koos kokkade kokkuajamise ja pliidi kütmisega poolteist tundi aega. Sisustame selle väikese jalutuskäiguga kämpingus ning kohviku megaaeglase interneti abil Delfi uudiseid lugedes.







Teistele meeldivaid postitusi:: Kanakuudi Aadu

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 16.07.2017 23:13 #11

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Tänane ainus eesmärk on enne õhtust pimedat 400km kaugusel kämpingus ootava bussini jõuda. Stardime nii varakult, et pole südant kokatädi omleti tarbeks kodunt välja ajada. Paar tundi hiljem, kui Argo ärganud, on paras aeg hommikukohvi joomiseks peatuskoht leida.
Külakesi on teel palju ja tänavakohvikuid iga nurga peal.
Ühe sellise ees leiame peatumiskoha.



Lähen olukorda ja toiduvalikut uurima. Kohvimasin on nurgas olemas, aga muud ei paista midagi – vaid puhtaks pestud letid. Küsin puhtas prantsuse keeles kohvi ja omletti juustuga. Näitan kolme näppu ka, sest selles keeles ma numbreid ei tunne. Noogutatakse innukalt ja lükatakse varukaga lähimalt laualt saiapuru põrandale.
Olukord tundub lootustandev, lähen autosse ja kutsun teised ka tuppa. Istume ja ootame. Varsti tuleb uksest mingi papi, kolm muna peos ja ulatab need üle leti. Hakatakse küpsetama. Varsti tuuaksegi omlett lauda. Vahime üksteisele lollide nägudega otsa – kolme peale üks omlett, kahvleid pole ühtegi. Sööks näpuga, aga tuline on... ootame edasi, et ehk jõuavad ülejäänud portsud hiljem koos kahvlitega kohale. Aga ei midagi.
Lähen siis uuesti leti taha probleemi lahendama. Peale pikaajalist kehakeelset vestlust selgub, et tegemist ongi olukorraga, mis tekkinud pisikese keelebarjääri tõttu – mina üritasin tellida kolme omletti, nemad said aru, et omletti kolmest munast. Pole hullu, ikka juhtub, prantsuse keel ongi keeruline. Aga kahvleid neil üldse polevat, need peab alles ületee söögikohast tooma.
Mõne aja pärast on juba tuttav papi koos kuue munaga kohal, ulatab need üle leti ja lidub vut, vut, vut üle tänava konkurentide käest kahvleid laenama.
Veel pisut ja ongi kolm omletti käes, kolm kahvlit ja supilusikat ka. Milleks lusikad, jääbki arusaamatuks. Ju siis nugasid polnud ja anti seda mida oli – ehk kulub ära.
Kogu protsessi peale läheb vaid pisut üle poole tunni. Mis on loo moraal? See, et klient on kuningas ja ühtegi kuningat ei tohi konkurentidega jagada. Palju lihtsam olnuks öelda, et meil pole peale kohvi tuhkagi, aga vot üle tee, seal on munad ja kahvlid ka olemas, minge parem sinna. Aga ei – kõik vajalik tassitakse selle asemel küla pealt kokku. Mulle meeldib.

Meeleolukale hommikusöögile järgneb pikk päev, täis kurvilisi teid ja kauneid vaateid.







Õhtul pisut enne pimedat oleme kämpingus tagasi. Elo ja Andres ka juba kohal, elu ja tervise juures. Kokkame, suhtleme naaberplatsil peatuvate saksa noortega, kes koos kahe väikese lapse ja kunagi Prantsusmaa sõjaväele kuulunud MAN-ist ümberehitatud „kõrbelaevaga“ on Sahaarasse suundumas ning läheme magama. Homme tahaks jõuda oma reisi lõpp-punkti Agadiri.
Lisatud failid:
Teistele meeldivaid postitusi:: Mereoja

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 17.07.2017 17:52 #12

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Mida lõuna poole, seda liivasemaks muutub ümbrus. Sahaara läheneb.



