Tere, Külaline
Kasutajanimi: Parool: Pea meeles
  • Lehekülg:
  • 1

TEEMA: Klubi ajalugu. Osa 1 MILLEST KÕIK SEE ALGAS

Klubi ajalugu. Osa 1 MILLEST KÕIK SEE ALGAS 15.06.2017 19:31 #1

Klubi Eesti Karavan ajalugu.
Osa 1. MILLEST KÕIK SEE ALGAS

Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel tabas Eestit suvilate buum. Tuhanded ehitasid perekonnale suvekodu. Kujunes tavaks, et perekonnal peaks olema suvila ja tuttavad Soomes. Ja tõepoolest, kaunis kohas paiknev suvemaja pakub omanikule peaaegu kõike, millest linnas ilma ollakse - metsavaikust, rahu, seeni, marju, lilli.

Ent on neidki, kel meel rahutum. Muidugi võib matkahuviline visata telgi pakiruumi ja võtta ette teekonna tundmatute kauguste poole. Noored nii just teevadki. Telgielu nõuab aga teatud vaprust ja enesepiiramist. Mis siis, kui ilmad äkki sajule pööravad? Igal hommikul tuleb külmast lõdisedes märga telgilõuendit kokku keerata, õhtul jälle üles seada. Riided niiskuvad ja rõskesse magamiskotti pugemine nõuab juba omajagu eneseületust, eriti siis, kui kaasas on väikesed lapsed. Raskusi on ka telkimiskoha leidmisega. Mida siis teha? Jääda suvilasse televiisori ette kaugetest paikadest unistama või riskida radikuliidiga rõskes telgis? Kui ainult saaks suvila ratastele tõsta nii, et toas oleks kõik harjunud ja hubane, akna taga aga igal õhtul uued ja erutavad vaated!

Just niimoodi arutasidki kuuekümnendatel aastatel paljud automatkahuvilised. Üks esimesi, kes julges Eestis seda ettevõtmist teoks teha, oli Tartu automehhaaniku Hubert Piirmaa pere. Neile juhuslikult kättesattunud välismaine ajakiri pakkus valmislahendust: kriitvalgel paberil seisis kaunis looduses ratastega suvemaja. Ületanud materjalide hankimise ja ehitusmured põrkus vastvalminud haagissuvila registreerimine Eesti NSV autoinspektsiooni bürokraatia vastu. Piirmaa ei andnud alla, vaid sõitis haagisega Moskvasse, kus helgema peaga ametnikud tegid Tallinna autoinspektsioonile korralduse väljastada haagissuvilale pass ja registreerimisnumber.

Peale Piirmaa oli Eestis teisigi omal käel haagissuvila ehitajaid. Kõik nad tegutsesid omaette: Ants Marand, kes projekteeris ja ehitas TPI diplomitööna 1978. aastal haagissuvila; Pärnu Teedevalitsuse ekskavaatorijuht Einar Viilop 1977. aastal; vennad Normakud Lüganuselt 1980. aastal ja käesoleva kirjutise autor Endel Härmat Tallinnast 1971. aastal. Seitsmekümnendatel aastatel oli juba ATM (Autotranspordi ja Maanteede Ministeerium) juures tehniline ekspert Juhan Sein, kes omavalmistatud sõidukeid ja haagiseid üle vaatas ja neile kasutamisloa andis. Riiklikus Autoinspektsioonis aga tegeles haagiste registreerimisega kirglik motomatkaja Enn Saik. Nendelt meestelt saidki haagissuvilate ehitajad esimesi teadmisi, nõudeid ja normatiive. Haagise registreerimisel nõuti veel tõendit haagise kaalu kohta ja kasutatud materjalide ostukviitungeid.




Endel Härmati "matkamiku" ehitamine 1969
("matkamiku" tuli soomekeelsest sõnast "matkamöki" ehk matkaonn)



Valmis "matkamiku" 1971


Sõites oma esimese haagissuvilaga läbi Pärnu Jurmalasse nägi mind Einar Viilopi abikaasa ja oli haagisest vaimustatud. Nad sõitsid Einariga mulle järele ning uurisid vagunit alt ja pealt. Nõnda algas meie tutvus, mis pani aluse ideele organiseerida haagissuvilate klubi. Sellisele organisatsioonile oli laias maailmas mõeldud juba üle poole sajandi tagasi, kui Pariisis tuli 1933. aastal kokku grupp matkahuvilisi. Asutati Caravani Föderatsioon F.I.C.C. (Federation Internationale de Camping et de Caravanning). Ülemaailmsed karavaanerite kokkutulekud hakkasid toimuma eri maades ja kontinentidel. Hakati ehitama väga erineva kuju ja suurusega ratastel matkamaju. Pöördusime Einar Viilopiga Automi Kesknõukogu esimehe Valdur Tammingu poole asutada Automi juurde Karavani klubi. Valdur Tamming haaras sellest ideest kohe kinni.

Tulemas oli Automi X kokkutulek Elva lähedal Mosinal, teatasime ajakirjanduses ja raadios Karavani klubi asutamisest. Kokkutulekul registreerus 23 huvilist ja kohal oli ka kolm omavalmistatud haagissuvilat. 31. oktoobril 1980 toimuski initsiatiivgrupi algatusel klubi asutamise üldkoosolek Tallinnas, Pikk tn. 41, Autom KN ruumides. Üldkoosolekust võttis osa 28 karavanihuvilist üle Eesti. Valiti klubi juhatus, kuhu kuulusid: H. Elving, J. Elb, A. Normak, U. Reimo, E. Viilop, E. Härmat ja A. Nurk. Klubi esimeheks valiti E. Härmat ja asetäitjaks E. Viilop. Juhatuse ülesandeks jäi klubi põhikirja koostamine, liikmepileti, klubi logo, lipu ja suveniiride kujundamine. Klubi nimeks otsustati võtta „KARAVAN“ soomlaste „CARAVANI“ eeskujul.

___________________________________________________________________________________
Refereeritud raamatust "Mõnus on matkata oma majaga EESTI KARAVAN 30".
Väljaande autor Endel Härmat (Klubi Eesti Karavan liige nr.2, asutajaliige).
Raamatu eksemplar kingitud Endel Härmati poolt Klubile 10.augustil 2015. a.


Klubi Eesti Karavan liige nr 652
Tel. 5011183 - kui vajad abi, helista
Lisatud failid:
Teistele meeldivaid postitusi:: Kanakuudi Aadu, Priit Peljo, Pikk

Palun Sisene või Loo konto vestlusega liitumiseks.

Viimane muutmine: lisas Ivar Kalev.
  • Lehekülg:
  • 1
Moderaatorid: Ivar Kalev
Lehe loomiseks kulus: 0.227 sekundit