Poolel teel põikan tanklasse – generaatori rihm on vilisema hakanud. Vahetult enne kodust ärasõitu sai uus pandud, ilmselt on selle ajaga juba jõudnud ära venida...
Marokos on igas suuremas tanklas remondiboksid. Iseenesest maru mugav – saad vajadusel lihtsa vaevaga pilgu auto alla visata.
Rihma pingutamisest oluliselt keerulisem on töömehele selgeks teha, et ma vajan vaid kanalit, mitte tema abi. Sellele vaatamata seisab ta kogu protsessi vältel abivalmilt selja taga ja seletab midagi mulle täiesti arusaamatut.



Rihmapingutus pole just kosmoseteadus ja veerand tundi hiljem saab edasi sõita. Ilma tüütava vilinata. Teised jõudsid selle ajaga parajasti tanklakohvikut külastada, pisut keha kinnitada ja kiikuda.





Lõunaks oleme Agadiris kohal.



Esimene ja paraku ebameeldiv uudis on see, et kämpingus pole ühtegi vaba kohta. Oleme ootejärjekorras 12-ndad. Arvatakse, et 2-3 päeva jooksul peaks olukord lahenema. Seniks setitakse meid parkima vahekäiku, teiste omasuguste ootajate vahele.
Tegelikult pole häda midagi, vaid telki ei saa üles panna.



Kõigepealt teeme tutvust naabritega – meie ees seisavas prantslased, kes ongi täpselt nii umbkeelsed, nagu võis enne jutule minekut arvata.
Meie taga pargib sakslastest vanapaar. Ida Saksast. Seda vahet teevad sakslased ise tänase päevani, eriti need, kes lääne poolt pärit on. Kah umbkeelsed. Hiljem kuuleme teiste käest, et nad pidavat vene keelt mõistma, aga mulle jääb mulje, et seda pole nad nõus ka surma ähvardusel tunnistama.
Jalutame kämpingu ookeani poolsesse nurka, kus oleme kahel talvel peatunud. Tuttavaid on palju, kõigiga on vaja rääkida, tädikesed külvavad Argo kommide ja küpsistega üle, tekib tunne, nagu oleks meid juba ammu siia oodatud. Armas!
Selgituseks neile, kes meie eelnevaid reisilugusid lugenud pole – kõnealuse kämpingu umbes 300-st kohast on enamuse hõivanud talvitujad, kes saabuvad novembris ja naasevad Euroopasse aprillis, mais. Kes soovivad järgmiseks talveks täpselt sama parkimiskohta broneerida, peavad lahkudes tasuma 200€ ettemaksu. Seda võimalust kasutatakse usinasti, seetõttu võibki aastast aastasse samal kohal samu inimesi kohata.

Lõpuks oleme ringiga oma bussi juures tagasi. Pakin lauad, toolid lahti ja setime end pisitasa „kämpinguelu“ lainele. Naised hakkavad süüa tegema, meie Andresega segame esimesd kosutavad kokteilid. Meil peres on õnneks asjad nii paigas, et mulle ei meeldi süüa teha ja Evele alkoholi tarbida – seega ei tekita antud olukord lahkhelisid. Igaühel omad tööd ja tegemised. Mulle pole see feminismi värk kunagi istunud, vanakooli inimene ilmselt.
Lisatud failid:
Teistele meeldivaid postitusi:: Ivar Kalev, Kalmer, Mereoja

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 17.07.2017 18:18 #13

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Kolmandal päeval saamegi enda „päriskoha“ kätte. Väga lähedal sellele, kus varasematel kordadel oldud. Laagri ülesehitustöödele kulub praktiliselt terve päev ja hulk õlut. Aga õhtuks on kõik valmis ja puhkus võib alata.





Agadiri aeg.

Päevad mööduvad siin valdavalt kindla kava järgi: ärkame siis, kui lindude kisa enam magada ei lase. Hommikuse virgutusvõimlemise aset täidab rattasõit kämpingu väravasse poodi sooja saia järele. Peale hommikusööki läheme randa – käime 4-5 kilomeetrit, mängime jalgpalli ja päevitame.
Lõuna paiku läheme naaberkülla turule või liinibussiga Agadiri peale kolama. Õhtusöök on päeva pühamaid hetki, peale mida käime rannas päikeseloojangut vaatamas, loeme (minul on juba kolmandat aastat kaasas „Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ ja seda jätkub ilmselt neljandaks aastakski) või vaatame mõnd filmi, mida me kõik oleme vähemalt kümme korda näinud.



Kui mehed rannas pikutavad, siis ei vedele nad mitte niisama, vaid võtavad päikest.

Vahest rikuvad seda idülli kõikvõimalikud müügimehed – üks määrib pähe „vanaema käsitööna valminud vaipu“,



teine maasikaid, kolmas üritab sind vägisi kaameli selga meelitada ja need, kellel midagi pakkuda pole, tahavad niisama raha saada.

Õde on mul lapsest saati tundnud keskmiselt suuremat huvi hobuste vastu ja nagu elu näitab, leiab siit rannast igale maitsele midagi.



Ratsutamisring päädib küllakutsega teenusepakkuja rantšosse. Sellisest pakkumisest ei saa keelduda ja õhtu veedame kämpingust kilomeetri jagu eemal külas, tutvumas kohaliku eluoluga.





Käepärastest vahenditest (peamiselt savist ja õlgedest) ehitises on elupaiga leidnud nii inimesed, hobused kui ka muud pudulojused.
Aga pererahvas on lahke ja sõbralik, pakutakse teed, saia ja apelsine.
Kuuldes, et me oleme tulnud „Soome lähedalt“ (Eestit pole siinkandis mõtet mainida, kuna keegi kohalikest ei oska seda gloobusel kusagile paigutada. Samas, kui igal suuremal turul leidub keegi, kes soome keelt tönkab), on tal meile oma kurb lugu jutustada.
Mõned aastad tagasi oli ta illegaalina Soomes töötades kohalikku neidu armunud. Lugu oli pikk ja liigutav, aga talle oli arusaamatuks jäänud, miks suhe lõppes peale seda, kui tema väljavalitu koos vanematega sedasama rantšot külastas...
Ei hakanud noormeest kurvastama tõsiasjaga, et tõenäoliselt pärines soome neiu ettekujutus rantšost lapsepõlves vaadatud „Lassie“ filmist, aga meie praegune teejoomise koht ei sarnane sellega ühegi nurga pealt...
Lisatud failid:
Teistele meeldivaid postitusi:: Kalmer, Mereoja

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.

Puhkus Marokos 2017. 17.07.2017 20:02 #14

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Kolmapäeviti istume kämpingu väravas liinibussi peale ja sõidame kolm kilomeetrit naaberkülla turule. Turg toimub siin ühel päeval nädalas suurel tolmusel mäenõlval, mis selleks päevaks täitub kõikvõimalike kaubitsejatega. Siit hangime suurema osa igapäevasest söögipoolisest, kuna kämpingus on kõik oluliselt kallim.







Teisel pool teed asuvad liha ja kalapoed, mis on avatud iga päev.







Kõik turupäevad lõppevad tillukeses tänavakohvikus kokteili joomisega.



Nii head avokaado kokteili kui siin, pole kuskil mujal saanud.

Vahest käime Agadiris, sinna saab samuti liinibussiga, mis käib iga poole tunni tagant. Või õigem oleks öelda, et umbes kaks bussi käib tunnis, ehk mingit sõiduplaani pole, buss tuleb siis, kui jõuab. Aega kulub sõidule umbes 20 minutit.

Iga kord teeme kohustusliku visiidi kohe kesklinnas asuvasse „Linnuorgu“, mis on väike tasuta loomaaed, kus leidub mänguväljak ja on alati meeldivalt jahe. Igaühel omad eelistused.









Emmele meeldib mööda poode kolada, meestele pigem mitte.



Meile meeldib sootuks rohkem tänavarestoranides lõunastada.



Huvitav söök on pirukas, mis sisaldab vürtsikat kanaliha, aga pealt on kaetud kaneeli ja suhkruga. Maitsev!




Vahel külastame Agadiri keskturgu, mis on nii suur, et samast väravast väjuda, kust sisenetud sai õnnestub harva, kuna seda ei pruugi lihtsalt enam leida.
Lihaosakonnas tekib vahest tahtmine taimetoitlaseks hakata, aga see tunne annab ajapikku järgi.







Enamus aega kulub siiski rannas või kämpingu basseinis.





Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 17.07.2017 20:20 #15

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Kolm päeva enne kojulendu kolivad Elo ja Andres kämpingust Agadiri hotelli.



Eelviimasel päeval läheme neile külla ja tutvume pisut Agadiri hotellieluga.





No pole paha. Kindlasti on sellel kämpinguelu ees mõned lisamugavused, aga eks igaüks peabki selle „oma“ leidma.
Hotelli poolt pakutakse saunakülastust. Kohalik „hamam“ ongi meil veel proovimata, seega pole raske otsustada.
Saun asub hotellist pisut eemal nooblite villade rajoonis. Meie autojuht näitab Celine Dionile ja Zinedine Zidane´le kuuluvaid villasid... kahju, et fotokat käepärast pole...
Esmalt pakutakse väga pidulikus interjööris tassike teed.



Seejärel jagatakse kõigile pisut suured hommikumantlid.



Järgmiseks suunatakse meid kordamööda sauna eesruumi, kus suurel soojal kivilavatsil kena naisterahvas (islamiriigis naine meeste saunas...uskumatu) meid õliga üle hõõrub ja järgmisesse ruumi juhatab. Seal peab sarnasel, aga talumise piirile lähedasele temperatuurile köetud kiviplaadil viisteist minutit pikutama. Päris piinarikas ja ajab kohutavalt higistama.
Seejärel kutsutakse tädi juurde tagasi, kes seekord higise keha savi taolise ollusega kokku määrib ja kuuma plate peale tagasi kupatab. Taas veerand tundi küpsemist. Põrgu ei tohiks ka palju hullem olla... lõpuks kutsutakse uuesti eesruumi ja hõõrutakse suure kareda kindaga kaunis sensitiivsel moel kogu keha üle... suure vaevaga juba helepruuniks päevitatud nahk koos viimsegi sodiga saab seljast maha rullitud. Sellele järgneb dušš, millega peab kahjuks ise hakkama saama ja duššile omakorda tunniajaline üldmassaaž.
Pikk ja väsitav protseduur, aga ei saa salata, et päris mõnus. Kuna varasem kogemus puudus, siis ei teadnud täpselt mida oodata, aga oodanuks ikkagi eraldi meeste ja naiste sauna ja meeste saunas meesteenindajat. See vist oli ikkagi vaid turistidele mõeldud üritus. Või siis hakkab ka islamiühiskond vabameelsemaks muutuma...?

Päeva lõpetame nö hüvastijätu õhtusöögiga – on ju teised juba homme koju tagasi lendamas.



Lisatud failid:

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.

Puhkus Marokos 2017. 17.07.2017 20:28 #16

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Aga loodus ei pidavat tühja kohta sallima ja paar päeva hiljem saabuvad Elo ja Andrese asemele Kairi ja Ivar.
Kuna meie kämpingus on selleks ajaks ootejärjekord veelgi pikemaks veninud, seavad nad ennast sisse kümmekond kilomeetrit eemal. Õnneks on „rattad all“ ja see väike distants ei sega suhtlemist.



Ivar ja Argo setivad ATV töökorda ja peale seda saab minna randa kihutama.



Eakaaslased Argo ja Nala.



Maroko kohalik vein on üllatavalt hea, aga hankida on pisut keerulise võitu – minu teada on Agadiris vaid 2 poodi, kus alkoholi müüakse.



Aga nagu kõik head ja toredad asjad, nii saab ka Kairi ja Ivari aeg Agadiris kiiresti otsa.



Nemad võtavad suuna kodu poole, meie rendiautoga lõunasse.
Lisatud failid:

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 17.07.2017 20:51 #17

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Seekordseks sihiks on endine Lääne Sahaara.
Selle kandiga on pisut segased lood – kuni aastani 1975 kuulus see territoorium Hispaaniale, hiljem Maroko koosseisu. Maroko poolt vaadates tundub kõik korras olema, aga teiselt poolt piiludes paistab, et kohalikud sellega sugugi rahul pole – tahaksid pigem omaette olla.
Uurime enne kohalikelt pisut olukorra kohta seal kandis, aga kuna keegi probleeme ei näe, otsustame ära käia.
Sihtpunktiks võtame umbes 650km kaugusel asuva Laayoune linna – mingi eesmärk peab ometi olema, mis sa niisama ikka sõidad. Sealt on Mauretaaniani veel tsirka 600 km minna – jääb midagi järgmiseks korraks ka.
Meie seekordseks reisikaaslaseks on kingakarbist pisut suurem Renault Clio. Mitte vana, aga ilmselt raske lapsepõlve üleelanud isend – arme ja mõlke on nii palju, et auto vastuvõtu aktile pole keegi viitsinud neid kokku lugeda. Ilmselt ei juhtu midagi, kui mõni peaks juurde tulema. See on positiivne.



Stardime varahommikul, et õhtuks 550 kilomeetri kaugusele Tarfayasse jõuda. Mõte on selles, et Tarfayast jõuaks homse päevaga teha tiiru Laayoune ja tagasi.
Tee on sirge ja sile, ümberringi paistavad düünid, mis viitavad Sahaara lähedusele.







Lõunaks jõuame Tan-Tani. Linna piiril võtavad külalisi vastu kaugele paistvad kaamelid.



Lõunapeatuse teeme hiiglaslikus kohvikus, kus peale meie viibivad vaid kelner, kokad ja kärbsed.



Menüü on rikkalik nagu sellistes kohtades ikka – tagine, sai ja vesi.

Varsti peale lõunapausi jõuame Aafrika servale. Justkui Türisalu pank, ainult 100 korda suurem. Nagu siinkandis tavaks, pole ees ühtegi piiret, ega hoiatavat märki – ise oled loll, kui alla kukud. Ookean müriseb nii kõvasti, et rääkides peab häält tõstma. Võimas!







Veidi hiljem algab liivatorm ja düünid.









Õhtuks oleme Tarfayas. Tiirutame pisut linnakest pidi, kuna gps on segaduses ega suuda etteantud hotelli leida. Küsin teed ja avastan, et otsitav on samas nurga taga.
Meiega samal ajal satub registratuuri grupp saksa turiste. Kui koos on rohkem kui kaks inimest, on ka segadust piisavalt. Lõpuks saavad siiski kõik oma toad kätte, kuna kolmest pole, võtame kahese, lahke teenindaja toob Argo jaoks põrandale lisamadratsi.
Seame end sisse ja läheme traditsioonilisele jalutuskäigule linna peale. Kui seda umbes 5000 elanikuga kohta võib linnaks pidada...



Taamal paistab sadama värav. Siit on üle mere umbes 80km Kanaari saarteni. Aastal 2007-2008 oli seda vahet ka miski paat käinud, aga enam ei käi. Võibolla hakkab kunagi jälle käima.



Western Unioni pangakontor.



Kohalik kaubatakso.

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 17.07.2017 21:22 #18

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Hommik algab täpselt sealt, kus õhtu lõppes, ehk siis teel düünide vahel.



Endine Maroko-Western Sahara piir. Lihtne graniidist monument keset lõputut tühermaad.





Eemal paistab Laayoune linnavärav.



Lääne Sahaaras on elu ja hinnad põhja poolsest Marokost oluliselt odavamad. Põhjuseks pidi olema riigi dotatsioon, et piirkond inimestest tühjaks ei jookseks. Väga palju on liikumas näha UN militaartehnikat, igal suuremal ristmikul on politseipatrullid. Suur erinevus on selles, et kui põhja pool ei peatata matka- või rendiautot peaaegu kunagi, siis siin ei õnnestu ühestki politseiametnikust ilma passi näitamata ja küsimustele vastamata mööda pääseda. Pikapeale muutub üsna tüütuks.
Aga linn on nagu linn ikka – roosat värvi ja räpane.





Mingi uhke hotelli valvelauast kohalike vaatamisväärsuste kohta uurides, soovitatakse veel paarkümmend kilomeetrit edasi, kalasadamat vaatama sõita.
Teel sinna teeme peatuse ühe suuremat sorti liivakasti juures.





Sadam on ilmatu suur, täis vanu kalalaevu ja nii paksu haisu, et see saadab meid veel mitu päeva.







Siin on meie seekordse reisi kõige kaugem punkt. Ehk järgmisel korral üritame edasi minna. Pisut kurva tundega keeran auto nina piltlikult öeldes kodu poole.
Ilma suuremate sekeldusteta läbime taas kõik kontrollpunktid ja oleme üsna varakult tagasi Tarfayas, samas hotellis ja toas, kust alles hommikul lahkusime.

Kuna hotelli restorani menüüs on vaid praekala, nagu eilegi õhtul - mis just suuremat sorti söömisnaudingut ei pakkunud, otsustame minna linna peale avaliku toitlustamise olukorda hindama.
Ega siingi midagi erilist pole – kohvikuid on, aga süüa pole. Saagi täpselt aru millest ja millal kohalikud ise toituvad – enamus kohtades pakutakse vaid teed ja kohvi.
Lõpuks siiski leiame koha, kus on veel pakkumisel üks kana tagine. Võtame selle viimase ja jagame vennalikult. Tundub, et vähemalt suhkrupuudust siin ei tunta – tee kõrvale tuuakse suur känakas, kust siis ise peab urgitsema, mis üle jääb, selle saavad ilmselt järgmised kliendid. Urgitsemiseks.



Pikk ja väsitav päev oli, mõnus on lõpuks voodisse maanduda.

Teistele meeldivaid postitusi:: kaminahi, Kalmer, Kanakuudi Aadu

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 18.07.2017 20:49 #19

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Hommikul varakult oleme esimesed sööjad hotelli restoranis. Õues on alles pime, aga aeg ei oota - tänaseks on mitu kohta planeeritud läbi käia.

Esmalt läheme otsima soolajärve, mis kuskile meie tee äärde peaks jääma. Leidmine pole keerukas, sest kui tead umbes kustkandist otsida, siis hakkab eemalt silma.







Järgmine sihtpunkt on Guelmim, kus homme peaks toimuma kaameliturg, aga täna tahaks veel jõuda läbi põigata termidest, mis pidid olema samas ligidal, mingi kämpingu territooriumil.





Külakese, kus termid peaksid asuma leiame kenasti, aga kämpingu leidmine tahab pisut tiirutamist saada – seekord pole meil kordinaate, vaid lihtsalt mingi ebamäärane info ühest inglaste reisikirjast.
Lõpuks võtame end sappa mingile muldvanade matkaautode kolonnile ja nende abil jõuamegi otsitud kohta.





Terme võib endale ilmselt mitmeti ette kujutada, aga seda, mis meid siin ees ootab, ei osanud ma isegi kogu oma rohke Maroko kogemuse pealt ette arvata.
Terme on kaks – eraldi meestele ja naistele. Õige ka, ega siin pole mingit Agadiri porduelu, kus mehed ja naised koos saunas käivad, siis on korralik moslemiküla.
Sisenedes on 10 kohaliku raha, ehk 1 euriku eest vaja lunastada pilet - suur sinine plastmassist kast, mille sisse pannakse veemõnude nautlemise ajaks oma riided. Kast kaenlas võib minna riietusruumi.





Kogu interjöör näeb välja selline, et siin viimati seinu värvinud remondimees pidi elama mitu inimpõlve tagasi. Duši ega mingit muud pesemisvõimalust pole ja oma higine ning tolmune keha tuleb otse basseini vedada, kus kümned samasugused juba ees summivad. Vesi on soe ja nii sogane, et tundub, nagu oleks seda viimati vahetatud samal ajal, kui seinu värviti. Vees hulpiva seltskonna jätan targu täpsemalt kirjeldamata, sest sellele mõtlemine kipub tänaseni klimpi kurku tooma.
Ma pole kaugeltki esteetika etalon - muidu oleks siin maal üsna keeruline end hästi tunda, aga toimuv tekitab siiski judinaid. Peale sellist kümblust tahaks kangesti desinfitseerimisvahendi vanni sukelduda, aga isegi vett pole pesemise jaoks...
Tagantjärele võib öelda, et kõik läks hästi, ühtegi kärntõbe ei õnnestunud hankida ja ennast võib pealehakkamise eest kiita – on mida meenutada.

Evel oli naiste „spas“ ka hulgaliselt elamusi, aga neist ei lubatud mul kirjutada, kes väga tahab teada, peab temalt küsima. ;)

Guelmimi on siit vaevu 10 kilomeetrit. Hotelli valiku esmaseks eelduseks on taas parkimiskoha olemasolu. Peale mõningast tiirutamist leiamegi prao tuk-tukide vahel, kuhu meie kingakarp ära mahub. Meie tänase kodu fassaad ei jäta kuigi nooblit muljet ja ega sisu ka välimusest erine, aga 10 eurot toa eest pole ka just palju küsitud.



Apartament koosneb toast, kus on kaks voodit, kineskoobiga televiisor ja elektrikamin (väljas on vaid 10 kraadi sooja ja vihmasadu) ja umbes sama suurest vannitoast, mille seinu katab kooruv värv ja roostes veetorud. Kraanist niriseb leiget vett, see loob meeldiva võimaluse termides alustatud veeprotseduur lõpuni viia.
Kuna tuba on külm ja rõske, üritame Argoga vaheldumisi elektrikaminale hinge sisse puhuda, aga peale punase valguse ja ventilaatori mürina ei õnnestu midagi välja meelitada.



Hotellis söögikohta pole, seega uurime portjeelt ümberkaudsete toitumisvõimaluste kohta. Siin maal on igasugune küsimine ohtlik selles mõttes, et keegi midagi ei seleta ega juhata, vaid kohe leitakse keegi, kellel just sel hetkel midagi targemat teha pole, kui sind soovitud kohta saata. Nii seegi kord – uksehoidja vilistab kuskile teisele poole tänavat ja kohe tuleb sealt jooksujalu meie tänane teejuht kohalike restoranide maailma. Viisakalt uuritakse meie maitseeelistuste kohta ja peale väikest keskustelu seame sammud kalarestorani poole.
Suur üllatus saabub hetkel, kui saadud teenuse eest raha pakun – seda ei võeta vastu, soovitakse vaid head isu ja toredaid elamusi Guelmimis. Sellist asja pole siin iialgi varem juhtunud! Võibolla on see tema enda või venna restoran...?
No lõpuks pole vahet, sest söök on väha hea ja kolm portsu mereande koos lisandite ja teega maksab kokku 10 eurot!

Teistele meeldivaid postitusi:: Mereoja, Priit Peljo

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.

Puhkus Marokos 2017. 18.07.2017 21:13 #20

  • Illar
  • Illar avatar Teema autor
  • Eemal
  • Gold Boarder
  • Gold Boarder
  • Postitusi: 236
  • Karma: 3
  • Sind on tänatud: 75
Hommikul ärkame kell kuus, et mitte kaameliturule hiljaks jääda. Kohale jõudes on suur ja tolmune plats inimesi, loomi ja kisa paksult täis. Euroopa loomakaitsjatel oleks siin tublisti möllamist.







Suhtleme kaamelimüüjatega. Saame teada, et valged kaamelid on kallimad, kui pruunid ja et 1000 euro eest võiks ühe pisema pruuni kaasa võtta. Kauplema ei viitsi hakata, sest meie Renaulti ta nagunii ei mahuks.

Väga ehe ja naturaalne elamus – ainult see plats, kus lambaid veristatakse on puudu.
Hiljem Youtube’ s kolades leidsin,
video mis sellel turul valitsevat olustikku ja melu hästi edasi annab.
Kuna meil puudub võimalus osta kaamel ja vajadus lamba järele, siis lahkume turult tühjade kätega.

Guelmimist viib tee meid 110km kaugusele mägedesse, külakesse nimega Amtoudi.
Küla asub mägede vahel väikeses oaasis. Aga mitte küla pole oluline, vaid selle kõrval mäe otsas asuv umbes 800 aasta vanune kindlus.
Omal ajal rajati see kohalike elanike vilja hoidmiseks/kaitsemiseks. Mäe jalamil asub kämping, kuhu saab jätta auto ja võtta giidi. Giidi on vaja selleks, et tema teab selle papi telefoni numbrit, kelle käes on kindluse võti ja siis ta saab poolelt teelt helistada, et papi koos võtmega ka mäe otsa vantsiks. Kui poleks giidi, poleks ka papit ehk võtit. Nii saan ma asjade loogikast aru. Võibolla jäi ka midagi arusaamatuks, kuna siin ei oska keegi silpigi inglise keelt.
Peale seda, kui oleme põhjalikult olukorda selgitanud – meie eesti ja giid prantsuse keeles, tundub, et saavutame vastastikuse mõistmise ja hakkame liikuma.



Kindlus asub keskmise künka otsas. Kohapealt vaadates ei tundu see sugugi nii lähedal olema kui pildil.
Rada on kitsas, järsk ja kaetud lahtiste, libedate kividega. Mida kõrgemale jõuame, seda kaunimaks muutuvad vaated. Täpselt keset pilti, kaugel taamal paistab kämping, kuhu auto sai jäetud.







Lõpuks oleme paljuräägitud ukse taga.



Seni, kuni uksehoidjat järgi ootame, kuulame ära põhjaliku ülevaate selle kandi ajaloost. Ilmselt suhteliselt perfektses prantsuse keeles. Varsti on papi ja võti ka kohal. Oleks võinud ja all öelda, et sissesaamise eest peab seibi välja veeretama, oleks vanurit jalavaevast säästnud, aga noh, kui talle nii kangesti ronida meeldib, mis meil selle vastu olla saab.



Valdav osa kindluse sisemusest koosneb pisikestest kambritest, igale perele kuulus üks selline, kus sai oma vilja hoida.



Peale väikest tutvumiskäiku asume tagasiteele. Mäest laskumine on tavaliselt siiski mugavam, kui üles rühkimine. Nii siingi. Umbes kaks tundi peale starti oleme tagasi kämpingus.
Giid ja uksehoidja on oma teenistuse saanud, järgmine üllatus ootab meid auto juures – siin istub keegi parimais aastais ja-elujõus meesterahvas, kes kuulutab, et kuna ta kogu aja on autot valvanud, siis tahaks selle töö eest ka pisut meelehead saada. Kehitan selle peale õlgu ja sõidan minema – kõiki töötuid ei jõua ka ülal pidada ja sponsoreerida.

Oli looduslikult kaunis ja ajalooliselt huvitav koht. Siin ka väike netiavarustest leitud video .

Juba siia sõites sai ühe silmaga kütuseseierit jälgitud ja teisega tanklaid otsitud. Ühtegi ei hakanud silma. Kuna sõidame tuldud teed tagasi, siis on enam kui kindel, et olukord muutub peadselt kriitiliseks. Kui häda juba päris käes – tuluke põleb ja järgmise asustatud punktini umbes 50 kilomeetrit minna, jään küla servas politseipatrulli juures seisma. Näitan kuninglikule korravalvurile näpuga näidikut ja laiutan kurva moega käsi. Sõnu polegi vaja. Mundrimees (automaat kaelas) hõikab midagi üle tee teises suunas sõitjale ja see kutsub meid endale järgnema. Sõidame paar kilomeetrit tuldud teed tagasi ja jõuame peale väikest tiirutamist mingisse agulisse garaaži ette.



See ongi kohalik tankla. Varju all vedeleb lõputu hulk diiselkütuse ja bensiinivaate, kust siis vastavalt soovile viie liitriste toiduõli pudelitega kogus välja mõõdetakse. Ruum haiseb nii hullusti bensiini järele, et ilmselt poleks Allahi juurde pääsemiseks eriti suurt hooletust tarviski.
Aga teenindus on kiire ja korralik ning peale paari minutit saame ilma käsi määrimata sõitu jätkata.
Taas politseipatrullini jõudes peetakse meid seekord kinni...mis siis nüüd...? Aga tahetakse vaid teada, kas saime kütust ja kas kõik läks hästi. Täname viisakalt ja jätkame teekonda. Taaskord peame tõdema, et siin pole politsei karistamise, vaid aitamise peal väljas. Vähemalt turistide puhul.

Vihma on hakanud sadama. Pisitasa üritame mööda libedaks muutunud mägiteid Agadirini jõuda. Vahetult enne päikese loojangut keerame kämpingu väravast sisse. Uhh, peaaegu 2000 kilomeetrit sai maha sõidetud ja tervelt koju tagasi jõutud.

Teistele meeldivaid postitusi:: Kalmer, Priit Peljo

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel lennata suudab.
Klubi Eesti Karavan liige nr. 700
Illar Algma
EuraMobil 2004
Tel: 5072560
Tallinn, Kristiine.
Viimane muutmine: lisas Illar.
  • Lehekülg:
  • 1
  • 2
Moderaatorid: Ivar Kalev
Lehe loomiseks kulus: 5.166 sekundit